Püha pärimuse järgi toimus kõige pühama Jumalasünnitaja templisseviimine järgmiselt. Neitsi Maarja vanemad, pühad Joakim ja Anna, palusid, et nende lastetus lõppeks, ning tõotasid, et kui neile sünnib laps, pühendavad nad ta Jumala teenimisele.
Kui kõige püham Neitsi sai kolmeaastaseks, otsustasid pühad vanemad oma tõotuse täita. Nad kogusid kokku oma sugulased ja tuttavad ning riietasid kõige puhtama Neitsi tema kauneimatesse rõivastesse. Pühi laule lauldes ja süüdatud küünlaid käes kandes saatsid neitsid ta templisse (Ps 44/45:14–15). Seal võtsid Jumala teenija vastu ülempreester ja mitu preestrit. Templis viis pühamusse viisteist kõrget astet; sinna võisid siseneda üksnes preestrid ja ülempreester. Kuna igal astmel lauldi üks psalm, nimetatakse psalme 119/120–133/134 „astmelauludeks”. Näis, et laps Maarja ei suuda sellest trepist üles minna. Kuid niipea kui ta oli asetatud esimesele astmele, läks ta Jumala väest tugevdatuna kiiresti ülejäänud astmeid mööda üles ja jõudis kõige kõrgemale. Siis viis ülempreester ülalt saadud sisenduse ajel kõige pühama Neitsi kõige pühamasse paika, kuhu ainult ülempreester võis kord aastas siseneda, et tuua puhastavat vereohvrit. Seepärast imestasid kõik templis viibijad selle ebatavalise sündmuse üle.
Usaldanud oma lapse taevase Isa hoolde, pöördusid Joakim ja Anna koju tagasi. Kõige püham Neitsi jäi templi lähedal asuvatesse neitsite eluruumidesse. Pühakirja (2Ms 38; 1Kn 1:28; Lk 2:37) ja ka ajaloolase Josephus Flaviuse tunnistuse järgi oli templi ümber palju eluruume, kus elasid Jumala teenimisele pühendatud inimesed.
Kõige pühama Jumalasünnitaja maist elu tema varasest lapsepõlvest kuni taevasse võtmise ajani katab sügav saladus. Ka tema elu Jeruusalemma templis oli varjul. „Kui keegi minult küsiks,” ütles püha Hieronymus, „kuidas kõige püham Neitsi veetis oma noorusaega, vastaksin, et seda teavad Jumal ise ja peaingel Gabriel, tema alaline kaitsja.”
Kirikupärimus jutustab aga, et kõige puhtam Neitsi kasvas templis viibides üles vagade neitsite kogukonnas, luges hoolsalt Pühakirja, tegeles käsitööga, palvetas lakkamatult ja kasvas armastuses Jumala vastu. Kirik on kõige pühama Jumalasünnitaja templisseviimise püha pidanud muistsetest aegadest. Viiteid selle püha pidamisele kristluse esimestel sajanditel leidub Palestiina kristlaste pärimustes, mille järgi püha keisrinna Helena, kelle mälestus on 21. mail, ehitas kõige pühama Jumalasünnitaja templisseviimise auks kiriku.
Neljandal sajandil mainib seda püha ka püha Nüssa Grigoori. Kaheksandal sajandil pidasid Konstantinoopoli patriarhid pühad Germanos ja Tarasios templisseviimise pühal jutlusi.
Kõige pühama Jumalasünnitaja templisseviimise püha kuulutab ette Jumala õnnistust inimsoole, pääste kuulutamist ja Kristuse tulemise tõotust.
Kõne meie kõige puhtama valitseja Jumalasünnitaja kõige pühamasse paika mineku pühal. Püha Gregorios Palamas, Tessaloonika ülempiiskop.
Kui puud tuntakse selle viljast ja hea puu kannab head vilja (Mt 7:17; Lk 6:44), kas siis mitte Headuse enda Ema, kes kandis igavest Ilu, ei ole võrreldamatult ülem igast heast nii siin maailmas kui ka ülal? Seepärast võttis headuse samaigavene ja sellega samane Kuju, enne kõiki aegu olev ja kogu olemisest kõrgem Isa eelkestev ja hea Sõna, oma väljendamatust inimesearmastusest ja kaastundest meie vastu liigutatuna enda peale meie kuju, et võtta tagasi meie loomus, mis oli tõmmatud alla sügavaimasse surmavalda, ning uuendada see rikutud loomus ja tõsta see taeva kõrgustesse. Selleks pidi Ta võtma ihu, mis oleks ühtaegu uus ja meie oma, et Ta võiks meid meie endi seast uuesti kujundada. Nüüd leiab Ta selleks täiesti kohase teenija, kes annab oma laitmatu loomuse: igavese Neitsi, keda me nüüd ülistame ja kelle imelist templisse, kõige pühamasse paika minekut me praegu pühitseme. Jumal määras ta enne ajastuid meie soo päästmiseks ja tagasivõitmiseks. Ta valiti mitte lihtsalt rahvahulgast, vaid kõigi aegade valitute seast, kes olid tuntud vagaduse ja mõistmise ning Jumalale meelepäraste sõnade ja tegude poolest.
