Meie Issanda, Jumala ja Päästja Jeesuse Kristuse vastuvõtmist templis kirjeldatakse kolmandas evangeeliumis (Lk 2:22–40). Nelikümmend päeva pärast sündi toodi jumalik laps Jeruusalemma templisse, et Teda Issanda ette seada. Moosese seaduse järgi (3Ms 12:2–8) ei tohtinud poeglapse sünnitanud naine nelikümmend päeva templisse minna. Puhastumisaja lõppedes läks ema lapsega templisse, et tuua Issandale ohvriks noor tall, kaks turteltuvi või tuvipoega. Kõige püham Neitsi ei vajanud puhastamist, sest ta oli sünnitanud puhtuse ja pühaduse allika. Alandlikkusest täitis ta siiski Seaduse nõudeid.
Sel ajal elas Jeruusalemmas õiglane vanake Siimeon, kelle mälestust peetakse 3. veebruaril. Talle oli ilmutatud, et ta ei sure enne, kui näeb tõotatud Messiat. Jumaliku juhatuse ajel läks püha Siimeon templisse just sel hetkel, kui kõige püham Jumalasünnitaja ja püha Joosep olid toonud Jeesuslapse sinna Seadust täitma.
Püha Siimeon võttis jumaliku lapse oma kätele ja kõneles Jumalat tänades sõnad, mida kirik kordab igal õhtul õhtuteenistusel: „Nüüd lased Sa, Issand, oma sulase rahus minna oma sõna järgi, sest mu silmad on näinud Sinu päästet, mille Sa oled valmistanud kõigi rahvaste palge ees: valgust paganate valgustamiseks ja oma rahva Iisraeli auhiilgust” (Lk 2:29–32). Kõige pühamale Neitsile ütles püha Siimeon: „Vaata, see laps on seatud paljude languseks ja tõusmiseks Iisraelis ja märgiks, mille vastu räägitakse. Ja mõõk tungib läbi ka sinu enda hinge, et paljude südamete mõtted saaksid avalikuks” (Lk 2:34–35).
Templis viibis kaheksakümne nelja aastane lesk, püha naisprohvet Anna, Faanueli tütar, kelle mälestust peetakse 3. veebruaril. Ta „ei lahkunud templist, vaid teenis Jumalat paastude ja palvetega ööd ja päevad”. Ta tuli just siis, kui püha Siimeon jumaliku lapsega kohtus. Temagi tänas Issandat ja kõneles Temast kõigile, kes ootasid Jeruusalemma lunastust (Lk 2:38). Püha pühakujul hoiab ta kirjarulli sõnadega: „See laps on kinnitanud taeva ja maa.”
Enne Kristuse sündi elasid õiglased mehed ja naised usus tõotatud Messiasse ning ootasid Tema tulemist. Õiglane Siimeon ja naisprohvet Anna, Vana Testamendi viimased õiglased, arvati vääriliseks Temaga templis kohtuma.
Issanda vastuvõtmise püha on üks kristliku kiriku vanimaid pühi. Meieni on jõudnud pühade piiskoppide Patara Metoodi, Jeruusalemma Kirilli, Grigoori Jumalasõnaõpetaja, Ikoonia Amfilooki, Nüssa Grigoori ja Johannes Kuldsuu jutlused. Hoolimata varasest algusest ei tähistatud seda püha kuni kuuenda sajandini siiski nii suure pidulikkusega.
Aastal 528, Justinianuse valitsusajal, surmas maavärin Antiookias palju inimesi. Sellele järgnesid teised õnnetused. Aastal 541 puhkes Konstantinoopolis kohutav katk, mis viis iga päev mitu tuhat inimest. Nende laialdaste kannatuste ajal peeti Issanda vastuvõtmise pühal pidulik palveteenistus ehk liitia kurjast pääsemise eest ja katk lakkas. Jumalat tänades seadis kirik selle püha pidulikuma tähistamise.
Kirikulaulude loojad on seda püha oma lauludega kaunistanud: püha Kreeta Andreas seitsmendal sajandil; Maiuma piiskop püha Kosmas, Damaskuse Johannes ja Konstantinoopoli patriarh German kaheksandal sajandil ning Tessaloonika ülempiiskop püha Joosep üheksandal sajandil.
Täna mälestame ka kõige pühama Jumalasünnitaja pühakuju, mida tuntakse „Kurjade südamete pehmendajana” ehk „Siimeoni ettekuulutusena”. Jumalaema on kujutatud lapseta ja tema rinda läbistab seitse mõõka: kolm vasakult, kolm paremalt ja üks altpoolt.
Sarnasel pühakujul „Seitsmemõõgaline”, mille mälestuspäev on 13. augustil, on kolm mõõka vasakul ja neli paremal. Ka „Kurjade südamete pehmendaja” mälestust peetakse 13. augustil.
Pühakuju „Siimeoni ettekuulutus” kujutab õiglase vanakese Siimeoni ettekuulutuse täitumist: „Mõõk tungib läbi ka sinu enda hinge” (Lk 2:35).
Konstantinoopolis tähistasid keisrid seda püha Vlaherna kirikus koguöisel valveteenistusel. Tava jätkus Bütsantsi riigi langemiseni.
Allikas: www.oca.org