Vaga Matrona, Konstantinoopoli kloostriülem
Püha Matrona sündis viiendal sajandil Väike-Aasias Pamfüülia Perge linnas. Ta anti naiseks rikkale mehele, kelle nimi oli Dometianus. Kui sündis nende tütar Teodota, asusid nad elama Konstantinoopolisse. Kahekümne viie aastane Matrona armastas käia Jumala kojas. Ta veetis seal terveid päevi, palvetades palavalt Issanda poole ja nuttes oma pattude pärast.
Kirikus kohtas pühak kaht vaga vanakest, Eugeniat ja Susannat, kes olid noorusest peale elanud seal askeesis, töös ja palves. Matrona hakkas eeskuju võtma nende Jumalale meelepärasest askeedielust ning alandas oma ihu kasinuse ja paastuga. Selle pärast tuli tal taluda abikaasa etteheiteid.
Tema hing igatses maailmast täielikult lahti öelda. Pärast pikka kõhklemist otsustas püha Matrona perekonna maha jätta ja palus Issandat ilmutada, kas tema kavatsus on Talle meelepärane. Issand kuulis oma teenija palvet. Kord nägi ta kerges unes, et põgeneb oma abikaasa eest, kes teda taga ajab. Pühak peitis end talle vastu tulevate munkade hulka ning abikaasa ei märganud teda. Matrona võttis seda unenägu Jumala juhisena minna meestekloostrisse, kust abikaasa ei oskaks teda otsida.
Ta andis oma viieteistkümneaastase tütre vanake Susanna kasvatada, lõikas oma juuksed maha, riietus meheks ja läks püha Bassiani kloostrisse. Püha Bassiani mälestust peetakse 10. oktoobril. Seal esitles nunn Matrona end eunuhh Babülasena ja ta võeti vendade hulka. Kartes, et mungad saavad teada, et ta on naine, veetis pühak oma aega pidevas vaikuses ja rohkes töös. Vennad imestasid Babülase suure vooruslikkuse üle.
Kord töötas pühak koos teiste munkadega kloostri viinamäel. Algaja munk Barnabas märkas, et tema kõrvalestas oli auk, ja küsis selle kohta. „Vend, tuleb harida maad, mitte jälgida teisi inimesi; see ei ole mungale kohane,” vastas pühak.
Mõne aja pärast ilmutati kloostriülemale püha Bassianile unenäos, et eunuhh Babülas on naine. Sama ilmutati ka lähedal asuva Aabrahami kloostri ülemale Akaakile. Püha Bassian kutsus püha Matrona enda juurde ja küsis ähvardava häälega, miks ta oli kloostrisse tulnud: kas munkade rikkumiseks või kloostri häbistamiseks.
Pühak jutustas kloostriülemale pisarsilmi kogu oma varasemast elust, abikaasast, kes oli tema vaimuliku töö ja palvete vastu, ning nägemusest, mis juhatas teda meestekloostrisse minema. Veendunud, et tema kavatsus oli puhas ja kasin, saatis püha Bassian püha Matrona Emesa linna naiskloostrisse. Seal elas pühak aastaid, innustades õdesid oma kõrge kloostrivõitluse eeskujuga. Kui kloostriülem suri, sai nunn Matronast kõigi nunnade üksmeelsel soovil kloostri juhataja.
Kuuldus tema vooruslikest tegudest ja imelisest tervendamise annist, mille ta oli Issandalt saanud, levis kaugele väljapoole kloostri müüre. Ka Dometianus kuulis nunna tegudest. Kui püha Matrona sai teada, et abikaasa tuleb kloostrisse ja tahab teda näha, lahkus ta salaja Jeruusalemma, sealt Siinai mäele ning edasi Beirutisse, kus asus elama mahajäetud paganlikku templisse. Kohalikud elanikud said tema üksinduselust teada ja hakkasid tema juurde tulema. Püha askeet pööras paljud paganlikust jumalatusest ära ning juhatas nad Kristuse juurde.
Nunna elupaiga lähedale hakkas asuma naisi ja neidusid ning peagi tekkis uus klooster. Täitnud Jumala tahte, mis talle unenäos oli ilmutatud, lahkus pühak Beirutist ja läks Konstantinoopolisse, kus sai teada, et tema abikaasa on surnud. Oma vaimuliku isa püha Bassiani õnnistusel rajas askeet Konstantinoopolisse naiskloostri, kuhu tulid üle ka tema rajatud Beiruti kloostri õed. Püha Matrona Konstantinoopoli klooster oli tuntud range kloostrikorra ja õdede voorusliku elu poolest.
