Püha Eufiimi Suur oli pärit Armeenia Melitene linnast Eufrati jõe lähedal. Tema vanemad Paulus ja Dionüüsia olid vagad ülikust soost kristlased. Pärast paljusid abieluaastaid olid nad endiselt lastetud ning palusid kurbuses Jumalalt järeltulijat. Viimaks nägid nad nägemust ja kuulsid häält: „Olge rõõmsad! Jumal kingib teile poja, kes toob kirikutele rõõmu.” Lapsele pandi nimeks Eufiimi, mis tähendab rõõmsameelsust.
Püha Eufiimi isa suri peagi ning ema, täites tõotust poeg Jumalale pühendada, andis ta kasvatada oma vennale preester Eudoksiusele. Too tõi lapse Melitene piiskop Eutroiuse juurde, kes võttis ta armastusega vastu. Nähes tema head käitumist, seadis piiskop ta peagi lugejaks.
Püha Eufiimist sai hiljem munk ja ta pühitseti preestriks. Samal ajal usaldati tema hooleks kõigi linna kloostrite ülevaatamine. Püha Eufiimi külastas sageli püha Polieukti kloostrit ja tõmbus suure paastu ajal kõrbe. Vastutus kloostrite eest rõhus askeeti ning oli vastuolus tema vaikuseigatsusega, seepärast lahkus ta salaja linnast Jeruusalemma poole. Olles pühasid paiku kummardanud, külastas ta kõrbeisasid.
Kuna Taarani laavras oli üksik kong, asus ta sinna elama ja teenis elatist korve punudes. Tema lähedal elas askeesielu ka püha Teoktist, kelle mälestust peetakse 3. septembril. Neil oli ühesugune innukus Jumala ja vaimuliku võitluse vastu ning kumbki püüdis saavutada seda, mida teine igatses. Nad armastasid teineteist nii, et neil näis olevat üks hing ja üks tahe.
Igal aastal pärast Jumala ilmumise püha tõmbusid nad Jeeriko lähedal Kutilla kõrbesse. Ühel päeval jõudsid nad järsku ja hirmuäratavasse kuristikku, millest voolas läbi oja. Nad nägid kaljul koobast ja asusid sinna. Issand ilmutas nende üksildase paiga peagi aga paljude inimeste kasuks. Oma karju ajavad karjased sattusid koopa juurde ja nägid munki. Nad läksid tagasi külla ja rääkisid inimestele seal elavatest askeetidest.
Vaimulikku kasu otsivad inimesed hakkasid erakuid külastama ja tõid neile toitu. Tasapisi kasvas nende ümber mungakogukond. Taarani kloostrist tuli mitu munka, nende seas Mariinus ja Luukas. Püha Eufiimi usaldas kasvava kloostri juhtimise oma sõbrale Teoktistile.
Püha Eufiimi manitses vendi oma mõtteid valvama: „Kes tahab mungana elada, ei tohi järgida oma tahtmist. Ta peab olema kuulekas ja alandlik ning pidama meeles surmatundi. Ta peab kartma kohtumõistmist ja igavest tuld ning otsima taevariiki.”
Pühak õpetas noori munki kehalise töö ajal mõtteid Jumalale suunama: „Kui ilmikud töötavad, et toita ennast ja oma perekonda ning anda armuande ja tuua Jumalale ohvrit, eks ole siis ka meie, munkade kohus töötada, et end ülal pidada ja jõudeolekut vältida? Me ei peaks võõrastest sõltuma.”
Pühak nõudis, et mungad vaikiksid kirikus teenistuste ja söögikordade ajal. Nähes noori munki teistest rohkem paastumas, käskis ta neil oma tahtmisest loobuda ning järgida määratud paastukorda ja -aegu. Ta õhutas neid mitte oma paastuga tähelepanu äratama, vaid mõõdukalt sööma.
Neil aastail pööras ja ristis püha Eufiimi palju araablasi. Nende hulgas olid saratseenide pealik Aspebet ja tema poeg Terebon, kelle mõlemad püha Eufiimi haigusest terveks tegi. Aspebet sai ristimisel nimeks Peeter ja oli hiljem araablaste piiskop.
Kuuldus püha Eufiimi tehtud imedest levis kiiresti. Kõikjalt tuli inimesi oma vaevustele tervenemist saama ja ta ravis neid. Inimeste tuntust ja au talumata lahkus munk salaja kloostrist, võttes kaasa üksnes oma lähima õpilase Dometiani. Ta tõmbus Ruuba kõrbe ja asus Surnumere lähedal Marda mäele.