Alguses oli üks, kes tõusis meie vastu: kurjuse algataja, madu, kes tõmbas meid kuristikku. Paljud põhjused ajendasid teda meie vastu tõusma ja paljudel viisidel orjastas ta meie loomuse: kadeduse, võistlushimu, vihkamise, ülekohtu, reetmise, kavaluse ja muu sellisega. Kõige selle kõrval on temas ka surma toomise vägi, mille ta ise sünnitas, olles esimene, kes tõelisest elust ära langes.
Kurjuse algataja kadestas Aadamat, kui nägi teda maalt taevasse juhitavat, sealt, kust ta ise oli õigusega alla heidetud. Kadedusest täidetuna sööstis ta hirmsa raevuga Aadama kallale ja soovis teda koguni surmarüüsse riietada. Kadedus ei sünnita mitte ainult viha, vaid ka mõrva, mille see tõeline inimvihkajast madu meis esile kutsus. Ta tahtis saada maast sündinu isandaks, et hukutada see, kes oli loodud Jumala näo ja sarnasuse järgi. Kuna tal ei olnud julgust avalikult rünnata, kasutas ta kavalust ja pettust. See tõeliselt hirmus ja pahatahtlik sepitsuste tegija võttis mao ihuliku kuju, teeskles sõpra ja kasulikku nõuandjat ning asus salaja nende juurde. Oma Jumalale vastanduva nõuga sisendab ta inimesse otsekui mürgina omaenda surma kandva väe.
Kui Aadam oleks olnud küllalt tugev jumaliku käsu hoidmiseks, oleks ta näidanud end oma vaenlase võitjana ja pannud vastu tema surmavale rünnakule. Kuid kuna ta andis patule vabatahtlikult järele, sai ta lüüa ja muutus patuseks. Olles meie soo juur, on ta meid sünnitanud surma kandvate võsudena. Seepärast oli meil vaja, et inimene oma kaotusele vastu astuks ja võidu saavutaks, vabaneda surma kandvast mürgist oma hinges ja ihus ning võtta vastu elu, igavene ja hävimatu elu.
Meie soole oli vaja uut juurt, uut Aadamat: mitte üksnes sellist, kes oleks patuta ja võitmatu, vaid kes suudaks ka patte andeks anda ja vabastada karistusest need, kes sellele alluvad. Tal ei pidanud elu olema mitte üksnes iseendas, vaid Tal pidi olema ka vägi ellu tagasi tuua, et anda Temasse hoiduvatele ja Temaga soo poolest seotud inimestele nii elu kui ka pattude andeksandmine, tuues ellu mitte üksnes need, kes tulid pärast Teda, vaid ka need, kes olid juba enne Teda surnud. Seepärast hüüab püha Paulus, see Püha Vaimu suur pasun: „Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks, viimane Aadam elavakstegevaks vaimuks” (1Kr 15:45).
Peale Jumala ei ole kedagi, kes oleks patuta, eluandev ja suuteline patte andeks andma. Seepärast peab uus Aadam olema mitte ainult inimene, vaid ka Jumal. Ta on ühtaegu elu, tarkus, tõde, armastus ja halastus ning kõik muu hea, et Ta võiks halastuse, tarkuse ja õiguse läbi vana Aadama uuendada ja ellu tagasi tuua. Need on vastandid sellele, millega kurjuse algataja tõi kaasa meie vananemise ja surma.
Nagu inimesetapja tõusis meie vastu kadeduse ja vihkamisega, nõnda tõsteti elu Allikas üles ristile oma mõõtmatu headuse ja inimesearmastuse pärast. Ta soovis sügavalt oma loodu päästmist, seda, et Tema ise oma loodu taastaks. Kurjuse algataja tahtis seevastu Jumala loodu hukutada, allutada inimkonna oma võimule ja meid türannina vaevata. Ja nõnda nagu tema saavutas inimkonna võitmise ja langemise ülekohtu ja kavaluse, pettuse ja salasepitsuse abil, nõnda tõi Vabastaja tõe, õiguse ja tarkusega kaasa kurjuse algataja lüüasaamise ja omaenda loodu taastamise.
