Püha Antooni Suurt tuntakse munkluse isana ning püha Atanaasi kirjutatud „Püha Antooni eluloos” olevat pikka askeetlikku jutlust, osasid 16–34, võiks nimetada esimeseks mungareegliks.
Ta sündis aastal 251 Egiptuses Teebamaa kõrbe lähedal Koma külas. Tema vanemad olid vagad ülikust soost kristlased. Antooni oli tõsine laps ning austas oma vanemaid ja kuuletus neile. Ta armastas käia jumalateenistustel ja kuulas Pühakirja nii tähelepanelikult, et mäletas kuuldut kogu elu.
Kui püha Antooni oli umbes kahekümneaastane, kaotas ta vanemad, kuid tema hoolde jäi noorem õde. Umbes kuus kuud hiljem kirikusse minnes mõtiskles noormees selle üle, kuidas usklikud apostlite tegudes (Ap 4:35) müüsid oma vara ja andsid saadud raha apostlitele abivajajate jaoks.
Siis astus ta kirikusse ja kuulis evangeeliumikohta, kus Kristus ütleb rikkale noormehele: „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule ja järgi mind” (Mt 19:21). Antooni tundis, et need sõnad käivad tema kohta. Seepärast müüs ta pärast vanemate surma saadud vara, jagas raha vaestele ja jättis õe kloostris elavate vagade neitsite hoolde.
Vanematekodust lahkunud, alustas püha Antooni oma askeesielu koduküla lähedal onnis. Käsitööga teenis ta endale elatist ja sai anda armuande ka vaestele. Vahel külastas püha noormees teisi ümbruskonnas elavaid askeete ning otsis igaühelt juhatust ja kasu. Vaimuliku elu juhatuseks pöördus ta ühe kindla askeedi poole.
Sel eluperioodil kannatas püha Antooni kuradi kohutavaid kiusatusi. Inimsoo vaenlane vaevas noort askeeti mõtetega tema endisest elust, kahtlustega valitud tee suhtes ja murega õe pärast ning kiusas teda kõlvatute mõtete ja lihalike tunnetega. Kuid pühak kustutas selle tule Kristuse üle mõtiskledes ja igavesele karistusele mõeldes ning võitis nõnda kuradi.
Mõistes, et kurat ründab teda kahtlemata teisiti, palvetas püha Antooni ja suurendas oma pingutusi. Ta palus, et Issand näitaks talle pääsemise teed, ning talle anti nägemus. Askeet nägi meest, kes vaheldumisi lõpetas palve ja hakkas siis tööle. See oli ingel, kelle Issand oli saatnud oma valitut õpetama.
Püha Antooni püüdis end harjutada rangema eluviisiga. Ta sõi alles pärast päikeseloojangut ja veetis kogu öö koiduni palves. Peagi magas ta vaid igal kolmandal päeval. Kurat ei jätnud aga oma kavalusi ja ilmus munga hirmutamiseks koletute viirastuste kujul. Pühak kaitses end elavakstegeva ristiga. Viimaks ilmus vaenlane talle hirmuäratava väikese tumeda olendi kujul ja teeskles, et on võidetud, lootes pühakut tühisuse ja uhkusega kiusata. Pühak võitis aga vaenlase palvega.
Veel suurema üksinduse otsingul läks püha Antooni külast kaugemale surnuaeda. Ta palus sõbral talle määratud päevadel veidi leiba tuua ja sulges end siis hauakambrisse. Seejärel langesid kurjad vaimud talle kallale, tahtes ta tappa, ning lõid talle hirmsaid haavu. Issanda ettehooldusel saabus Antooni sõber järgmisel päeval toitu tooma. Nähes teda otsekui surnult maas lamamas, viis ta ta tagasi külla. Pühakut peeti surnuks ja valmistuti teda matma. Keskööl tuli püha Antooni teadvusele ja käskis sõbral end hauakambrite juurde tagasi kanda.
