Püha piiskopmärter Klement, Rooma paavst
Püha piiskopmärter Klement, Rooma paavst, sündis Roomas rikkas ja lugupeetud perekonnas. Olude sunnil lapsepõlvest peale vanematest lahutatud Klementi kasvatasid võõrad. Roomas elades sai noormees hea hariduse, teda ümbritses luksus ja tal oli ligipääs keisri õukonnale. Kuid need mugavused ei toonud talle rõõmu ja paganlik tarkus ei köitnud teda. Ta hakkas mõtisklema elu tähenduse üle.
Kui teated Kristusest ja Tema õpetusest hakkasid pealinna jõudma, jättis püha Klement oma kodu ja valdused ning läks maadele, kus apostlid kuulutasid. Aleksandrias kohtus ta püha apostel Barnabasega, kuulas tema sõnu sügava tähelepanuga ning tajus Jumala sõna väge ja tõde. Palestiinasse jõudnud, võttis püha Klement apostel Peetruselt vastu ristimise ning sai tema innukaks õpilaseks ja alaliseks kaaslaseks, jagades temaga tööd ja kannatusi. Veidi enne oma kannatusi ja surma pühitses püha Peetrus püha Klementi Rooma piiskopiks. Pärast apostel Peetruse surma oli järgmine Rooma piiskop püha Linus (67–79), tema järel püha Anacletus (79–91) ning seejärel püha Klement (92–101).
Püha Klementi vooruslik elu, heateod ja palvetöö pöörasid paljusid Kristuse poole. Kord ristis ta paasapühal 424 inimest. Ristitute seas oli kõigist ühiskonnakihtidest inimesi: orje, ametnikke ja isegi keisriperekonna liikmeid.
Paganad, nähes tema apostliku kuulutuse edu, kaebasid püha Klementi peale keiser Traianusele (98–117), süüdistades pühakut paganlike jumalate solvamises. Keiser saatis püha Klementi pealinnast pagendusse Krimmi, tööle Hersoni linna lähedal asuvasse kivimurdu. Paljud pühaku õpilased järgnesid talle vabatahtlikult, eelistades pagendust elule ilma oma vaimuliku isata.
Pagenduspaika jõudnud, leidis püha Klement eest palju kristlikke usklikke, kes olid mõistetud tööle rasketes tingimustes, kus nappis vett. Ta palvetas koos süüdimõistetutega ning Issand ilmus talle talle kujul ja näitas allika asukohta, kust voolas välja tõeline veejõgi. See ime tõi püha Klementi juurde hulga inimesi. Innukat jutlustajat kuulates pöördusid sajad paganad Kristuse poole. Iga päev ristiti viissada või enam inimest. Sinna kivimurdu ehitati kirik, kus Klement preestrina teenis.
Pühaku apostlik tegevus äratas keiser Traianuse viha ja ta käskis püha Klementi uputada. Märter heideti merre, ankur kaela seotud. See sündis aastal 101.
Pühaku ustavad õpilased Kornelius ja Fibius palusid rahvast palvetada, et Issand lubaks neil märtri ihu näha. Meri taandus kaldast kolme miili kaugusele ja rahvas kõndis merepõhja mööda, kuni leidis kirikukujulise marmorist koopa. Sealt, Jumala loodud „inglikirikust”, leidsid nad oma ülemkarjase kõdunemata ihu. Pärast seda taandus meri igal aastal püha Klementi märtrisurma aastapäeval ning seitse päeva said kristlased tema pühi säilmeid austada.
Bütsantsi keisri Nikeforose valitsusajal (802–811) ei taandunud meri Jumala ettehoolduse läbi enam ning püha Klementi säilmed jäid viiekümneks aastaks ligipääsmatuks. Keiser Miikaeli ja tema ema Teodora ajal (855–867) külastasid Hersoni pühad Kirill ja Metodi. Kui nad said teada püha Klementi varjule jäänud säilmetest, palusid nad Hersoni piiskoppi Georgit palvetada, et Issand neile piiskopmärtri säilmed näitaks.
Pühad Kirill ja Metodi käisid piki mereranda ristikäigus koos vaimulikega, kes olid nendega Konstantinoopolist kaasa tulnud. Kõigi sinna kogunenute tuliste palvete läbi ilmusid püha Klementi säilmed keskööl imeliselt merepinnale. Need viidi pidulikult Konstantinoopoli pühade apostlite kirikusse. Pühad Kirill ja Metodi viisid osa säilmeid seejärel Rooma, kuid suure osa säilmeist tõi hiljem Kiievisse püha vürst Vladimir, kelle mälestus on 15. juulil. Ta asetas need koos püha Fibiuse säilmetega Kümnise kirikusse, kuhu oli ehitatud püha Klementile pühendatud kabel. Piiskopmärter Klementi austatakse Venemaal laialdaselt. Muistsetest aegadest on talle pühendatud palju kirikuid.
