Püha piiskopmärter Vlaasi, Sevastia piiskop, oli tuntud oma õiglase ja vaga elu poolest. Rahvas valis ta üksmeelselt ja ta pühitseti Sevastia piiskopiks. See sündis kristlaste ägedate tagakiusajate, Rooma keisrite Diocletianuse (284–305) ja Liciniuse (307–324) valitsusajal. Püha Vlaasi julgustas oma karja, külastas vangistatuid ja toetas märtreid.
Paljud peitsid end tagakiusajate eest mahajäetud üksildastesse paikadesse. Ka püha Vlaasi varjas end Argeose mäel, kus elas koopas. Metsloomad tulid tema juurde ja ootasid tasakesi, kuni pühak oma palve lõpetas ja neid õnnistas. Pühak tervendas haigeid loomi ka käsi nende peale pannes.
Pühaku varjupaiga avastasid maavalitseja Agrilaose teenrid, kes olid tulnud metsloomi püüdma, et neid kristlike märtrite kallale lasta. Teenrid teatasid oma isandale, et mäel peidavad end kristlased, ja too käskis nad kinni võtta. Välja saadetud mehed leidsid sealt aga üksnes Sevastia piiskopi. Ülistades Jumalat, kes oli ta sellele vägiteole kutsunud, järgnes püha Vlaasi sõduritele.
Teel tervendas pühak haigeid ja tegi muid imesid. Üks puudustkannatav lesk kurtis talle oma õnnetust: hunt oli ära viinud väikese sea, tema ainsa vara. Piiskop naeratas ja ütles: „Ära nuta, sinu siga tuuakse sulle tagasi ...” Kõigi imestuseks jooksiski hunt tagasi ja tõi saagi vigastamata tagasi.
Agrilaos tervitas piiskoppi valelike sõnadega ja nimetas teda jumalate kaaslaseks. Pühak vastas tervitusele, kuid nimetas jumalaid kurjadeks vaimudeks. Siis teda peksti ja ta viidi vanglasse.
Järgmisel päeval anti pühak taas piinade kätte. Kui teda tagasi vanglasse viidi, järgnesid talle seitse naist ja kogusid veretilku. Nad võeti kinni ning neid püüti sundida ebajumalakujusid kummardama. Naised teesklesid nõustumist ja ütlesid, et peavad kujud esmalt järvevees pesema. Nad võtsid kujud ja heitsid need järve kõige sügavamasse kohta; seejärel piinati kristlasi rängalt. Jumala armust kinnitatud pühad naised talusid piinu kindlameelselt ning nende ihud muutusid lumivalgeks. Ühel naisel oli kaks väikest poega, kes palusid emal aidata neil taevariiki jõuda; ema usaldas nad püha Vlaasi hoolde. Seitsmel pühal naisel raiuti pea maha.
Püha Vlaasi toodi jälle Agrilaose ette ja ta tunnistas taas kõhklemata oma usku Kristusesse. Maavalitseja käskis märtri järve heita. Vee juurde minnes tegi pühak ristimärgi ja kõndis sellel nagu kuival maal.
Pöördudes kaldal seisvate paganate poole, kutsus ta neid oma jumalaid appi hüüdes tema juurde tulema. Kuuskümmend kaheksa maavalitseja kaaskonna meest astus vette ja uppus kohe. Pühak aga kuulas talle ilmunud inglit ja tuli kaldale tagasi.
Oma parimate teenrite kaotusest raevu sattunud Agrilaos käskis pühal Vlaasil ja tema hoolde usaldatud naismärtri kahel pojal pea maha raiuda. Enne surma palvetas märter kogu maailma eest ja eriti nende eest, kes tema mälestust austavad. See juhtus umbes aastal 316.
Püha piiskopmärter Vlaasi säilmed viidi ristisõdade ajal läände ning nende osakesi hoitakse paljudes Euroopa maades, kus tema mälestust on tavapäraselt peetud 3. veebruaril.
Pühalt Vlaasilt palutakse koduloomade tervist ja kaitset metsloomade eest.
Allikas: www.oca.org