Püha piiskopmärter Klement sündis aastal 258 Galaatia Anküra linnas paganast isa ja kristlasest ema peres. Ta kaotas isa imikuna ning ema kaheteistaastaselt. Ema kuulutas talle ette märtrisurma tema usu pärast Kristusesse.
Sofia-nimeline naine võttis ta oma kasvatada ja kasvatas teda jumalakartuses. Galaatia kohutava näljahäda ajal jätsid mõned paganad oma lapsed maha, sest neil polnud võimalik neid toita. Sofia võttis need õnnetud vastu, toitis ja riietas neid. Püha Klement aitas teda selles. Ta õpetas lapsi ja valmistas neid ristimiseks ette. Paljud neist surid Kristuse eest märtritena.
Püha Klement seati lugejaks ja hiljem diakoniks. Kaheksateistaastaselt pühitseti ta preestriks ning kahekümneaastaselt Anküra piiskopiks. Varsti pärast seda puhkes Diocletianuse (284–305) korraldatud kristlaste tagakiusamine.
Piiskop Klementi peale kaevati kui kristlase peale ja ta võeti kinni. Galaatia maavalitseja Dometian püüdis sundida pühakut paganlikke jumalaid kummardama, kuid püha Klement tunnistas kindlalt oma usku ja pidas kõigile piinadele vapralt vastu.
Ta riputati puu külge ja tema ihu rebiti teravate raudriistadega, nii et sisikond tuli nähtavale. Tema suud peksti kividega, teda pöörati rattal ja põletati tasasel tulel. Issand hoidis oma kannatajat ja tervendas tema lõhutud ihu.
Siis saatis Dometian pühaku Rooma keiser Diocletianuse enda juurde koos teatega, et piiskop Klementi oli rängalt piinatud, kuid ta oli jäänud kõigutamatuks. Nähes märtrit täiesti tervena, ei uskunud Diocletianus teadet ja andis ta veelgi julmemate piinade kätte ning lasi ta siis vangi sulgeda.
Paljud paganad hakkasid pühaku vaprust ja tema haavade imelist paranemist nähes Kristusesse uskuma. Inimesed kogunesid vanglas püha Klementi juurde, et saada juhatust, tervenemist ja ristimist, nii et vangla muutus sõna otseses mõttes kirikuks. Kui keiser sellest kuulis, hukati paljud neist uutest kristlastest.
Püha Klementi hämmastavast vastupidavusest üllatunud Diocletianus saatis ta Nikomeediasse oma kaaskeisri Maximianuse juurde. Laeval liitus pühakuga tema õpilane Agafangel, kes oli pääsenud koos teiste usutunnistajatega hukkamisest ning tahtis nüüd koos piiskop Klementiga Kristuse eest kannatada ja surra.
Keiser Maximianus saatis pühad Klementi ja Agafangeli omakorda maavalitseja Agrippina juurde, kes andis nad nii ebainimlike piinade kätte, et isegi paganlikel pealtvaatajatel hakkas märtritest kahju ja nad loopisid piinajaid kividega.
Vabaks saanuna tervendasid pühakud käte pealepanemisega ühe linnaelaniku ning ristisid ja õpetasid inimesi, keda nende juurde hulgaliselt kogunes. Maximianuse käsul taas vangistatud, saadeti nad kodulinna Ankürasse, kus valitseja Cyrenius laskis neid piinata. Seejärel saadeti nad Amasea linna prokonsul Dometiuse juurde, kes oli tuntud oma suure julmuse poolest.
Amaseas heideti märtrid kuuma lupja. Nad veetsid selles terve päeva ja jäid vigastamata. Neil nüliti nahk, neid peksti raudvitstega, asetati tulistele sängidele ja nende ihule valati väävlit. Kõik see ei teinud pühakutele kahju ning nad saadeti Tarsosesse uute piinade kätte. Teel läbi kõrbe sai püha Klement ilmutuse, et ta kannatab Kristuse pärast kokku kakskümmend kaheksa aastat. Olles talunud palju piinu, suleti pühakud seejärel vanglasse.
Pühal Agafangelil raiuti 5. novembril mõõgaga pea maha. Anküra kristlased vabastasid püha Klementi vanglast ja viisid ta koopakirikusse. Seal teatas pühak pärast liturgiat usklikele tagakiusamise peatsest lõpust ja oma märtrisurmast. 23. jaanuaril tapsid püha ülemkarjase linnast tulnud sõdurid, kes kirikusse tungisid. Pühakul raiuti pea maha, kui ta seisis altari ees ja tõi veretut ohvrit. Koos temaga raiuti pea maha ka kahel diakonil, Kristoforil ja Haritonil, kuid kellelegi teisele kahju ei tehtud.
Allikas: www.oca.org