Püha imetegija Nikolai, Lüükia Mürra ülempiiskop, on tuntud suure Jumalale meelepärase pühakuna. Ta sündis Väike-Aasia poolsaare lõunarannikul Lüükia piirkonnas Patara linnas ning oli vagade vanemate Teofani ja Nonna ainus poeg. Vanemad olid tõotanud lapse Jumalale pühendada.
Lastetute vanemate palve viljana ilmutas väike Nikolai inimestele juba sünnipäevast peale oma tulevase imetegija au valgust. Tema ema Nonna paranes pärast sünnitust kohe haigusest. Vastsündinu seisis veel ristimisnõus olles kolm tundi ilma kellegi toeta oma jalgadel, austades nõnda kõige pühamat Kolmainsust. Püha Nikolai alustas paastuelu juba imikuna ega võtnud kolmapäeviti ja reedeti emalt piima enne, kui vanemad olid oma õhtupalved lõpetanud.
Lapsepõlvest peale edenes Nikolai Pühakirja õppimises; päeval ei lahkunud ta kirikust ning öösiti palvetas ja luges raamatuid, valmistades endast Pühale Vaimule väärilise eluaseme. Patara piiskop Nikolai rõõmustas oma vennapoja vaimuliku edenemise ja sügava vagaduse üle. Ta pühitses ta lugejaks ja seejärel preestriks, tegi ta oma abiliseks ning usaldas talle karja õpetamise.
Issandat teenides oli noormees vaimult innukas ja usuküsimuste tundmises otsekui vanake, äratades usklikes imestust ja sügavat austust. Alati töökas ja elav ning lakkamatult palvetav preester Nikolai oli väga heasüdamlik oma karja ja tema juurde abi otsima tulnud vaevatute vastu ning jagas kogu oma päranduse vaestele.
Pataras elas kord varem rikas mees, kelle püha Nikolai päästis suurest patust. Mehel oli kolm täiskasvanud tütart ning meeleheites kavatses ta nende ihu müüa, et saada raha toiduks. Saanud teada mehe vaesusest ja kurjast kavatsusest, läks pühak ühel ööl salaja tema juurde ja viskas aknast sisse kukru kullaga. Selle raha eest korraldas mees tütrele auväärse abielu. Püha Nikolai andis kulda ka teistele tütardele ning päästis nõnda pere vaimulikku hukatusse langemast. Heategevuses püüdis püha Nikolai alati tegutseda salaja ja oma häid tegusid varjata.
Patara piiskop otsustas minna palverännakule Jeruusalemma pühapaikadesse ning usaldas oma karja juhtimise pühale Nikolaile, kes täitis seda kuulekustööd hoolikalt ja armastusega. Piiskopi tagasitulekul palus Nikolai temalt õnnistust Pühale Maale palverännakuks. Teel kuulutas pühak ette tormi, mis ähvardab laeva. Püha Nikolai nägi kuradit laevale tulemas kavatsusega see uputada ja kõik reisijad tappa. Meeleheitel palverändurite palvel vaigistas ta oma palvetega merelained. Tema palve läbi sai taas terveks ka üks meremees, kes oli mastist kukkunud ja surmavalt viga saanud.
Jõudnud iidsesse Jeruusalemma linna ja Kolgatale, tänas püha Nikolai Päästjat. Ta käis kõigis pühades paikades ja kummardas igas neist. Ühel ööl avanesid Siioni mäel kiriku suletud uksed suurele palverändurile iseenesest. Olles käinud Jumala Poja maise teenimisega seotud pühades paikades, otsustas püha Nikolai minna kõrbesse üksindusse, kuid teda peatas jumalik hääl, mis käskis tal kodumaale tagasi pöörduda. Ta tuli Lüükiasse tagasi ning igatsedes vaikset elu, astus oma onu asutatud Püha Siioni kloostri vendade hulka. Kuid Issand näitas talle taas teist teed: „Nikolai, see ei ole viinamägi, kus sa Mulle vilja kannad. Pöördu tagasi maailma ja austa seal Minu nime.” Nii lahkus ta Patarast ja läks Lüükia Mürrasse.
Pärast ülempiiskop Johannese surma valiti Nikolai Mürra piiskopiks, kui üks kirikukogu piiskoppidest oli öelnud, et uus ülempiiskop tuleb ilmutada Jumalal, mitte valida inimestel. Üks vanematest piiskoppidest nägi nägemuses säravat Meest, kes ütles talle, et ülempiiskopiks tuleb seada see, kes tuleb sel ööl kirikusse ja astub sinna esimesena. Tema nimi olevat Nikolai. Piiskop läks öösel kiriku juurde Nikolaid ootama. Pühaku, kes alati esimesena kirikusse tuli, peatas piiskop küsimusega: „Mis on sinu nimi, laps?” Jumala valitu vastas: „Minu nimi on Nikolai, isand, ja ma olen sinu sulane.”
