Pühad märtrid preester Pamfil, diakon Valens, Paulus, Porfiiri, Seleukos, Teodul, Julianus, Saamuel, Eelija, Taaniel, Jeremija ja Jesaja kannatasid märtrisurma keiser Diocletianuse valitsusajal (284–305) Palestiina Kaisareas.
Püha märter Pamfil oli pärit Beiruti linnast ja sai hariduse Aleksandrias, mille järel ta pühitseti Kaisareas preestriks. Ta nägi palju vaeva käsikirjade võrdlemise ja Uue Testamendi käsikirjades ümberkirjutajate vigade parandamisega. Neid tekste kirjutati ümber ja jagati kõigile soovijatele. Nii pöördusid paljud paganad nende abil Kristuse poole.
Tema tööd koguti mahukasse vaimulike raamatute kogusse, mis oli kristlaste harimiseks kättesaadav. Püha Hieronymus neljandal ja viiendal sajandil pidas pühast Pamfilist sügavalt lugu ning oli õnnelik, et oli leidnud ja saanud mitu tema käsikirja.
Püha Pamfilit aitasid innukalt Kristuse usu kuulutamisel kiriku diakon püha Valens, kõrges eas ja Pühakirja hästi tundev Eelija ning oma usus ja armastuses Kristuse Päästja vastu tuline püha Paulus. Palestiina Kaisarea maavalitseja Urbanus vangistas kõik kolm kaheks aastaks.
Tema ametijärglase Firmilianuse valitsusajal mõisteti Egiptuses süüdi 130 kristlast ja saadeti Väike-Aasiasse Kiliikiasse kullakaevandustesse tööle. Viis noort venda saatsid neid pagenduspaika. Egiptusesse tagasi pöördudes peeti nad Kaisareas kinni ja heideti Kristuse tunnistamise pärast vangi.
Need noormehed astusid Firmilianuse ette koos varem vangistatud pühade Pamfili, Valensi ja Paulusega. Viis Egiptuse noorukit olid võtnud Vana Testamendi prohvetite nimed Eelija, Jeremija, Jesaja, Saamuel ja Taaniel. Kui neilt küsiti, kust nad pärit on, vastasid noored mehed, et nad on Jeruusalemma kodanikud, pidades silmas taevast Jeruusalemma. Firmilianus ei teadnud niisugusest linnast midagi, sest keiser Titus oli Jeruusalemma aastal 70 maatasa teinud. Keiser Hadrianus (117–138) ehitas selle asemele uue linna, mida nimetati Aelia Capitolinaks.
Firmilianus piinas noormehi kaua, püüdes saada teada tundmatu linna asukohta, ja üritas neid usust taganema veenda. Midagi saavutamata mõistis maavalitseja nad koos Pamfili, Valensi ja Paulusega mõõgaga pea maharaiumisele.
Enne selle täideviimist kannatas üks Pamfili teenritest. See oli kaheksateistaastane tasane ja alandlik noormees Porfiiri. Ta oli kuulnud märtrite surmaotsust ja palus maavalitsejalt luba nende kehad pärast hukkamist maha matta. Selle pärast mõisteti temagi surma ja heideti tulle.
Vaga kristlane Seleukos, endine sõdur, kiitis märtrite tegusid. Ta läks Pamfili juurde ja rääkis talle püha Porfiiri märtrisurmast. Sõdurid võtsid ta kinni ja Firmilianuse käsul raiuti tal koos teistega mõõgaga pea maha.
Üks maavalitseja teenritest, Teodul, oli auväärses eas mees ja salakristlane. Ta kohtas märtreid, kui neid hukkamisele viidi. Ta embas neid ja palus nende eest palvetada. Sõdurid viisid ta Firmilianuse ette, kelle käsul ta risti löödi.
Noor Kapadookiast pärit Julianus, kes oli Kaisareasse tulnud, nägi pühakute kehi, mis olid matmata metsloomade ette visatud. Julianus põlvitas ja austas kannatajate kehi. Sõdurid võtsid ta kinni ja viisid maavalitseja juurde, kes mõistis ta elusalt põletamisele. Kõigi kaheteistkümne märtri kehad jäid neljaks päevaks matmata, kuid ei loomad ega linnud puudutanud neid. Olukorrast häbenema pandud paganad lubasid kristlastel märtrite kehad ära võtta ja matta.
Kuigi need kaksteist märtrit olid pärit eri paikadest, ühendas neid armastus Kristuse vastu ning Temalt said nad närtsimatud aupärjad.
Allikas: www.oca.org