Üksindust otsides uuris pühak Siifi kõrbe ja asus koopasse, kus Taavet oli kord kuningas Sauli eest peitunud. Püha Eufiimi rajas Taaveti koopa juurde kloostri ja ehitas kiriku. Sel ajal pööras ta palju munki manihheistlikust eksiõpetusest, tervendas haigeid ja ajas välja kurje vaime.
Külalised häirisid kõrbe rahu. Vaikust armastav pühak otsustas pöörduda tagasi püha Teoktisti kloostrisse. Teel leidsid nad künkal vaikse tasase paiga ja ta jäi sinna. Sellest sai hiljem püha Eufiimi laavra asukoht, väike koobas oli talle esmalt kongiks ja seejärel hauaks.
Püha Teoktist läks koos vendadega püha Eufiimi juurde ja palus teda kloostrisse tagasi tulla, kuid munk ei nõustunud. Ta lubas siiski kloostri pühapäevastel teenistustel osaleda.
Püha Eufiimi ei tahtnud kedagi enda lähedusse ega soostunud rajama ühiselulist kloostrit või laavrat. Issand käskis tal nägemuses mitte ära ajada neid, kes tema juurde oma hinge pääsemist otsima tulevad. Mõne aja pärast kogunesid vennad taas tema ümber ja ta rajas Taarani laavra eeskujul laavra. Aastal 429, kui püha Eufiimi oli viiekümne kahe aastane, pühitses Jeruusalemma patriarh Juvenali laavra kiriku ning andis sellele preestrid ja diakonid.
Algul oli laavra vaene, kuid pühak uskus, et Jumal hoolitseb oma sulaste eest. Kord tuli laavrasse umbes 400 armeenlast, kes olid teel Jordani äärde. Seda nähes kutsus püha Eufiimi majapidaja ja käskis tal palverändureid toita. Majapidaja ütles, et kloostris pole piisavalt toitu, kuid püha Eufiimi jäi endale kindlaks. Minnes leivakambrisse leidis majapidaja sealt suure hulga leiba ning ka veini- ja õlinõud olid täis. Palverändurid sõid kõhud täis ja kolm kuud pärast seda ei saanud leivakambri ust leiva rohkuse tõttu sulgeda. Toit ei vähenenud, nagu kunagi Sarepta lese jahu- ja õlinõus (1Kn 17:8–16).
Kord keeldus munk Auksenti talle määratud kuulekustööd tegemast. Kuigi püha Eufiimi kutsus teda ja õhutas kuuletuma, jäi ta kangekaelseks. Siis hüüdis pühak valjusti: „Sinu sõnakuulmatuse eest antakse sulle tasu.” Kuri vaim haaras Auksentist ja paiskas ta maha. Vennad palusid abba Eufiimit teda aidata ning pühak tervendas õnnetu, kes tuli mõistusele, palus andeks ja tõotas end parandada. „Kuulekus,” ütles püha Eufiimi, „on suur voorus. Issand armastab kuulekust rohkem kui ohvrit, sõnakuulmatus aga viib surma.”
Kahele vennale muutus püha Eufiimi kloostri range elu üle jõu ja nad otsustasid põgeneda. Püha Eufiimi nägi nägemuses, et nad satuvad kuradi püünisesse. Ta kutsus nad enda juurde ja manitses hävitavast kavatsusest loobuma. Ta ütles: „Me ei tohi kunagi vastu võtta kurje mõtteid, mis täidavad meid kurbuse ja vihaga paiga vastu, kus elame, ning soovitavad minna mujale. Kui keegi püüab oma elupaigas midagi head teha, kuid ei suuda seda lõpule viia, ei peaks ta arvama, et saab sellega hakkama mujal. Edu ei too mitte paik, vaid usk ja kindel tahe. Puu, mida sageli ümber istutatakse, ei kanna vilja.”
Aastal 431 kutsuti Efesoses kokku kolmas ülemaailmne kirikukogu Nestoriuse eksiõpetuse vastu võitlemiseks. Püha Eufiimi rõõmustas õigeusu kinnitamise üle, kuid kurvastas Antiookia ülempiiskopi Johannese pärast, kes Nestoriust kaitses.
Aastal 451 kogunes Halkedonis neljas ülemaailmne kirikukogu, et mõista hukka Dioskorose eksiõpetus. Tema väitis vastupidiselt Nestoriusele, et Issandas Jeesuses Kristuses on ainult üks, jumalik loomus; seepärast nimetati seda eksiõpetust monofüsiitluseks. Ta õpetas, et inimesekssaamisel neelab Kristuse jumalik loomus inimliku loomuse.
