Püha Grigoori Imetegija, Uus-Kaisarea piiskop, sündis Uus-Kaisarea linnas Väike-Aasia põhjaosas silmapaistvas paganlikus perekonnas aastatel 210–215. Algselt kandis ta nime Teodor.
Pärast alghariduse saamist läksid püha Grigoori ja tema vend Grigoori või mõnede pühakute elulugude allikate järgi Atenodoros Beirutisse õigusteadust õppima. Muinasaja suured mõtlejad ei suutnud aga tema teadmistejanu kustutada. Tõde ilmutati talle üksnes pühas evangeeliumis ning noormehest sai kristlane.
Õpingute jätkamiseks läks püha Grigoori Aleksandriasse, mida tunti toona paganliku ja kristliku hariduse keskusena. Teadmisi innukalt omandada soovides läks ta Aleksandria katehheetilisse kooli, kus õpetas preester Origenes. Origenes oli kuulus õpetaja, kellel oli suur mõttejõud ja sügavad teadmised. Püha Grigoorist sai tema õpilane. Hiljem kirjutas pühak oma õpetajast: „See mees sai Jumalalt ülla anni olla inimestele Jumala sõna seletajaks, mõista Jumala sõna nõnda, nagu Jumal ise seda kasutas, ja selgitada seda inimestele niivõrd, kuivõrd nad suutsid mõista.” Püha Grigoori õppis Origenese juures kaheksa aastat ning Origenes ristis ta.
Püha Grigoori askeetlik elu, kasinus, puhtus ja ahnuse puudumine äratasid tema edevates ja pattu armastavates paganlikest eakaaslastes kadedust ning nad otsustasid teda laimata. Kord, kui ta linnaväljakul filosoofide ja õpetajatega vestles, tuli tema juurde tuntud hoor ja nõudis tasu patu eest, mille Grigoori olevat koos temaga teinud. Püha Grigoori noomis teda algul leebelt, öeldes, et ehk peab naine teda ekslikult kellekski teiseks. Kuid liiderlik naine ei vaikinud. Siis palus Grigoori ühel sõbral talle raha anda. Niipea kui naine põhjendamatu tasu vastu võttis, langes ta kurja vaimu käes vaevelduna maha ja pettus tuli avalikuks. Püha Grigoori palvetas tema eest ja kuri vaim aeti välja. See oli pühaku esimene imetegu.
Pärast Uus-Kaisareasse naasmist põgenes pühak maiste asjade eest, millesse mõjukad linlased püüdsid teda visalt tõmmata. Ta läks kõrbesse, kus saavutas paastu ja palvega suure vaimuliku kõrguse ning ettenägemise ja prohvetliku kuulutamise annid. Püha Grigoori armastas üksindust kõrbes ja soovis sinna jääda oma päevade lõpuni, kuid Issand tahtis teisiti.
Kuulnud püha Grigoori askeetlikust elust, otsustas Kapadookia Amaseia linna piiskop Faidimos ta Uus-Kaisarea piiskopiks seada. Pühak nägi aga vaimus piiskop Faidimose kavatsust ette ning peitis end ülemkarjase saadikute eest, kes olid saadetud teda otsima. Seejärel pühitses piiskop Faidimos püha Grigoori tema äraolekul Uus-Kaisarea piiskopiks, paludes Issandat seda ebatavalist pühitsemist õnnistada. Püha Grigoori pidas erakordset sündmust Jumala tahte avalduseks ega söandanud vastu seista. Selle juhtumi püha Grigoori elust pani kirja püha Nüssa Grigoori, kelle mälestus on 10. jaanuaril. Ta jutustab, et Uus-Kaisarea Grigoori sai piiskopiseisuse alles pärast seda, kui piiskop Faidimos oli ta pühitsenud kõigisse kanoonilistesse astmetesse.
