Püha märterneitsi Tatjaana sündis ülikus Rooma perekonnas ja tema isa valiti kolm korda konsuliks. Ta oli salaja kristlane ning kasvatas oma tütart Jumalale ja kirikule pühendunuks. Täisealiseks saades otsustas Tatjaana jääda neitsiks ja kihluda Kristusega. Maist rikkust põlates otsis ta selle asemel taeva kadumatut rikkust. Ta seati ühes Rooma kirikus diakonissiks ning teenis Jumalat paastus ja palves, hooldades haigeid ja aidates puudustkannatajaid.
Kui Roomat valitses kuueteistaastane Alexander Severus (222–235), oli kogu võim koondunud regent Ulpianuse, kristlaste kurja vaenlase ja tagakiusaja kätte. Kristlaste veri voolas nagu vesi. Ka Tatjaana võeti kinni ja viidi Apollo templisse, et sundida teda ebajumalale ohverdama. Pühak hakkas palvetama ja äkitselt tuli maavärin. Ebajumalakuju purunes tükkideks ning osa templist varises paganlike preestrite ja paljude paganate peale. Kujus elanud kuri vaim põgenes sealt kriisates; kohalolijad nägid tema varju läbi õhu lendamas.
Seejärel rebiti pühal neitsil konksudega silmad peast, kuid ta talus kõike vapralt ja palvetas oma piinajate eest, et Issand avaks nende vaimusilmad. Issand kuulis oma sulase palvet. Timukad nägid nelja inglit pühakut ümbritsemas ja tema piinajaid löömas. Taevast kuuldi häält püha neitsiga rääkimas. Kaheksa meest hakkasid Kristusesse uskuma ja langesid püha Tatjaana ette põlvili, paludes temalt nende vastu tehtud patu eest andeks. End kristlaseks tunnistamise pärast neid piinati ja nad hukati; nii said nad vereristimise.
Järgmisel päeval toodi püha Tatjaana kurja kohtuniku ette. Nähes teda kõigist haavadest täiesti tervenenuna, riietasid piinajad ta lahti, peksid teda ja lõikusid tema ihu habemenugadega. Siis täitus õhk imelise lõhnaga. Seejärel sirutati ta maapinnale ja teda peksti nii kaua, et teenreid tuli mitu korda vahetada. Piinajad kurnati ära ja nad ütlesid, et nähtamatu vägi lööb neid raudvitstega. Inglid tõrjusidki talle suunatud hoope ja pöörasid need piinajate vastu, kellest üheksa surnult maha langesid. Seejärel heideti pühak vangi, kus ta palvetas kogu öö ja laulis koos inglitega Issandale kiitust.
Saabus uus hommik ja püha Tatjaana viidi jälle kohtusse. Piinajad nägid hämmastunult, et pärast nii kohutavaid piinu näis ta täiesti terve ning senisest veelgi säravam ja ilusam. Nad hakkasid teda veenma, et ta ohverdaks jumalanna Dianale. Pühak näis nõustuvat ja nad viisid ta paganlikku templisse. Püha Tatjaana tegi ristimärgi ja hakkas palvetama. Äkitselt kostis kõrvulukustav mürin ning välk tabas ebajumalakuju, ohvriande ja paganlikke preestreid.
Märtrit piinati jälle rängalt. Ta riputati üles, tema ihu kraabiti raudküünistega ja tal lõigati rinnad ära. Tol ööl ilmusid talle vanglas inglid ja tervendasid tema haavad nagu ennegi. Järgmisel päeval viidi püha Tatjaana tsirkusesse ja tema kallale lasti näljane lõvi. Metsloom ei teinud pühakule kahju, vaid lakkus tasakesi tema jalgu.
Kui lõvi puuri tagasi viidi, tappis ta ühe piinajatest. Tatjaana heideti tulle, kuid tuli ei teinud märtrile kahju. Paganad pidasid teda nõiaks ja lõikasid tal juuksed ära, et võtta temalt nõiavägi, seejärel sulgesid nad ta Zeusi templisse.
Kolmandal päeval tulid paganlikud preestrid templisse kavatsusega Zeusile ohverdada. Nad nägid ebajumalakuju põrandal tükkideks purustatuna ning püha märtrit Tatjaanat rõõmsalt Issandat Jeesust Kristust ülistamas. Kohtunik mõistis siis vapra kannataja mõõgaga pea maharaiumisele. Koos temaga hukati ka tema isa, sest ta oli kasvatanud tütre Kristust armastama.
Püha Tatjaana säilmed Craiovas
Püha märter Tatjaana austatud pea toodi esimest korda Rumeeniasse aastal 1204, kui valitseva Asanide dünastia liikmed asetasid selle Bulgaarias Tarnovo kirikusse ja seejärel Craiova lähedal Bucovati kloostrisse. Hiljem, aastal 1393, viidi pühaku pea Nikaia linna kirikusse, kus oli peetud esimene ülemaailmne kirikukogu, ja siis Konstantinoopolisse Pühade Apostlite kirikusse.
Pärast Konstantinoopoli vallutamist türklaste poolt aastal 1453, Neagoe Basarabi valitsusajal, tõid Craiovești bojaarid püha märter Tatjaana pea sellele maale ning samuti kogu püha Kümnelinna Grigoori keha, kelle mälestust peetakse 20. novembril, ja asetasid need Bistrița kloostri kirikusse. Sellest kloostrist viis püha Neagoe Basarab, kelle mälestust peetakse 15. septembril, püha Tatjaana säilmed Curtea de Argeși kuninglikku kirikusse. Hiljem, Olteenia metropoliitkonna ümberkorraldamisel aastatel 1950–1955, toodi püha Tatjaana austatud kolju aastal 1955 Curtea de Argeșist Râmnicu Vâlcea piiskoplikku peakirikusse. Viimaks asetati austatud säilmed alaliselt Craiova metropoliidi peakirikusse.
Tänapäeval hoitakse püha Tatjaana säilmeid suure austusega Craiova püha suurmärter Dimitri metropoliidi peakirikus ühes säilmetelaekas Konstantinoopoli püha Niifoni, kelle mälestust peetakse 11. augustil, ning pühade märtrite Sergei ja Vakhi säilmetega, kelle mälestuspäev on 7. oktoobril.
Allikas: www.oca.org