Püha Antooni kindlameelsus oli suurem kui vaenlase kavalused. Metsikute loomade kuju võttes püüdsid kurjad vaimud pühakut sundida sellest paigast lahkuma, kuid tema võitis nad Issanda peale lootes. Üles vaadates nägi pühak, et katus otsekui avaneb ja valguskiir tema poole laskub. Kurjad vaimud kadusid ja ta hüüdis: „Kus Sa olid, halastaja Jeesus? Miks Sa ei ilmunud kohe alguses, et mu valu lõpetada?”
Issand vastas: „Ma olin siin, Antooni, kuid tahtsin näha sinu võitlust. Nüüd, kuna sa ei ole alla andnud, aitan ma sind alati ja teen su nime tuntuks kogu maailmas.” Pärast seda nägemust paranesid püha Antooni haavad ja ta tundis end senisest tugevamana. Ta oli siis kolmekümne viie aastane.
Olles võitluses kuradiga saanud vaimulikke kogemusi, kaalus püha Antooni minemist Teeba kõrbesse Issandat teenima. Ta palus vanakesel, kelle poole oli mungatee alguses juhatuse saamiseks pöördunud, endaga kõrbesse kaasa minna. Vanake küll õnnistas teda toona veel ennekuulmatul erakuelu teel, kuid otsustas kõrge ea tõttu mitte kaasa minna.
Püha Antooni läks üksinda kõrbesse. Kurat püüdis teda takistada, asetades tema teele suure hõbeketta ja seejärel kulda, kuid pühak ei teinud neist välja ja läks mööda. Ta leidis teisel pool jõge mahajäetud kindluse ja asus sinna elama, tõkestades sissepääsu kividega. Tema ustav sõber tõi talle kaks korda aastas leiba ning kindluses oli vett.
Püha Antooni veetis kakskümmend aastat täielikus üksinduses ja pidevas võitluses kurjade vaimudega ning saavutas viimaks täieliku rahu. Pühaku sõbrad eemaldasid sissepääsu eest kivid, läksid tema juurde ja palusid, et ta võtaks nad oma juhatuse alla. Peagi ümbritsesid püha Antooni kongi mitmed kloostrid ning pühak oli nende elanikele isaks ja juhatajaks, andes vaimulikku õpetust kõigile, kes kõrbesse pääsemist otsima tulid. Ta suurendas juba munkadeks saanute innukust ja süütas teistes armastuse askeesielu vastu. Ta käskis neil püüda olla Issandale meelepärased ning mitte oma töös araks lüüa. Samuti õhutas ta neid mitte kartma kurjade vaimude rünnakuid, vaid tõrjuma vaenlast Issanda elavakstegeva risti väega.
Aastal 311 toimus keiser Maximianuse valitsusajal äge kristlaste tagakiusamine. Soovides koos pühade märtritega kannatada, lahkus püha Antooni kõrbest ja läks Aleksandriasse. Ta teenis avalikult vangistatuid, viibis usutunnistajate kohtumõistmisel ja ülekuulamistel ning saatis märtreid hukkamispaika. Issandale oli aga meelepärane hoida teda kristlaste kasuks.
Tagakiusamise lõppedes pöördus pühak kõrbesse tagasi ja jätkas oma askeesitegusid. Issand andis talle imetegemise anni: ta ajas välja kurje vaime ja tervendas haigeid oma palve väega. Tema juurde tulevad suured rahvahulgad häirisid üksindust ning ta läks veelgi kaugemale sisekõrbe, kus asus kõrgele mäele. Kuid kloostrite vennad otsisid ta üles ja palusid teda nende kogukondi külastada.
Teinekord lahkus püha Antooni kõrbest ja tuli Aleksandriasse, et kaitsta õigeusku manihheistide ja ariaanide väärõpetuste vastu. Teades, et kogu kirik austab püha Antooni nime, väitsid ariaanid, et ta järgib nende eksiõpetust. Kuid püha Antooni mõistis ariaanluse avalikult kõigi ees ja piiskopi juuresolekul hukka. Oma lühikese Aleksandrias viibimise ajal pööras ta suure hulga paganaid Kristuse poole.