Sel ajal hakkasid levima Sabelliuse ja Samosata Pauluse hereesiad. Nad õpetasid Pühast Kolmainust vääralt. Püha Grigoori palvetas palavalt, paludes Jumalat ja Tema kõige puhtamat Ema talle tõde ilmutada. Kõige püham Jumalasünnitaja ilmus talle päikesena särades ning temaga oli apostel Johannes Jumalasõnaõpetaja ülemkarjase rõivais.
Jumalasünnitaja käsul õpetas apostel Johannes pühakule õiget viisi kõnelda kõige pühama Kolmainu saladusest. Püha Grigoori kirjutas üles kõik, mida püha Johannes talle ilmutas. Püha Grigoori kirja pandud usutunnistus on suur jumalik ilmutus kiriku ajaloos. Sellel põhineb õigeusu teoloogia õpetus Pühast Kolmainust. Hiljem võtsid selle vastu pühad kirikuisad Vassiili Suur, Grigoori Jumalasõnaõpetaja ja Nüssa Grigoori. Püha Grigoori usutunnistust uuriti ja see kinnitati hiljem, aastal 325, esimesel üleilmsel kirikukogul, mis näitab selle püsivat tähtsust õigeusule. Isegi need, kes püha Grigooriga ei nõustunud, pidasid teda teiseks Mooseseks.
Pärast ülemkarjaseks saamist asus püha Grigoori teele Uus-Kaisareasse. Teel Amaseiast ajas ta paganlikust templist välja kurjad vaimud ning pööras templi preestri Kristuse poole. Pöördunu oli tunnistajaks veel ühele pühaku imele: tema sõna peale liikus suur kivi oma kohalt.
Pühaku jutlused olid otsesed, elavad ja viljakad. Ta õpetas ja tegi imesid Kristuse nimel: tervendas haigeid, aitas abivajajaid ning lahendas vaidlusi ja kaebusi. Kaks pärandit jagavat venda ei suutnud oma surnud isa vara pärast kokkuleppele jõuda. Tüli põhjuseks oli suur järv, mida kumbki vend endale tahtis. Mõlemad kogusid oma sõbrad kokku ja olid valmis võitlema. Püha Grigoori veenis neid võitluse järgmise päevani edasi lükkama ning palvetas ise kogu öö tüli põhjustanud järve kaldal. Koidu saabudes nägid kõik, et järv oli ära kuivanud või maa alla kadunud. Pühaku tulise palve läbi oli nüüd järel ainult oja, mille kulg määras vendade maade piiri. Teisel korral käskis ta kiriku ehitamise ajal künkal paigast liikuda, et teha ruumi vundamendi kaevamiseks.
Kui keiser Deciuse ajal aastatel 249–251 algas kristlaste tagakiusamine, viis püha Grigoori oma karja kaugele mäele. Üks pagan, kes teadis, kus kristlased end varjavad, andis nad tagakiusajatele üles ja sõdurid piirasid mäe ümber. Pühak läks lagedale paigale, tõstis käed taeva poole ja käskis oma diakonil sedasama teha. Sõdurid otsisid läbi kogu mäe ja möödusid palvetajatest mitu korda. Kuna nad neid ei näinud, loobusid nad otsimisest ja lahkusid. Linnas teatasid nad, et mäel pole kusagile peitu pugeda: seal ei olnud inimesi, ainult kaks kõrvuti seisvat puud. Ülesandja hämmastus, kahetses oma tegusid ja temast sai vaga kristlane.
Pärast tagakiusamise lõppu pöördus püha Grigoori tagasi Uus-Kaisareasse. Tema õnnistusel seati sisse kirikupühad Kristuse pärast kannatanud märtrite auks.
Oma püha elu, mõjusa jutlustamise, imetegude ja karja vaimust kantud juhatamisega suurendas pühak Kristuse poole pöördunute arvu. Kui püha Grigoori esimest korda oma piiskopitoolile tuli, oli Uus-Kaisareas vaid seitseteist kristlast. Tema uinumise ajal oli linna jäänud ainult seitseteist paganat.
Allikas: www.oca.org









