Neljanda sajandi algul käskis keiser Maximianus (284–305) hävitada kristlikud kirikud, põletada teenistusraamatud ning võtta kõigilt kristlastelt kodanikuõigused ja -eelised. Sel ajal oli Nikomeedia piiskop püha Kirill, kes oma jutluse ja eluga aitas kaasa kristluse levikule, nii et ka paljud keisri õukonna liikmed olid salaja kristlased.
Sel ajal elas palees paganlik preestrinna Domna. Jumala ettehooldusel sai ta endale apostlite tegude ja püha Pauluse kirjade raamatu. Tema südames süttis soov kristlikust õpetusest rohkem teada saada. Noore kristliku neiu abiga läks Domna salaja koos oma ustava teenri, eunuhh Indesega piiskop Antimi, Kirilli ametijärglase juurde. Püha Antim õpetas neid ja mõlemad võtsid vastu püha ristimise.
Domna hakkas vaeseid aitama: ta jagas Indese abiga ära oma väärtesemed ja jagas ka keiserlikust köögist pärit toitu. Peaeunuhh, kes vastutas keisrikoja toiduvarude eest, sai teada, et Domna ja Indes ei söö neile keisri laualt saadetud toitu. Ta laskis neid peksta, et teada saada, miks nad seda ei söö, kuid nemad vaikisid. Üks teine eunuhh teatas talle, et pühakud jagavad kõik keisri annid vaestele. Peaeunuhh sulges nad vanglasse, et neid näljaga kurnata, kuid ingel toetas neid ja nad ei kannatanud. Püha Domna teeskles hullumeelsust, et mitte paganate keskel elada. Seejärel õnnestus tal ja Indesel õukonnast lahkuda ning Domna läks naiskloostrisse. Kloostriülem Agata riietas ta kiiresti meesterõivaisse, lõikas tema juuksed maha ja saatis ta kloostrist ära.
Sel ajal naasis keiser lahingust ja käskis endist paganlikku preestrinnat Domnat otsida. Selleks saadetud sõdurid leidsid kloostri ja hävitasid selle. Õed heideti vangi ning neid piinati ja väärkoheldi, kuid ühegi puutumatust ei rikutud. Kõlvatusse majja saadetud püha Teofila suutis Issanda ingli abiga säilitada neitsipõlve. Ingel viis ta lõbumajast välja ja tõi peakirikusse.
Sel ajal laskis keiser linnaväljaku tühjendada, et paganlikele jumalatele ohverdada. Kui rahvast hakati ohvriloomade verega piserdama, lahkusid kristlased väljakult. Seda nähes keiser vihastus, kuid tema raevukõne keskel tõusis suur äikesetorm. Inimesed põgenesid paanikas ja keiser pidi oma turvalisuse huvides paleesse taanduma.
Hiljem läks Maximianus koos sõduritega kirikusse ja ütles sealsetele kristlastele, et nad võivad karistusest pääseda, kui ütlevad Kristusest lahti. Vastasel korral lubas ta põletada kiriku koos selles viibijatega. Kristlik preester Glükeeri ütles talle, et kristlased ei ütle oma usust kunagi lahti, isegi piinamise ähvardusel. Oma viha varjates lahkus keiser kirikust ja käskis veidi hiljem preester Glükeeri kohtu alla andmiseks kinni võtta. Timukad piinasid märtrit, kes ei lakanud palvetamast ja Issanda nime appi hüüdmast. Suutmata püha Glükeerit Kristuse tunnistamisest loobuma sundida, käskis Maximianus ta surnuks põletada.
Kristuse sündimise pühal aastal 302, kui Nikomeedia peakirikusse oli kogunenud umbes 20 000 kristlast, saatis keiser kirikusse käskjala. Too teatas kristlastele, et sõdurid piiravad hoonet ning igaüks, kes tahab lahkuda, peab ohverdama paganlikele jumalatele. Kes keisrile vastu hakkab, hukkub, kui sõdurid kiriku põlema süütavad. Kõik kohalviibijad keeldusid ebajumalaid kummardamast.
Kui paganad valmistusid kirikut süütama, ristis piiskop Antim kõik ristimiseks valmistujad ja jagas kõigile püha armulauda. Kõik 20 000 palvetajat hukkusid tules. Nende seas olid kloostriülem Agata ja püha Teofila, kes oli ime läbi kõlvatuse koopast päästetud. Piiskop Antimil õnnestus tulest pääseda.
Maximianus arvas, et on kõik Nikomeedia kristlased hävitanud. Peagi sai ta teada, et neid on palju rohkem ning et nad tunnistavad oma usku ja on valmis Kristuse eest surema. Keiser mõtles, kuidas nendega toimida. Tema käsul võeti kinni väeosa ülem Zenon, kes avalikult keisri jumalatust ja julmust hukka mõistis. Zenonit peksti rängalt ja lõpuks raiuti tal pea maha. Vangi pandi ka endine ebajumalate preester, eunuhh Indes, kes keeldus paganlikust pühast osa võtmast.
Kristlaste tagakiusamine jätkus. Dorotei, Mardoni, diakon Migdoni ja teised heideti vangi. Piiskop Antim julgustas neid kirju saates. Üks käskjalgadest, diakon Teofil, võeti kinni. Teda piinati, püüdes teada saada, kus piiskop end peidab. Püha märter talus kõike ega avaldanud midagi. Seejärel hukati tema ning ka need, kellele piiskop oli oma kirja saatnud. Kuigi nad hukati eri viisidel, ilmutasid nad kõik sama vaprust ja said Jumalalt oma pärjad.
Püha Domna varjas end nädalaid koopas ja toitis end taimedest. Linna tagasi pöördudes nuttis ta kaua kiriku varemetel, kurvastades, et teda ei olnud arvatud vääriliseks koos teistega surema. Sel ööl läks ta mereranda. Just siis tõmbasid kalurid oma võrkudega veest märtrite Indese, Gorgoni ja Peetri kehad.
Püha Domna kandis endiselt meesterõivaid ja aitas kaluritel võrke välja tõmmata. Kalurid jätsid märtrite kehad temale. Ta hoolitses aupaklikult pühade säilmete eest ja nuttis nende pärast, eriti oma vaimuliku sõbra märter Indese keha juures.
Olles nad auväärselt maha matnud, ei lahkunud ta neilt talle südamele kallitelt haudadelt. Iga päev suitsutas ta nende ees viirukit ja piserdas neid lõhnavate õlidega. Kui keisrile teatati tundmatust noormehest, kes hukatud kristlaste haudadel viirukit suitsutab, käskis ta noormehel pea maha raiuda. Koos Domnaga hukati ka märter Eufiimi.
Allikas: www.oca.org







