Püha vagamärter ja usutunnistaja Stefan Uus sündis aastal 715 Konstantinoopolis vagas kristlikus perekonnas. Tema vanematel oli kaks tütart ning nad palusid Issandalt poega. Vastsündinud Stefani ema viis lapse kõige pühama Jumalasünnitaja Blahernai kirikusse ja pühendas ta Jumalale.
Keiser Leo Isaurialase valitsusajal (716–741) kiusati taga pühi ikoone ja nende austajaid. Keisri toetusel haarasid ikoonivastase hereesia järgijad enda kätte impeeriumi ja kiriku kõrgeimad võimupositsioonid. Selle maailma võimude poolt tagakiusatuna säilis õigeusk pealinnast kaugel asuvates kloostrites, üksildastes kongides ning oma järgijate vaprais ja ustavais südameis.
Püha Stefani õigeusklikud vanemad, kes valitseva jumalakartmatuse pärast kurvastasid, põgenesid Konstantinoopolist Bitüüniasse. Nad andsid oma kuueteistkümneaastase poja kuulekusaluseks mungale Johannesele, kes nägi askeesivaeva üksildases paigas püha Auksentiose mäel. Püha Stefan elas vaga munk Johannese juures üle viieteistkümne aasta, pühendudes täielikult sellele Vaimu kandvale vanakesele ja õppides temalt kloostrielu. Seal sai Stefan teate, et tema isa on surnud ning ema ja õed on nunnadeks pühitsetud.
Mõne aja pärast suri ka tema õpetaja Johannes. Sügava kurbusega mattis püha Stefan tema auväärse ihu ja jätkas oma koopas üksinda kloostrivõitlust. Peagi hakkasid askeedi juurde tulema mungad, kes soovisid temalt õppida vooruslikku ja päästvat elu. Rajati klooster, mille ülemaks sai püha Stefan. Neljakümne kahe aasta vanusena lahkus Stefan oma rajatud kloostrist ja läks teisele mäele, mille tipus elas ta üksildases kongis sügavas eraldatuses. Kuid siingi kogunes peagi tema ümber munkade kogukond, kes otsis püha Stefani vaimulikku juhatust.
Leo Isaurialase järel tuli võimule Konstantinos Kopronümos (741–775), veel ägedam õigeusklike tagakiusaja ja veel innukam ikoonivastane. Keiser kutsus kokku ikoonivastase kirikukogu, millest võttis osa 358 idaprovintside piiskoppi. Kuid peale Konstantinoopoli ülempiiskopi Konstantinose, kelle Kopronümose võim oli ebaseaduslikult patriarhitroonile tõstnud, ei osalenud selle kirikukogu kurjades tegudes ükski teine patriarh. Seetõttu oli tal vähem alust end „üleilmseks” nimetada. See hereetikute kirikukogu nimetas keisri ja ülempiiskopi õhutusel ikoone ebajumalaiks, pani needmise alla kõik, kes ikoone õigeusu kombe järgi austasid, ja kuulutas ikoonide austamise hereesiaks.
Samal ajal sai Auksentiose mäe klooster ja selle ülem pealinnas tuntuks. Keisrile räägiti munkade askeetlikust elust ja õigeusklikust vagadusest, kloostriülem Stefani imetegemise annist ning sellest, kuidas püha Stefani kuulsus oli levinud kloostri ümbrusest kaugele ja tema nime kõikjal austati ning armastati. Keisrit vihastas eriti see, et püha Stefan julgustas avalikult ikoone austama ja astus Auksentiose mäe kloostris seeläbi kaudselt vastu õigeusu tagakiusajaile. Ülempiiskop Konstantinos mõistis, et püha Stefan on tema ikoonivastaste kavatsuste tugev ja leppimatu vastane, ning haudus plaani, kuidas teda enda poole võita või hävitada.
Püha Stefanit püüti meelitada ikoonivastaste leeri esmalt meelituste ja altkäemaksuga, seejärel ähvardustega, kuid asjata. Siis laimati pühakut, süüdistades teda patustamises koos nunna Annaga. Süüd ei õnnestunud aga tõestada, sest nunn eitas vapralt igasugust süüd ning suri piinamise ja peksmise tagajärjel. Viimaks käskis keiser pühaku vanglasse sulgeda ja tema kloostri hävitada. Püha Stefani juurde vanglasse saadeti ikoonivastased piiskopid, kes püüdsid teda veenda ikoonivastase seisukoha õpetuslikus õigsuses. Kuid pühak lükkas kergesti ümber kõik hereetikute väited ja jäi õigeusule ustavaks.
Seejärel käskis keiser pühaku ühele Marmara mere saarele pagendada. Püha Stefan asus elama koopasse ja peagi kogunesid sinna ka tema õpilased. Mõne aja pärast lahkus pühak vendade juurest ja võttis enda peale samba otsas elamise vägiteo. Teated sambnik Stefanist ja tema palvete läbi sündinud imedest levisid üle kogu impeeriumi ning kinnitasid inimeste õigeusku ja vaimu.
Keiser käskis püha Stefani Pharose saare vanglasse viia ja seejärel kohtu ette tuua. Kohtus lükkas pühak ümber tema üle kohut mõistvate hereetikute väited. Ta selgitas ikoonide austamise õpetuslikku olemust ning mõistis ikoonivastased hukka, sest ikoone teotades teotasid nad Kristust ja Jumalasünnitajat. Tõestuseks osutas pühak kuldmündile, millele oli kujutatud keisri kuju. Ta küsis kohtunikelt, mis juhtuks inimesega, kes viskaks mündi maha ja tallaks keisri kuju jalge alla. Nad vastasid, et sellist inimest karistataks kindlasti keisri kuju teotamise eest. Pühak ütles, et veel suurem karistus ootab seda, kes teotab taevakuninga ja Tema pühakute kuju. Seejärel sülitas ta mündile, viskas selle maha ja hakkas seda jalge all tallama.
Keiser käskis pühaku viia vanglasse, kus vaevles juba 342 vanakest, kes olid süüdi mõistetud ikoonide austamise eest. Selles vanglas veetis püha Stefan üksteist kuud, lohutades kaasvange. Vangla muutus kloostri sarnaseks: seal lauldi tavapäraseid palveid ja laule tüüpkorra järgi. Rahvast tuli vangla juurde hulgakaupa ja inimesed palusid püha Stefanit nende eest palvetada.
Kui keiser sai teada, et pühak oli korraldanud vanglas kloostri, kus palvetati ja austati pühi ikoone, saatis ta kaks oma teenijat, kaksikvenda, pühakut surnuks peksma. Kui vennad vanglasse läksid ja nägid munga jumalikust valgusest säravat nägu, langesid nad tema ette põlvili ning palusid temalt andestust ja palveid. Seejärel teatasid nad keisrile, et tema käsk on täidetud. Kuid keiser sai tõe teada ja kasutas veel üht valet. Ta ütles sõduritele, et pühak sepitseb tema troonilt kõrvaldamist, ja saatis nad vanglasse. Püha usutunnistaja tuli ise raevunud sõduritele vastu; nood haarasid temast kinni ja lohistasid teda mööda linnatänavaid. Seejärel heitsid nad märtri räsitud ihu auku, kuhu tavaliselt kurjategijaid maeti.
Järgmisel hommikul ilmus Auksentiose mäe kohale tuline pilv ja seejärel langes pealinna peale raske pimedus koos rahega, mis surmas palju inimesi.
Allikas: www.oca.org






