Pühad märtrid ja usutunnistajad Guuri, Samona ja Aviv kannatasid kristlaste tagakiusamise ajal keisrite Diocletianuse (284–305) ja Maximianuse (305–311) valitsuse all. Kaks sõpra, Jumala sõna kuulutajad Guuri ja Samona, võeti kinni Edessa linnas.
Pühad keeldusid jumalatele ohverdamast ja tunnistasid julgelt oma usku Kristusesse. Selle eest piinati neid julmalt: neid peksti, nad riputati kätest üles, nende jalgade külge seoti rasked koormad ning nad heideti lämmatavasse vanglasse.
Märtrid talusid kõike kindlameelselt ja Samona lausus Issanda poole palve, mille üks nende surma tunnistaja üles kirjutas: „Issand, mu Jumal, kelle tahtmata ei lange ükski varblane lõksu! Sina tegid Taavetile tema ahastuses ruumi (Ps 4:1), näitasid prohvet Taanieli lõvidest tugevamana (Tn 6:16–24) ja andsid Aabrahami lapsele võidu piinamise ja leekide üle (Tn 3. ja 14. peatükk). Sina tead ka, Issand, meie loomuse nõtrust ja näed meie ees seisvat võitlust. Meie vaenlane püüab meid, Sinu parema käe tööd, Sinu juurest ära kiskuda ja ilma jätta kirkusest, mis on Sinus. Vaata meie peale oma kaastundliku silmaga ning hoia meis oma käskude kustumatut valgust. Juhi meie samme oma valgusega ja tee meid oma kuningriigi vääriliseks, sest Sina oled õnnistatud igavesest ajast igavesti.” Öösel viidi märtrid linnast välja ja neil raiuti pead maha; see sündis aastatel 299–306. Kristlased matsid nende pühad ihud aupaklikult.
Mõne aasta pärast alustas viimane paganlik keiser Licinius (311–324) kristlaste tagakiusamist. Edessa kiriku diakon Aviv, kelle keiser oli käskinud tema tõelise usu innuka levitamise pärast kinni võtta, ilmus ise timukate ette, kui sai teada, et teda otsitakse. Pühak tunnistas oma usku Kristusesse ja mõisteti elusalt põletamisele. Märter läks vabatahtlikult tulle ning andis palvetades oma hinge Issanda kätte. Kui tuli kustus, leidsid pühaku ema ja sugulased tema ihu puutumatuna. Nad matsid märtri pühade Guuri ja Samona kõrvale.
Pärast pühakute surma sündis nende läbi palju imesid neile, kes neid usu ja armastusega appi palusid. Kord võttis üks Edessasse teenima saadetud goodi sõdur endale naiseks vaga neiu Eufimia. Enne seda tõotas barbar neiu emale Sofiale märtrite Guuri, Samona ja Avivi haudade juures, et ta ei tee oma abikaasale kurja ega solva teda kunagi, vaid armastab ja hoiab teda alati.
Kui tema teenistus Edessas lõppes, viis ta Eufimia endaga kodumaale kaasa. Selgus, et ta oli neidu petnud: tal oli kodus juba naine ning Eufimiast sai selle naise ori. Kuri mees ähvardas Eufimia tappa, kui ta kellelegi avaldab, et nad on abielus. Eufimia kannatas palju väärkohtlemist ja alandust. Kui ta sünnitas poja, mürgitas armukade goodi naine lapse. Eufimia pöördus palves pühade märtrite Guuri, Samona ja Avivi poole, kes olid olnud valetõotaja vande tunnistajad. Issand vabastas Eufimia tema kannatustest ja viis ta imeliselt tagasi Edessasse, kus ema ta vastu võttis.
Mõne aja pärast saadeti goot jälle Edessasse teenima. Sofia kaebas tema peale ning kogu linn sai tema kuritegudest teada. Linnaülema käsul goot hukati.
Akafistis pöördub püha kirik märtrite poole: „Rõõmustage, Guuri, Samona ja Aviv, auväärse abielu taevased kaitsjad!” Me palume neilt päästmist perekondlikest rahutustest ja abieluraskustest, eriti siis, kui üks abikaasa teist põhjuseta vihkab.
Allikas: www.oca.org




