Püha piiskopmärter Ignaati Jumalakandja oli püha apostli ja evangelisti Johannes Jumalasõnaõpetaja õpilane, nagu ka püha Smürna piiskop Polikarp, kelle mälestust peetakse 23. veebruaril. Püha Ignaati oli teine Antiookia piiskop ja seitsmekümne apostli hulka kuulunud piiskop Evodiuse ametijärglane; Evodiuse mälestust peetakse 7. septembril.
Pärimuse järgi võttis Päästja püha Ignaati väikese poisina sülle ja ütles: „Kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki” (Mt 18:3). Pühakut nimetati Jumalakandjaks ehk Teoforoseks, sest ta kandis Jumalat oma südames ja palvetas lakkamatult Tema poole. Seda nime kandis ta ka seetõttu, et inimeseks saanud Jumala Poeg Kristus oli teda süles hoidnud.
Püha Ignaati oli koos püha Smürna Polikarpiga apostel Johannes Jumalasõnaõpetaja õpilane. Antiookia piiskopina oli püha Ignaati innukas ega säästnud vaeva Kristuse kiriku ülesehitamisel. Talle omistatakse kahe koori vahelduva ehk antifoonilise laulmise tava jumalateenistustel. Ta oli näinud nägemust inglitest, kes taevas vaheldumisi Jumalale kiitust laulsid, ja jagas oma kirikukoori selle eeskuju järgi. Tagakiusamise ajal kinnitas ta oma karja hingi ja igatses Kristuse eest kannatada.
Aastal 106 käskis keiser Trajanus (98–117) pärast võitu sküütide üle kõigil paganlikke jumalaid tänada ning need kristlased, kes keeldusid ebajumalakujusid kummardamast, surmata. Aastal 107 juhtus Trajanus läbi Antiookia minema. Seal räägiti talle, et piiskop Ignaati tunnistab avalikult Kristust ning õpetab inimesi rikkust põlgama, vooruslikult elama ja oma neitsipõlve hoidma. Püha Ignaati astus vabatahtlikult keisri ette, et hoida ära Antiookia kristlaste tagakiusamine. Ta lükkas tagasi keiser Trajanuse visad nõudmised ebajumalatele ohverdada. Keiser otsustas seejärel saata ta Rooma metsloomade ette heitmiseks. Püha Ignaati võttis talle määratud karistuse rõõmuga vastu. Tema valmisolekust märtrisurmaks tunnistasid pealtnägijad, kes teda Antiookiast Rooma saatsid.
Teel Rooma peatus Seleukiast väljunud laev Smürnas, kus püha Ignaati kohtus oma sõbra piiskop Polikarpiga. Vaimulikud ja usklikud teistest linnadest ja asulatest kogunesid püha Ignaatit vaatama. Ta manitses kõiki surma mitte kartma ja tema pärast mitte kurvastama. Kirjas Rooma kristlastele palus ta neil end oma palvetega aidata ja palvetada, et Jumal kinnitaks teda lähenevas märtrisurmas Kristuse eest: „Ma otsin Teda, kes meie eest suri; ma igatsen Teda, kes meie päästmiseks üles tõusis ... Minus on himu risti löödud ja ainelistest igatsustest ei ole jäänud leeki. Ainult elav vesi kõneleb minu sees: „Tõtta Isa juurde.””
Smürnast läks püha Ignaati Troasesse. Seal kuulis ta rõõmusõnumit, et kristlaste tagakiusamine Antiookias on lõppenud. Troasest sõitis ta Neapolisse Makedoonias ja sealt Filippisse.
Teel Rooma külastas püha Ignaati mitut kirikut, õpetades ja juhatades sealseid kristlasi. Ta kirjutas ka seitse kirja: Efesose, Magneesia, Trallese, Rooma, Filadelfia ja Smürna kirikule ning püha Polikarpile. Polikarp mainib püha Ignaati kirjade kogu oma kirjas filiplastele, kolmeteistkümnendas peatükis. Püha Lyoni Irinei tsiteerib püha Ignaati kirja roomlastele teoses „Eksiõpetuste vastu” (5:28:4). Kõik need kirjad on säilinud tänini.
Rooma kristlased võtsid püha Ignaati vastu suure rõõmu ja sügava kurbusega. Mõned neist lootsid tema hukkamist takistada, kuid püha Ignaati anus, et nad seda ei teeks. Ta põlvitas ja palvetas koos usklikega kiriku, vendadevahelise armastuse ja kristlaste tagakiusamise lõppemise eest.
20. detsembril, paganliku püha päeval, viidi püha Ignaati areenile ja ta pöördus rahva poole: „Rooma mehed, te teate, et mind ei ole surma mõistetud ühegi kuriteo pärast, vaid armastuse pärast Jumala vastu, kelle armastus mind ümbritseb. Ma igatsen olla koos Temaga ja toon end Temale puhta leivana, mis on tehtud metsloomade hammastega peeneks jahvatatud nisust.”
Seejärel lasti lõvid lahti ja need kiskusid ta tükkideks, jättes järele üksnes südame ja mõned luud. Pärimuse järgi kordas püha Ignaati hukkamisele minnes lakkamatult Jeesuse Kristuse nime. Kui temalt küsiti, miks ta seda teeb, vastas ta, et see nimi on tema südamesse kirjutatud ja et ta tunnistab huultega Teda, keda ta alati endas kannab. Kui lõvid olid pühaku ära söönud, jäi tema süda puutumata. Südant lahti lõigates nägid paganad kuldsete tähtedega kirja: „Jeesus Kristus.” Pärast hukkamist ilmus püha Ignaati paljudele usklikele unes neid lohutama ning mõned nägid teda Rooma linna eest palvetamas.
Kuuldes pühaku suurest vaprusest, hakkas Trajanus temast hästi arvama ja lõpetas kristlaste tagakiusamise. Püha Ignaati säilmed viidi Antiookiasse, mida meenutatakse 29. jaanuaril. 1. veebruaril 637 toodi need tagasi Rooma ja asetati San Clemente kirikusse.
Allikas: www.oca.org













