Püha piiskopmärter Haralamp, Magneesia piiskop, märtrid Porfiiri ja Baptus ning kolm naismärtrit kannatasid aastal 202.
Püha Haralamp, Väike-Aasia Magneesia piiskop, levitas edukalt usku Kristusesse Päästjasse ja juhatas inimesi pääsemise teele. Kuuldus tema jutlusest jõudis piirkonna maavalitseja Lucianuse ja väeülem Luciuseni. Pühak võeti kinni ja viidi kohtu ette, kus ta tunnistas oma usku Kristusesse ja keeldus ebajumalatele ohverdamast.
Piiskopi kõrgest east hoolimata – ta oli 113-aastane – anti ta koletute piinade kätte. Tema ihu lõiguti raudkonksudega ja kogu nahk kraabiti maha. Selle ajal pöördus pühak piinajate poole: „Ma tänan teid, vennad, et olete uuendanud mu vaimu, mis igatseb minna uude ja igavesse ellu!”
Nähes vanakese vastupidavust ja täielikku pahatahtmatust, tunnistasid kaks sõdurit, Porfiiri ja Baptus, avalikult Kristust ning neil raiuti kohe mõõgaga pea maha. Ka kolm naist, kes püha Haralampi kannatusi pealt nägid, hakkasid Kristust ülistama ja nad said peagi märtrisurma.
Vihastunud Lucius haaras piinariistad ja hakkas püha märtrit piinama, kuid äkitselt lõigati tema käsivarred otsekui mõõgaga maha. Siis sülitas maavalitseja pühakule näkku ja otsekohe pöördus tema pea ümber, nii et ta vaatas selja taha.
Lucius anus pühakut endale halastada ja mõlemad piinajad said püha Haralampi palvete läbi terveks. Selle ajal hakkas suur hulk tunnistajaid Kristusesse uskuma. Nende seas oli ka Lucius, kes langes püha piiskopi jalge ette ja palus end ristida.
Lucianus teatas neist sündmustest keiser Septimius Severusele (193–211), kes viibis siis Väike-Aasia lääneosas Pisiidia Antiookias. Keiser käskis püha Haralampi Antiookiasse enda juurde tuua. Sõdurid keerasid pühaku habeme nööriks, mässisid talle kaela ümber ja lohistasid teda seda mööda. Nad lõid tema ihusse ka raudnaela. Siis käskis keiser piiskoppi veel rängemalt piinata ja nad hakkasid teda vähehaaval tulega põletama. Kuid Jumal kaitses pühakut ja ta jäi vigastamata.
Tema palve läbi sündis palju imesid: ta äratas surnud noormehe ja tervendas mehe, keda kurjad vaimud olid kolmkümmend viis aastat vaevanud, nii et paljud inimesed hakkasid Kristusesse Päästjasse uskuma. Ka keisri tütar Galina hakkas Kristusesse uskuma ja purustas kahel korral paganliku templi ebajumalakujud. Keisri käsul peksti pühakut kividega vastu suud. Samuti taheti tema habe põlema süüdata, kuid leegid põletasid piinajat.
Kurjust täis Septimius Severus ja ametnik Krispus teotasid Issandat, kutsudes Teda pilgates maa peale tulema ja hoobeldes omaenda võimu ning vägevusega. Issand saatis maavärina ja kõiki haaras suur hirm. Mõlemad jumalatud mehed tõsteti nähtamatute sidemetega õhku ning üksnes pühaku palve läbi lasti nad alla. Jahmunud keiser lõi oma endises jumalatuses kõikuma, kuid langes peagi taas eksitusse ja käskis pühakut piinata.
Lõpuks mõistis keiser püha Haralampi mõõgaga pea maharaiumisele. Püha Haralampi viimase palve ajal avanes taevas ning pühak nägi Päästjat ja hulka ingleid. Püha märter palus, et paik, kus tema säilmed puhkavad, ei kannataks kunagi nälga ega haigusi. Samuti palus ta sellele paigale rahu, õitsengut ning vilja, teravilja ja veini küllust ja selle rahva hingede pääsemist. Issand tõotas tema palve täita ja läks taevasse ning piiskopmärter Haralampi hing järgnes Talle. Jumala halastuse läbi suri pühak enne, kui teda jõuti hukata. Galina mattis märtri keha suure austusega.
Kreeka pühakulugudes ja pühakujudel kujutatakse püha Haralampi preestrina, Vene allikad näivad teda pidavat piiskopiks.
Allikas: www.oca.org