Püha Klement, kes kuulub apostlike isade hulka, on jätnud meile vaimuliku pärandi: kaks kirja korintlastele, mis on esimesed kristliku õpetuse kirjalikud näited pärast pühade apostlite kirjutisi.
Püha piiskopmärter Peeter, Aleksandria ülempiiskop
Püha piiskopmärter Peeter, Aleksandria ülempiiskop, sündis ja kasvas Aleksandrias. Ta oli kõrgelt haritud mees ja Aleksandria kooli juhataja. Aastal 300 sai temast Aleksandria kiriku ülemkarjane oma õpetaja ja vaimuliku juhataja püha piiskop Teonase järel.
Keisrite Diocletianuse ja Maximianuse aegsete kristlaste tagakiusamiste tõttu linnast pagendusse sunnitud püha Peeter rändas läbi paljud maad, julgustades oma karja kirjadega. Ta pöördus taas oma linna tagasi, et sellel ohtlikul ajal Aleksandria kirikut isiklikult juhtida. Pühak külastas salaja vanglasse suletud kristlasi, julgustades neid usus kindlaks jääma; ta abistas lesknaisi ja orbe, kuulutas Jumala sõna, palvetas pidevalt ja pidas jumalateenistusi. Issand hoidis teda tagakiusajate käte eest.
Sel rahutul ajal külvas jumalakartmatu hereetik Areios, kes eitas Jeesuse Kristuse jumalikkust, oma jumalatu õpetuse umbrohtu. Kui Areios keeldus end parandamast ja tõele allumast, pani püha Peeter hereetiku needmise alla ja lahutas ta kirikust. Seejärel saatis Areios kaks püha Peetri preestrit pühakut paluma, et too kirikust lahutamise tühistaks. Ta teeskles, nagu oleks ta kahetsenud ja oma valeõpetustest loobunud. See ei olnud tõsi, sest Areios lootis saada Aleksandria ülempiiskopina püha Peetri ametijärglaseks. Püha Peeter nägi Püha Vaimu juhatusel läbi Areiose kurjuse ja pettuse ning manitses oma karja Areiost mitte uskuma ega teda kirikuosadusse vastu võtma.
Püha Peetri targa hoole all Aleksandria kirik tugevnes ja kasvas tagakiusamistest hoolimata. Kuid viimaks võeti pühak keiser Maximianuse (305–311) käsul kinni ja mõisteti surma. Vangla sissekäigu juurde kogunes palju inimesi oma pahameelt väljendama. Soovides vältida verevalamist ja rahvarahutust, saatis pühak võimudele sõna ning soovitas teha vangla tagaseina avause, et teda saaks salaja hukkamisele viia.
Ööpimeduses läks püha Peeter kaasa timukatega, kes viisid ta linnamüüridest välja ja raiusid tal pea maha samas paigas, kus varem oli hukatud püha Markus. Sel ööl kuulis üks vaga neitsi häält taevast ütlemas: „Peeter oli esimene apostlite seas; Peeter on viimane Aleksandria märtrite seas.” See sündis aastal 311. Hommikul, kui inimesed oma piiskopi surmast teada said, kogunes hukkamispaika rahvahulk. Nad võtsid märtri ihu ja pea, läksid kirikusse, riietasid ta piiskopirõivaisse ja asetasid ta istuma oma troonile altari ülemises paigas. Oma eluajal ei istunud püha Peeter sellel kunagi, vaid istus selle asemel jalapingil. Kord selgitas ta, et alati, kui ta oma troonile lähenes, nägi ta sellel säramas taevast valgust ja tajus jumaliku väe kohalolu. Seepärast ei söandanud ta sinna istuda.
Kord ilmus Issand Jeesus Kristus pühale Peetrile kaheteistkümneaastase lapsena, seljas ülalt alla lõhki rebitud rüü. Püha Peeter küsis Päästjalt, kes oli Tema rõiva lõhkunud. Tema vastas: „See meeletu Areios on selle lõhkunud, lõhestades rahva, kelle ma oma verega lunastasin. Ära võta teda kirikuosadusse, sest ta on teinud kurja minu ja mu karja vastu.”
Püha Peeter, suur õigeusu kaitsja, on tuntud ka sügava teoloogina. Tema raamatust „Jumalikkusest (Jeesuse Kristuse jumalikkusest)” pärit katkendeid kasutati Efesose ja Halkedoni kirikukogul. Kõigist tema töödest on kirikus tuntuimad ja kõrgelt hinnatud tema „Patukahetsuskaanonid”.
Allikas: www.oca.org