Pärast ülempiiskopiks pühitsemist jäi püha Nikolai suureks askeediks, olles oma karjale tasaduse, lahkuse ja inimarmastuse eeskujuks. See oli Lüükia kirikule eriti kallis kristlaste tagakiusamise ajal keiser Diocletianuse valitsusajal (284–305). Piiskop Nikolai, kes oli koos teiste kristlastega ebajumalate kummardamisest keeldumise pärast vangi pandud, toetas neid ning manitses taluma ahelaid, karistusi ja piinu. Issand hoidis teda vigastamata. Püha Konstantinuse keisriks saamisel, kelle mälestust peetakse 21. mail, anti püha Nikolai oma karjale tagasi ning see võttis oma juhataja ja eestkostja rõõmuga vastu.
Hoolimata oma suurest tasadusest ja südamepuhtusest oli püha Nikolai innukas ja tuline Kristuse kiriku võitleja. Kurjade vaimudega võideldes käis ta läbi Mürra linna ja selle ümbruse paganlikud templid ja pühamud, purustas ebajumalakujud ja tegi templid maatasa.
Aastal 325 osales püha Nikolai esimesel ülemaailmsel kirikukogul. See kirikukogu kuulutas välja Nikaia usutunnistuse ning Nikolai astus eksiõpetaja Ariuse vastu koos selliste kirikukogu isadega nagu pühad Rooma piiskop Silvester, Aleksandria Aleksander ja Trimithundi Spiridon, kelle mälestuspäevad on vastavalt 2. jaanuaril, 29. mail ja 12. detsembril.
Issanda eest innukusest süttinud püha Nikolai astus eksiõpetaja Ariuse vastu sõnadega ja lõi teda ka vastu nägu. Selle pärast võeti temalt piiskopiameti tunnused ja ta pandi valve alla. Kuid mitu püha isa nägi ühesugust nägemust: Issand ise ja Jumalaema andsid talle evangeeliumiraamatu ja omofoori tagasi. Kirikukogu isad leidsid, et pühaku julgus oli Jumalale meelepärane, ning ennistasid ta piiskopiametisse.
Oma piiskopkonda tagasi pöördunud, tõi pühak sinna rahu ja õnnistust: külvas tõe sõna, juuris välja eksiõpetusi, toitis oma karja terve õpetusega ja andis neile ka ihulikku toitu. Püha Nikolai nägu meenutas ingli oma ja säras jumalikust armust. Tema näost lähtus ere kiir nagu Moosese näost (2Ms 34:29), nii et need, kes teda vaatasid, hämmastusid. Keda iganes rõhus mingi hingevaev või kirg, sel tarvitses vaid pühakut näha ja tema kurbus sai kohe leevendust. Need, kes temaga kõnelesid, leidsid end peagi voorusteel edasi sammumas. Kaastundest ei liigutatud mitte ainult usklikke, vaid ka uskmatuid: teda kuuldes seadsid ka nemad oma sammud pääsemise teele. Nende südamesse lapsepõlvest peale istutatud uskmatuse kurjus juuriti välja ja selle asemele külvati tõe sõna.
Juba eluajal tegi pühak palju imesid. Üks suurimaid oli kolme mehe surmast päästmine. Maavalitseja oli nad altkäemaksu saanuna ülekohtuselt surma mõistnud. Pühak astus julgelt timuka juurde ja võttis temalt mõõga, mis rippus juba surmamõistetute peade kohal. Püha Nikolai ülekohtu pärast noomitud maavalitseja kahetses ja palus andeks.
Selle tähelepanuväärse sündmuse tunnistajateks olid kolm väeülemat, kelle keiser Konstantinus oli saatnud Früügiasse mässu maha suruma. Nad ei osanud arvata, et peavad varsti ka ise püha Nikolai eestkostet paluma. Kurjad inimesed laimasid neid keisri ees ja väeülemad mõisteti surma. Püha Nikolai ilmus unes keiser Konstantinusele ja kutsus teda ülekohtust otsust tühistama.
Ta tegi palju teisigi imesid ja nägi pikki aastaid oma töös vaeva. Pühaku palvete läbi pääses Mürra linn kohutavast näljahädast. Ta ilmus ühele Itaalia kaupmehele ja jättis talle makse tagatiseks kolm kuldraha. Ta palus kaupmehel sõita Mürrasse ja tuua sinna vilja. Rohkem kui üks kord päästis pühak merre uppujaid ning vabastas inimesi vangipõlvest ja vanglast.
Kõrgesse ikka jõudnud, uinus püha Nikolai rahus Issandas. Tema austatud säilmed säilisid kohalikus peakirikus kõdunematutena ja neist voolas tervendavat mürri, millest paljud said abi. Aastal 1087 viidi tema säilmed Itaalia Bari linna, kus need puhkavad tänini; säilmete toomist meenutatakse 9. mail. Suure Jumala pühaku, ülemkarjase ja imetegija Nikolai nimi on tuntud igas maanurgas, paljudes maades ja rahvaste seas. Ta on kiire abistaja ja eestpalvetaja kõigile, kes tema juurde tõttavad. Venemaal on tema nimele pühendatud palju peakirikuid, kloostreid ja kirikuid. Vaevalt leidub linna, kus ei oleks talle pühendatud kirikut.