Püha Eufiimi võttis Halkedoni kirikukogu otsused vastu ja tunnistas selle õigeusklikuks. Kuuldus levis kiiresti munkade ja erakute seas. Paljud neist, kes olid varem ekslikult uskunud, võtsid püha Eufiimi eeskuju tõttu Halkedoni kirikukogu otsused vastu.
Askeesielu ja kindla õigeusu tunnistamise tõttu nimetatakse püha Eufiimit Suureks. Maailmaga suhtlemisest väsinud püha abba läks mõneks ajaks sisekõrbe. Pärast tema laavrasse naasmist nägid mõned vennad, et kui ta jumalikku liturgiat pidas, laskus taevast tuli ja ümbritses pühakut. Püha Eufiimi ise avaldas mõnele mungale, et ta nägi sageli inglit koos endaga püha liturgiat teenimas. Pühakul oli ettenägemise and ning ta võis inimese välimuse põhjal eristada tema mõtteid ja vaimulikku seisundit. Kui mungad pühadest andidest osa said, teadis pühak, kes lähenes vääriliselt ja kes võttis need vastu vääritult.
Kui püha Eufiimi oli kaheksakümne kahe aastane, tuli tema laavrasse noor Savva, tulevane püha Savva Pühitsetu, kelle mälestust peetakse 5. detsembril. Vanake võttis ta armastusega vastu ja saatis püha Teoktisti kloostrisse. Ta kuulutas ette, et püha Savva ületab vooruslikkuselt kõik tema teised õpilased.
Kui pühak oli üheksakümneaastane, jäi tema kaaslane ja kaasmunk Teoktist raskesti haigeks. Püha Eufiimi läks sõpra vaatama ja jäi mitmeks päevaks kloostrisse. Ta jättis temaga hüvasti ja viibis tema surma juures. Olles keha hauda matnud, pöördus ta laavrasse tagasi.
Jumal ilmutas pühale Eufiimile tema surmaaja. Püha Antooni Suure püha eelõhtul, 17. jaanuaril, andis püha Eufiimi õnnistuse pidada koguöine valveteenistus. Teenistuse lõppedes võttis ta preestrid kõrvale ja ütles neile, et ei pea enam kunagi koos nendega valveteenistust, sest Issand kutsub teda sellest maisest elust ära.
Kõiki täitis suur kurbus, kuid pühak palus vendadel hommikul kirikus temaga kohtuda. Ta hakkas neid õpetama: „Kui te mind armastate, pidage minu käske (Jh 14:15). Armastus on kõrgeim voorus ja täiuslik side (Kl 3:14). Armastus ja alandlikkus kinnitavad iga voorust. Issand alandas end armastusest meie vastu ja sai inimeseks. Seepärast peame Teda lakkamatult kiitma, eriti meie, mungad, kes oleme pääsenud maailma hajutustest ja muredest.”
„Vaadake iseenda järele ning hoidke oma hinged ja ihud puhtuses. Ärge jätke jumalateenistustel käimata ning pidage meie kogukonna pärimusi ja reegleid. Kui mõni vend võitleb ebapuhaste mõtetega, parandage, lohutage ja õpetage teda, et ta ei langeks kuradi püünistesse. Ärge keelduge külalisi vastu võtmast. Pakkuge igale võõrale magamisaset. Andke, mida suudate, et vaeseid nende hädas aidata.”
Seejärel, olles andnud juhiseid vendade juhtimiseks, tõotas pühak jääda vaimus alati nende ja nende järel tema kloostris elavate inimestega. Püha Eufiimi saatis kõik peale oma õpilase Dometiani ära. Ta jäi kolmeks päevaks altarisse ja suri siis 20. jaanuaril 473 üheksakümne seitsme aasta vanusena.
Püha abba matustele tuli laavrasse palju munki kõigist kloostritest ja kõrbest, nende seas püha Gerasim. Koos oma vaimulikega saabus ka patriarh Anastasios ning Nitria mungad Martürios ja Eliias, kellest said hiljem Jeruusalemma patriarhid, nagu püha Eufiimi oli ette kuulutanud.
Dometian jäi kuueks päevaks oma vanakese haua juurde. Seitsmendal päeval nägi ta püha abbat au sees oma õpilast viipamas: „Tule, mu laps, Issand Jeesus Kristus tahab, et sa oleksid minuga.”
Olles vendadele nägemusest rääkinud, läks Dometian kirikusse ja andis rõõmuga oma hinge Jumala kätte. Ta maeti püha Eufiimi kõrvale. Püha Eufiimi säilmed jäid tema Palestiina kloostrisse ja vene palverändur kloostriülem Taaniel nägi neid kaheteistkümnendal sajandil.
Allikas: www.oca.org