Väga vanas eas nägi püha Matrona nägemust taevasest paradiisist ja paigast, mis oli talle seal pärast seitsetkümmend viit aastat kloostritööd valmistatud. Saja aasta vanusena õnnistas püha Matrona õdesid ja uinus vaikselt Issandas.
Vaga Teoktista Lesbose saarelt
Püha Teoktista sündis Lesbose saarel Metümna linnas. Ta jäi juba varakult orvuks ja sugulased saatsid ta kloostrisse nunnade kasvatada. Neiu jättis selle patuse maailma meeleldi maha. Ta armastas kloostrielu, pikki jumalateenistusi, kloostrikuulekust, ranget paastu ja lakkamatut palvet. Ta õppis peast palju laule, palveid ja psalme.
Kristuse ülestõusmise helgel pühal aastal 846, kui Teoktista oli kaheksateist aastat vana, lahkus ta kloostriülema õnnistusel kloostrist ja läks lähedalasuvasse külla oma õde vaatama, jäädes sinna ööseks. Araablased tungisid asulasse, võtsid kõik elanikud vangi ja sundisid nad laevale. Hommikuks olid nad merel.
Röövlid viisid vangid inimtühjale Parose saarele, et nad üle vaadata ja igaühele hind määrata, enne kui nad orjaturul müüakse. Issand aitas noorel neiul põgeneda ja araablased ei saanud teda kätte. Püha Teoktista elas saarel järgmised kolmkümmend viis aastat. Tema eluasemeks oli vana kõige pühamale Jumalasünnitajale pühendatud kirik ja toiduks päevalilleseemned. Kogu oma aja veetis ta palves.
Kord maabus saarel rühm kütte. Üks neist läks saaki jälitades rannast kaugele metsa, nägi äkki kirikut ja astus sisse palvetama. Seejärel märkas kütt hämaras nurgas, püha altarilaua lähedal, midagi inimkuju sarnast, mis lükkas kõrvale paksud ämblikuvõrgud. Ta läks lähemale ja kuulis häält ütlemas: „Jää sinna ja ära tule lähemale, sest ma olen alasti naine ja mul on häbi.”
Kütt andis naisele oma pealisrõiva ning too tuli peidupaigast välja. Kütt nägi hallipäist kurnatud näoga naist, kes nimetas end Teoktistaks. Nõrgal häälel jutustas ta oma elust, mille ta oli pühendanud Jumalale.
Kui püha Teoktista oli oma loo lõpetanud, palus ta kütil, kui too peaks kunagi jälle sellele saarele tulema, tuua talle osa tagavaraks hoitavatest pühadest andidest. Kogu kõrbes elatud aja jooksul ei olnud tal olnud võimalik kordagi Kristuse pühadest saladustest osa saada.
Aasta hiljem, 881. aastal, tuli kütt saarele tagasi ja tõi väikese anuma osakesega pühadest saladustest. Püha Teoktista astus pühade andide juurde, heitis maha ja palvetas kaua pisarsilmi. Püsti tõusnud, võttis ta anuma ning sai Kristuse ihu ja vere osaliseks „usu, aupaklikkuse ja jumalakartusega”.
Järgmisel päeval leidis kütt kirikust püha Teoktista surnukeha. Ta kaevas madala haua ja asetas pühaku sinna. Seejärel raius ta julgesti ühe tema käe maha, et võtta pühaku säile endaga kaasa. Kogu öö vintsutas laeva tormine meri. Hommikuks oli see jõudnud tagasi samasse paika, kust oli teele asunud. Siis mõistis mees, et säilme võtmine ei olnud Jumalale meelepärane.
Ta pöördus haua juurde tagasi ja asetas käe pühaku ihu juurde. Pärast seda sai laev takistusteta edasi sõita. Teel jutustas kütt kaaslastele kõik, mis saarel oli juhtunud. Tema lugu kuulnud, otsustasid nad kõik kohe Parosele tagasi pöörduda, et austada suure askeedi säilmeid. Kuid nad ei leidnud tema püha ihu hauast.
Allikas: www.oca.org