Pühad märtrid Ermil ja Stratonik, kes olid päritolult slaavlased, elasid neljanda sajandi algul keiser Liciniuse (311–324) korraldatud kristlaste tagakiusamise ajal. Püha Ermil teenis diakonina Singidunumi ehk Belgradi linnas. Licinius mõistis ta vangi ning teda piinati Kristuse pärast kaua ja julmalt, kuid ta jäi kõigutamatuks.
Ermil pilkas paganlikke jumalaid, nimetades neid kurtideks, tummadeks ja pimedateks ebajumalakujudeks. Vihastunud Licinius käskis talle veel rängemaid piinu valmistada ja ütles, et ta võib neid vältida, kui ohverdab. Püha märter kuulutas ette, et Licinius saab ise kohutavaid haavu, sest ta kummardab Looja asemel ebajumalaid. Tema sõnad täitusid, sest Licinius tapeti aastal 324.
Kolme päeva pärast toodi Ermil uuesti kohtu ette ja temalt küsiti, kas ta väldib uusi piinu ohvrit tuues. Pühak vastas, et kummardab ja ohverdab üksnes tõelisele Jumalale.
Püha Ermil palvetas, et Issand annaks talle jõudu piinu taluda ja paganate üle võitu saada. Kuuldi häält ütlevat: „Ermil, kolme päeva pärast vabaned sa oma kannatustest ja saad suure tasu.” Piinajad langesid hirmust maha ja viisid pühaku tagasi vanglasse.
Püha Stratonik oli üks vangivalvuritest ja salaja kristlane. Nähes oma sõbra vaevavaid piinu, ei suutnud ta pisaraid tagasi hoida ning tema kristlik usk tuli ilmsiks. Ka teda hakati piinama.
Pärast piinamist pandi mõlemad märtrid võrku ja visati Doonausse. Kolmandal päeval leidsid kristlased pühakute kehad jõe kaldalt ja matsid need Singidunumi lähedale. Nende austatud päid hoiti püha Sofia kirikus, kus vene palverändur Antooni neid aastal 1200 nägi.
Allikas: www.oca.org