Püha märter Sevastian sündis Gallias Narbonumi linnas, praeguse Prantsusmaa alal, ja sai hariduse Mediolanumis ehk praeguses Milanos. Koos valitsenud keisrite Diocletianuse ja Maximianuse ajal (284–305) oli ta keiserliku ihukaitse ülem. Püha Sevastianist peeti tema autoriteedi tõttu lugu ning sõdurid ja õukondlased armastasid teda. Ta oli vapper ja tark mees; tema sõna oli aus ja otsus õiglane. Ta andis läbinägelikku nõu ning oli ustav oma teenistuses ja kõiges, mis tema hoolde usaldati. Ta oli salaja kristlane, mitte hirmu pärast, vaid selleks, et ta saaks tagakiusamise ajal vendi aidata.
Ülikust soost kristlikud vennad Markellin ja Markus olid vangi pandud ning algul tunnistasid nad kindlalt tõelist usku. Kuid oma paganlike vanemate Trankvillini ja Martsia ning ka naiste ja laste pisaraid täis palvete mõjul hakkasid nad oma otsuses Kristuse eest kannatada kõikuma. Püha Sevastian läks keisri varahoidja juurde, kelle majas Markellini ja Markust vangis hoiti, ning kõneles vendadele, kes olid juba valmis oma pereliikmete palvetele järele andma.
„Oh vaprad Kristuse sõjamehed! Ärge heitke oma igavesi võidupärgi sugulaste pisarate pärast ära. Ärge võtke oma jalgu teie ees maas lamavate vaenlaste kaelalt, et nad ei saaks taas jõudu ega ründaks teid senisest veelgi ägedamalt. Tõstke oma lipp kõrgele üle kõigi maiste kiindumuste. Kui need, keda te nutmas näete, teaksid, et on olemas teine elu, kus pole haigust ega surma, kus on lakkamatu rõõm ja kõik on kaunis, siis tahaksid nad kindlasti koos teiega sinna minna. Rumal on see, kes kardab vahetada selle lühikese maise elu taevariigi lõputute rõõmude vastu. Sest kes igaviku hülgab, raiskab oma lühikese olemasolu ja antakse igavese piina kätte surmavallas.”
Seejärel ütles püha Sevastian, et on vajaduse korral valmis kannatama piina ja surma, et näidata neile, kuidas Kristuse eest oma elu anda.
Nii veenis püha Sevastian vendi oma märtriteed jätkama ja tema kõne liigutas kõiki kohalviibijaid. Nad nägid tema nägu säramas nagu ingli oma ning nägid, kuidas seitse inglit riietasid ta kiirgavasse rõivasse. Nad kuulsid ka kaunist noormeest ütlemas: „Sa oled alati koos minuga.”
Vangivalvuri Nikostratose naine Zoia oli kuus aastat varem kõnevõime kaotanud. Ta langes püha Sevastiani jalge ette ja anus žestidega tervendamist. Pühak tegi naise kohal ristimärgi ning too hakkas kohe rääkima ja ülistas Issandat Jeesust Kristust. Ta ütles, et oli näinud inglit, kes hoidis avatud raamatut, kuhu oli kirjutatud kõik, mida püha Sevastian ütles. Kõik, kes seda imet nägid, hakkasid samuti maailma Päästjasse uskuma. Nikostratos võttis Markellinilt ja Markuselt ahelad ja pakkus, et peidab nad ära, kuid vennad keeldusid.
Markus ütles: „Las nad rebivad meie ihust liha julmade piinadega. Nad võivad tappa ihu, kuid ei suuda võita hinge, mis usu eest võitleb.” Nikostratos ja tema naine palusid end ristida ning püha Sevastian soovitas Nikostratosele teenida eparhi asemel Kristust. Ta käskis ka vangid kokku tuua, et need, kes Kristusesse usuvad, võiksid saada ristitud. Nikostratos palus oma kirjutajal Klaudiusel saata kõik vangid tema majja. Sevastian rääkis neile Kristusest ja veendus, et nad kõik soovivad ristimist. Ta kutsus preester Polikarpi, kes neid saladuseks ette valmistas ja käskis neil õhtuseks ristimiseks paastuga valmistuda.
Siis teatas Klaudius Nikostratosele, et Rooma eparh Arestius Chromatus tahab teada, miks vangid tema majja kogunesid. Nikostratos rääkis Klaudiusele oma naise tervenemisest ning Klaudius tõi oma haiged pojad Sümforiani ja Feliksi püha Sevastiani juurde. Õhtul ristis preester Polikarp Trankvillini koos tema sugulaste ja sõpradega, Nikostratose ja kogu tema pere, Klaudiuse ja tema pojad ning kuusteist surmamõistetud vangi. Kokku oli vastseid ristituid 64.