Täiuslikult õiglane oli, et meie loomus, mis oli vabatahtlikult orjastatud ja maha löödud, astuks uuesti võitlusse võidu nimel ning heidaks endalt vabatahtliku orjuse. Seepärast võttis Jumal heaks saada meilt meie loomuse ja ühendada see imeliselt oma isikuga. Kuid oli võimatu ühendada kõige kõrgem loomus, mille puhtus on inimmõistusele haaramatu, patuse loomusega enne selle puhastamist. Seepärast oli puhtuse Andja eostamiseks ja sündimiseks vaja täiesti laitmatut ja kõige puhtamat Neitsit.
Täna pühitseme nende asjade mälestust, mis kasvõi ühel korral aitasid kaasa inimesekssaamisele. See, kes on loomult Jumal, kõige kõrgema Isa samaalgusetu ja samaigavene Sõna ja Poeg, saab Inimese Pojaks, igavese Neitsi Pojaks. „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti” (Hb 13:8): muutumatu oma jumalikkuses ja laitmatu oma inimlikkuses. Ainsana, nagu prohvet Jesaja ette kuulutas, ei teinud Ta ülekohut ega olnud pettust Tema huultel (Js 53:9). Ainsana ei toodud Teda ilmale ülekohtus ega eostatud patus, vastupidiselt sellele, mida prohvet Taavet ütleb enda ja iga teise inimese kohta (Ps 50/51:5). Ka selles, mille Ta enesele võtab, on Ta täiesti puhas ega vaja ise puhastamist. Kuid meie pärast võttis Ta vastu puhastamise, kannatuse, surma ja ülestõusmise, et need meile edasi anda.
Jumal sünnib laitmatust ja pühast Neitsist või õigemini kõige puhtamast ja kõige pühamast Neitsist. Ta on kõrgem igast ihulikust rüvedusest ja isegi igast ebapuhtast mõttest. Tema eostamine ei sündinud ihulikust ihast, vaid kõige pühama Vaimu varju alla võtmisest. Selline iha oli talle täiesti võõras; palve ja vaimuliku valmiduse läbi ütles ta inglile: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi” (Lk 1:38), ning eostas ja sünnitas. Et teha Neitsi selle üleva eesmärgi vääriliseks, määras Jumal selle igavesti neitsiliku Tütre, keda me nüüd kiidame, juba enne ajastuid ja igavikust alates, valides ta oma valitute seast.
Pöörake siis tähelepanu sellele, kust see valik algas. Aadama poegadest valis Jumal imelise Seti, kes oma kohase käitumise ja vooruste ilu läbi näitas end elava taevana. Seepärast valiti tema ja temast pidi Neitsi võrsuma Jumalale kohase vankrina. Teda oli vaja, et sünnitada ja kutsuda maast sündinud taevaseks lapseks saama. Sellepärast nimetati ka kõiki Seti järeltulijaid „Jumala poegadeks”, sest sellest soost pidi sündima Inimese Poeg, Jumala Poeg. Nimi Sett tähendab tõusmist või ülestõusmist, täpsemalt aga tähistab see Issandat, kes tõotab ja annab surematu elu kõigile, kes Temasse usuvad.
Ja kui täpne see võrdlus on! Sett sündis Eevast, nagu too ise ütles, Aabeli asemele, kelle Kain kadedusest tappis (1Ms 4:25); ja Neitsi Poeg Kristus sündis meile Aadama asemele, kelle ka kurjuse algataja kadedusest tappis. Kuid Sett ei äratanud Aabelit üles, sest ta oli ainult ülestõusmise võrdkuju. Meie Issand Jeesus Kristus aga äratas Aadama üles, sest Tema ise on maast sündinute elu ja ülestõusmine. Tema pärast antakse Seti järeltulijatele lootuse kaudu Jumala lasteks saamine ja neid nimetatakse Jumala lasteks. Selle lootuse tõttu nimetati neid Jumala poegadeks, nagu ilmneb esimesest, keda nõnda nimetati ja kes oli valikus järgmine. See oli Seti poeg Eenos, kes, nagu Mooses kirjutas, esimesena lootis Issanda nime appi hüüda (1Ms 4:26).
Nõnda jõuab tulevase Jumalaema valik, mis algas Aadama poegadest ja kulges läbi kõigi aegade põlvkondade, Jumala ettehoolduse läbi prohvet-kuningas Taaveti ning tema kuningriigi ja soo järeltulijateni. Kui valitud aeg oli saabunud, valis Jumal Taaveti kojast ja järeltulijate seast Joakimi ja Anna. Kuigi nad olid lastetud, olid nad oma voorusliku elu ja hea loomuse poolest parimad kõigist Taaveti soost põlvnejaist. Nad palusid Jumalat, et Ta vabastaks nad lastetusest, ning tõotasid oma lapse juba imikueast Jumalale pühendada. Jumal ise kuulutas neile Jumalaema sündi ja andis ta neile lapseks, et sellised vooruslikud vanemad kasvataksid kõigiti voorusliku lapse. Nõnda kandis kasinus koos palvega vilja, tuues ilmale neitsilikkuse Ema, kes sünnitas ihus Tema, kes oli sündinud Jumal Isast enne ajastuid.