Esimene Vene kristlik vürst Askold, kes suri aastal 882, ristiti patriarh Footi poolt aastal 866 Nikolai nimega; Footi mälestust peetakse 6. veebruaril. Askoldi haua kohale ehitas püha Olga, kelle mälestuspäev on 11. juulil, Kiievis esimese Vene kiriku püha Nikolai templi. Peamised peakirikud pühendati pühale Nikolaile Izborskis, Ostrovis, Možaiskis ja Zaraiskis. Suures Novgorodis sai ühest linna tähtsamast kirikust, Nikolai Dvorištšenski kirikust, hiljem peakirik.
Kuulsaid ja austatud pühale Nikolaile pühendatud kirikuid ja kloostreid leidub Kiievis, Smolenskis, Pihkvas, Toropetsis, Galitšis, Arhangelskis, Suures Ustjugis ja Tobolskis. Moskvas oli kümneid pühaku nimelisi kirikuid ja Moskva piiskopkonnas kolm kloostrit: Nikolai-Kreeka ehk Vana klooster Kitai-gorodis, Nikolai-Perervinski ja Nikolai-Ugrešski klooster. Üks Kremli peatornidest sai nimeks Nikolskaja.
Paljud pühakule pühendatud kirikud olid need, mille Vene kaupmehed, meresõitjad ja maismaarändurid rajasid turuplatsidele, austades imetegija Nikolaid kõigi maal ja merel teelolijate kaitsjana. Rahvas nimetas neid mõnikord „Märja Nikolai” kirikuteks.
Paljud Venemaa külakirikud olid pühendatud imetegija Nikolaile, keda talupojad austasid kõigi inimeste eest nende töös Issanda ees halastava eestkostjana. Ja Vene maal ei lakanud püha Nikolai oma eestkostest. Vana Kiiev säilitab mälestust sellest, kuidas pühak päästis ime läbi uppuva imiku. Suur imetegija kuulis vanemate kurbi palveid nende ainsa lapse kaotuse pärast, võttis imiku veest välja, äratas ta ellu ja asetas püha Sofia kiriku koorirõdule oma imettegeva pühakuju ette. Hommikul leidsid rõõmust vapustatud vanemad lapse tervena ja kiitsid püha imetegijat Nikolaid.
Venemaal ilmus palju püha Nikolai imettegevaid pühakujusid ja neid saabus ka teistest maadest. Nende seas on pühaku vana Bütsantsi tikitud kujutis, mis toodi Novgorodist Moskvasse, ning suur pühakuju, mille maalis kolmeteistkümnendal sajandil Novgorodi meister.
Vene kirikus on eriti levinud kaks imetegija kujutamisviisi: Zaraiski püha Nikolai, keda kujutatakse täispikkuses, parem käsi õnnistamiseks tõstetud ja evangeeliumiraamat käes; selle kujutise tõi aastal 1225 Rjazanisse vürst Teodori tulevane abikaasa, Bütsantsi printsess Eupraksia, kes hukkus aastal 1237 koos mehe ja väikelapsega Batu sissetungi ajal. Teine on Možaiski püha Nikolai, keda kujutatakse samuti täispikkuses, mõõk paremas ja linn vasakus käes. See meenutab Možaiski linna imelist pääsemist vaenlaste sissetungist pühaku palvete läbi. Võimatu on loetleda kõiki püha Nikolai armurikkaid pühakujusid või üles lugeda kõiki tema imesid.
Püha Nikolai on rändurite kaitsepühak ning temalt palutakse päästmist üleujutustest, vaesusest ja kõigist õnnetustest. Ta on tõotanud aidata neid, kes meenutavad tema vanemaid Teofanit ja Nonnat.
Püha Nikolaid mälestatakse ka 9. mail tema säilmete toomise puhul ja 29. juulil tema sündimise puhul.
Itaalias asuvad püha Nikolai säilmed Bari roomakatoliku püha Nikolai basiilikas; tema vasak käsivars on Rimini roomakatoliku püha Nikolai kirikus.
Venemaal leidub püha Nikolai säilmeid Moskvas Kristuse Päästja peakirikus ja Peterburis püha Aleksander Nevski laavras.
Püha Nikolai parem käsi asub Rumeenias Bukarestis püha Georgi Uue kirikus.
Kreekas on osa pühaku säilmeid Euboia saarel püha Nikolai Apo Bathia kloostris ja Salamína saarel Faneromeni kloostris. Osake pühaku vasakust käsivarrest on Volose metropoliidikirikus. Üks pühaku hammastest on Peloponnesosel Kalavryta kloostris.
Allikas: www.oca.org