Eparh Chromatuse ette astudes rääkis Nikostratos, kuidas püha Sevastian oli neid ristiusku pööranud ja paljusid haigustest terveks teinud. Nikostratose sõnad veensid eparhi. Ta kutsus püha Sevastiani ja preester Polikarpi enda juurde, sai neilt õpetust ja hakkas Kristusesse uskuma. Nikostratos ja Chromatus, tema poeg Tiburtius ning kogu tema pere võtsid vastu püha ristimise. Vastvalgustatute arv kasvas 1400-ni. Kristlaseks saades astus Chromatus eparhiametist tagasi.
Sel ajal oli Rooma piiskop püha Gaius, kelle mälestust peetakse 11. augustil. Ta õnnistas Chromatust minema koos preester Polikarpiga oma valdustesse Lõuna-Itaalias. Nendega läksid ka kristlased, kes ei suutnud märtrikannatusi taluda. Isa Polikarp läks vastpöördunuid usus kinnitama.
Chromatuse poeg Tiburtius tahtis märtrisurma vastu võtta ja jäi koos püha Sevastianiga Rooma. Sinna jäänute seast pühitses püha Gaius Trankvillini preestriks ning tema pojad Markellini ja Markuse diakoniteks. Rooma jäid ka Nikostratos, tema naine Zoia ja vend Kastorius ning Klaudius, tema poeg Sümforian ja vend Viktorinus. Nad kogunesid keisri õukonnas jumalateenistustele koos salakristlase Kastulusega, kuid peagi saabus nende aeg usu eest kannatada.
Paganad võtsid esimesena kinni püha Zoia, kes palvetas apostel Peetruse haual. Kohtus tunnistas ta julgelt oma usku Kristusesse. Ta suri, olles juukseidpidi üles riputatud suurest sõnnikutulest tõusva haisva suitsu kohale. Tema keha visati seejärel Tiberi jõkke. Püha Sevastianile nägemuses ilmudes rääkis ta talle oma surmast.
Järgmisena kannatas preester Trankvillin: paganad loopisid teda püha apostel Peetruse haual kividega ja ka tema keha heideti Tiberisse.
Pühad Nikostratos, Kastorius, Klaudius, Viktorinus ja Sümforian võeti kinni jõe kaldal, kui nad märtrite kehasid otsisid. Nad viidi eparhi ette ja pühakud keeldusid tema käsust ebajumalatele ohverdada. Märtritele seoti kivid kaela ja nad uputati merre.
Valekristlane Torkvatus reetis püha Tiburtiuse. Kui pühak keeldus ebajumalatele ohverdamast, käskis kohtunik tal paljajalu tulistel sütel kõndida, kuid Issand hoidis teda. Tiburtius kõndis hõõguvatel sütel kuumust tundmata. Piinajad raiusid seejärel pühal Tiburtiusel pea maha ning tundmatud kristlased matsid tema keha.
Torkvatus reetis ka pühad diakonid Markellini ja Markuse ning püha Kastuluse, kelle mälestust peetakse 26. märtsil. Pärast piinamist visati Kastulus auku ja maeti elusalt, Markellini ja Markuse jalad aga naelutati ühe ja sama puukännu külge. Nad seisid kogu öö palves ja hommikul torgati nad odadega surnuks.
Püha Sevastiani piinati viimasena. Keiser Diocletianus kuulas ta isiklikult üle ja nähes püha märtri kindlat meelt, käskis ta linnast välja viia, puu külge siduda ja nooltega läbi lasta. Püha Kastuluse naine Irene läks öösel püha Sevastiani matma, kuid leidis ta elusana ja viis oma koju.
Püha Sevastian paranes peagi oma haavadest. Kristlased palusid tal Roomast lahkuda, kuid ta keeldus. Ühe paganliku templi juures nägi pühak keisreid lähenemas ja mõistis nende jumalatuse avalikult hukka. Diocletianus käskis viia püha märtri Circus Maximusesse hukkamisele. Püha Sevastian peksti nuiadega surnuks ja tema keha visati kanalisatsiooni. Püha märter ilmus nägemuses vagale naisele Lucinale ja käskis tal oma keha ära tuua ning katakombidesse matta. Naine tegigi seda oma orjade abiga. Tänini seisab tema haua kohal talle pühendatud basiilika.
Allikas: www.oca.org