Kui õiglased Joakim ja Anna nägid, et nende soov on täidetud ja jumalik tõotus neile on tõepoolest teoks saanud, tõttasid nad tõeliste Jumala armastajatena täitma Jumalale antud tõotust niipea, kui laps oli rinnapiimast võõrutatud. Nüüd on nad selle tõeliselt pühitsetud Jumala lapse, praeguse Jumalaema, selle Neitsi Jumala templisse viinud. Ja tema, kes juba nii õrnas eas oli täidetud jumalike andidega, ... tema ise, rohkem kui teised, määras selle, mis temaga sündis. Oma käitumisega näitas ta, et teda ei toodud templisse niivõrd teiste poolt, vaid ta ise astus omal tahtel Jumala teenimisse, otsekui oleksid tal tiivad, püüeldes selle püha ja jumaliku armastuse poole. Ta pidas ihaldusväärseks ja sobivaks templisse minna ja kõige pühamas paigas elada.
Seepärast soovis ülempreester, nähes, et selles lapses on rohkem kui kelleski teises jumalikku armu, ta kõige pühamasse paika seada. Ta veenis kõiki kohalviibijaid seda heaks kiitma, sest Jumal oli seda edendanud ja heaks arvanud. Oma ingli kaudu abistas Jumal Neitsit ja saatis talle saladuslikku toitu, millega tema loomust kinnitati; ihulikult kasvas ta küpseks ning sai inglitest puhtamaks ja ülevamaks, taevased vaimud tema teenijaiks. Teda ei viidud kõige pühamasse paika mitte ainult üks kord, vaid Jumal võttis ta vastu, et ta võiks seal oma nooruses Temaga koos elada, nõnda et tema läbi avataks taevased eluasemed ja antaks igaveseks elupaigaks neile, kes usuvad tema imelisse sünnitamisse.
Nii on see ja seepärast valiti tema aegade algusest peale valitute seast. Tema, kes ilmub kõige pühama paigana ja kelle ihu on veel puhtam kui vooruse läbi puhastatud vaimud, suudab vastu võtta ... alguseta Isa isikulise Sõna. Täna hoitakse igavest Neitsit Maarjat otsekui Jumala aaret kõige pühamas paigas, et ta õigel ajal – nagu see hiljem sündis – teeniks kogu maailma rikastamiseks ja ehteks. Seepärast ülistab Kristus Jumal oma Ema nii enne oma sündi kui ka pärast seda.
Meie, kes mõistame kõige pühama Neitsi läbi meie pärast alguse saanud päästet, täname ja kiidame teda oma võimete kohaselt. Ja tõesti, kui see tänulik naine, kellest evangeelium kõneleb, pärast Issanda päästvate sõnade kuulmist õnnistas ja tänas Tema Ema, tõstes hääle üle rahvahulga kära ja öeldes Kristusele: „Õnnis on ihu, mis Sind on kandnud, ja rinnad, mida Sa oled imenud” (Lk 11:27), siis kuidas ei peaks meie lakkamatult ülistama ja õnnistama oma Pääste Algataja ja Eluandja Ema? Meile on kirja pandud igavese elu sõnad, kuid mitte ainult sõnad, vaid ka imeteod ja kannatus, meie loomuse surmast ülesäratamine ja maalt taevasse tõusmine ning surematu elu ja vankumatu pääste tõotus. Seepärast pühitseme tema eostamist ja sündimist ning nüüd tema minekut kõige pühamasse paika.
Nüüd, vennad, lahkugem maistest asjadest ja pöördugem taevaste poole. Muutkem oma tee lihalikust vaimulikuks. Muutkem oma soov ajalike asjade juurest püsivate poole. Põlakem lihalikke naudinguid, mis meelitavad hinge ja peagi kaovad. Ihaldagem vaimulikke ande, mis jäävad vähenemata. Pöörakem oma mõistus ja tähelepanu maistest muredest ära ning tõstkem need taeva ligipääsmatutesse paikadesse, kõige pühamasse paika, kus Jumalaema nüüd viibib.
Seepärast pääsevad meie laulud ja palved temale sel viisil kohale ning tema eestkoste läbi saame tulevaste igaveste õnnistuste pärijateks Tema armu ja inimesearmastuse läbi, kes meie pärast temast sündis: meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kellele olgu au, austus ja kummardamine koos Tema alguseta Isa ning Tema samaigavese ja eluandva Vaimuga nüüd ja ikka ja igavesti. Aamen.
Allikas: www.oca.org







