Püha Teodoosi Suur elas viiendal ja kuuendal sajandil ning oli ühiselulise munkluse rajaja. Ta sündis Kapadookias vagade vanemate peres. Suurepärase häälega varustatuna nägi ta innukalt vaeva kirikus lugemise ja laulmisega. Püha Teodoosi palvetas palavalt, et Issand juhataks teda pääsemise teel. Nooremas eas külastas ta Püha Maad ja kohtus püha Siimeon Sambnikuga, kelle mälestust peetakse 1. septembril. Siimeon õnnistas teda ja kuulutas talle ette tulevast karjaseteenistust.
Üksildast elu igatsedes asus püha Teodoosi Palestiinas mahajäetud koopasse, kus pärimuse järgi olid ööbinud kolm idamaa tarka, kes tulid pärast Päästja sündi Teda kummardama. Ta elas seal kolmkümmend aastat suures kasinuses ja lakkamatus palves. Askeedi juurde kogunes inimesi, kes tahtsid tema juhatuse all elada. Kui koobas ei mahutanud enam kõiki munki, palvetas püha Teodoosi, et Issand ise näitaks munkadele paiga. Võtnud suitsutusnõu külmade süte ja viirukiga, hakkas munk kõrbes kõndima.
Ühes paigas süttisid söed iseenesest ja viirukisuits hakkas tõusma. Sinna rajas munk esimese ühiselulise kloostri ehk laavra, mille nimi tähendab laia või rahvarohket paika. Peagi sai püha Teodoosi laavra tuntuks ning sinna kogunes kuni 700 munka. Püha Teodoosi viimse tahte järgi teenis laavra ligimest, aidates vaeseid ja pakkudes ränduritele peavarju.
Püha Teodoosi oli äärmiselt kaastundlik. Kord, kui Palestiinas oli näljahäda ja kloostri juurde kogunes palju inimesi, käskis munk nad kõik kloostriõue lubada. Tema õpilased olid pahased, sest teadsid, et kloostril pole vahendeid kõigi tulnute toitmiseks. Kui nad aga leivakotta läksid, nägid nad, et abba palvete läbi oli see leiba täis. See ime kordus iga kord, kui püha Teodoosi tahtis puudustkannatajaid aidata.
Kloostrisse ehitas püha Teodoosi võõrastemaja, eraldi haigemajad munkadele ja ilmikutele ning peavarju ka surijatele. Nähes, et laavrasse kogunes inimesi eri maadest, korraldas pühak teenistusi eri keeltes: kreeka, gruusia ja armeenia keeles. Kõik kogunesid püha armulauda vastu võtma suurde kirikusse, kus jumalateenistusi lauldi kreeka keeles.
Bütsantsi keisri Anastasiose valitsusajal (491–518) tekkis Eutühhiose ja Severose eksiõpetus, mis ei tunnistanud ei sakramente ega vaimulikkonda. Keiser võttis väärõpetuse vastu ja õigeusklikke hakati taga kiusama. Püha Teodoosi seisis kindlalt õigeusu kaitsel ja kirjutas munkade nimel keisrile kirja, milles nad mõistsid ta hukka ning lükkasid eksiõpetuse ülemaailmsete kirikukogude õpetustega ümber. Ta kinnitas ka, et kõrbeelanikud ja mungad toetavad kindlalt õigeusu õpetust. Keiser näitas lühikest aega vaoshoitust, kuid alustas siis õigeusklike tagakiusamist uuesti. Püha vanake ilmutas seejärel suurt innukust tõe eest. Ta lahkus kloostrist, tuli Jeruusalemma ja hüüdis kirikus kõrgendikul seistes kõigile kuulda: „Kes ei austa nelja ülemaailmset kirikukogu, olgu see neetud!” Selle julge teo pärast saadeti munk vangi, kuid pärast keisri surma pöördus ta peagi tagasi.
Püha Teodoosi tegi oma elu jooksul palju tervendamisi ja teisigi imesid, tulles appi abivajajatele. Kord hävitas ta oma palvetega Palestiina põlde laastanud rohutirtsud. Tema eestpalvete läbi päästeti surmast ka sõdureid, laevahukus hukkujaid ja kõrbes eksinuid.
Kord käskis pühak lüüa semantroni, vasaraga löödavat puulauda, et vennad koguneksid palvele. Ta ütles neile: „Jumala viha läheneb idale.” Mõne päeva pärast saadi teada, et tugev maavärin oli hävitanud Antiookia linna just sel tunnil, kui pühak oli vennad palvele kutsunud.
Enne surma kutsus püha Teodoosi enda juurde kolm armsat piiskoppi ja avaldas neile, et lahkub peagi Issanda juurde. Kolme päeva pärast suri ta 105 aasta vanusena. Pühaku keha maeti aupaklikult koopasse, kus ta oli oma askeesielu alguses elanud.
Allikas: www.oca.org