Kõigi elualade inimesed armastasid pühakut ja otsisid temalt nõu. Kord tulid abba Antooni juurde paganlikud filosoofid kavatsusega tema harimatuse üle pilgata, kuid ta sundis nad oma sõnadega vaikima. Keiser Konstantinus Suur, kelle mälestust peetakse 21. mail, ja tema pojad kirjutasid pühale Antoonile ja palusid vastust. Ta kiitis keisrit usu eest Kristusesse ning soovitas tal meenutada tulevast kohtupäeva ja teada, et Kristus on tõeline Kuningas.
Püha Antooni veetis kõrbeüksinduses kaheksakümmend viis aastat. Veidi enne surma ütles ta vendadele, et ta võetakse peagi nende juurest ära. Ta õpetas neid hoidma õigeusku puhtana, vältima igasugust läbikäimist eksiõpetajatega ning mitte olema hooletu oma mungavõitluses. „Püüdke kõigepealt ühineda Issandaga ja seejärel pühakutega, et nad võtaksid teid pärast surma kui tuttavad sõbrad igavestesse eluasemetesse.”
Pühak käskis kahel õpilasel, kes olid teda viimased viisteist eluaastat teeninud, matta ta kõrbesse, mitte Aleksandriasse. Ta jättis ühe oma mungakuue püha Aleksandria Atanaasile, kelle mälestuspäev on 18. jaanuaril, ja teise püha Thmuisi Serapionile, kelle mälestuspäev on 21. märtsil. Püha Antooni suri rahus aastal 356 saja viie aasta vanuselt ning õpilased matsid ta kõrbesse.
Kuulsa askeedi püha Antooni Suure eluloo kirjutas püha Aleksandria Atanaasi. See on esimene elulugu pühakust, kes ei olnud märter, ja seda peetakse üheks Atanaasi parimaks kirjutiseks. Püha Johannes Kuldsuu soovitab igal kristlasel seda elulugu lugeda.
„Need asjad on Antooni voorustega võrreldes vähetähtsad,” kirjutab püha Atanaasi, „kuid otsustage nende põhjal, milline oli jumalamees Antooni. Noorusaegadest vanaduseni säilitas ta askeesiinnukuse, ei andnud ea tõttu järele soovile kalleid toite süüa ega muutnud ihu nõrkuse pärast oma riietust. Ta ei pesnud isegi jalgu veega. Ta jäi väga terveks ja nägi hästi, sest tema silmad olid terved ja tuhmumata. Ükski hammas ei langenud välja, kuid kõrge ea tõttu olid need igemete lähedalt kulunud. Tema käed ja jalad jäid tugevaks ... Temast räägiti kõikjal, kõik imetlesid teda ja teda otsisid üles isegi need, kes polnud teda näinud; see annab tunnistust tema vooruslikkusest ja Jumalale armsast hingest.”
Püha Antooni teostena on meieni jõudnud kakskümmend jutlust voorustest, peamiselt munkadele, mida peetakse tõenäoliselt talle ekslikult omistatuks; seitse kirja Egiptuse kloostritele kõlbelisest täiusest ja mungalust kui vaimulikust võitlusest; ning mungareegel, mida ei peeta püha Antooni ehtsaks teoseks.
Aastal 544 viidi püha Antooni Suure säilmed Aleksandriasse ning pärast Egiptuse vallutamist saratseenide poolt seitsmendal sajandil Konstantinoopolisse. Kümnendal või üheteistkümnendal sajandil viidi need Konstantinoopolist väljapoole Viini asuvasse piiskopkonda. Viieteistkümnendal sajandil toodi need Prantsusmaale Arles’i püha Juliani kirikusse.
Allikas: www.oca.org