Püha suurmärter Miinas
Püha suurmärter Miinas oli sünnilt egiptlane ning teenis sõjaväelasena Früügia Kotüaioni piirkonnas väepealik Firmilianuse alluvuses keisrite Diocletianuse (284–305) ja Maximianuse (305–311) valitsusajal. Teda kiideti ja imetleti vapruse eest lahingus, samuti tema kannatlikkuse ja enesedistsipliini pärast.
Aastal 298 andsid keisrid välja käsu, millega nõuti kõigilt ebajumalate kummardamist. Leegionides teenijatel kästi kristlasi kinni võtta ja taga kiusata. Niipea kui püha Miinas seda jumalakartmatut käsku kuulis, heitis ta maha oma sõdurivöö, mis tähistas sõjaväelist auastet, ja läks Kotüaioni kohal kõrguvale mäele, kus elas askeedina paastus ja palves. Ta veetis kõrbes kaua aega, kannatades suurt puudust ning nähes vaeva palves, paastus ja öistes valvamistes. Nõnda puhastas pühak end kõigist hinge ja ihu kirgedest.
Kui tema süda oli jumalakartlikus innukuses kinnitatud ja hing põles armastusest Jumala vastu, tuli tema peale Jumala arm ja ta nägi nägemust. Ta mõistis seda märgina, et peab minema märtrisurma teed. Seepärast lahkus ta mäelt ja läks linna, kus rahvas pidas paganlikku pidu.
Sel ajal oli püha Miinas umbes viiekümneaastane. Rahvahulga keskel seistes hüüdis ta: „On ainult üks tõeline Jumal, meie Issand ja Päästja Jeesus Kristus. Teie „jumalad” on kurjad vaimud ja teie ebajumalakujud on käsitööliste tehtud. Need elutud esemed ei ole midagi muud kui metall, puu ja kivi.”
Tema häält kuulnud inimesed jätsid tantsud ja mängud ning tulid vaatama, kes oli nende ebajumalapeo katkestanud, imestades tema julguse üle. Nad võtsid ta kinni, peksid teda ja viisid linnaülem Pürrhose ette. Teda nähes küsis Pürrhos, kes ta on ja miks ta rahutust tekitab. Pühak vastas: „Ma olen egiptlane, kõige valitseja Jeesuse Kristuse sulane. Ma olin sõdur ja teenisin suurema osa oma elust keisri sõjaväes. Kuid kuna keiser on otsustanud käia ebajumalateenistuse teed ja kristlasi taga kiusata, valisin ma pigem metsloomadega kõrbes elamise kui nende inimeste jumalakartmatutele käskudele kuuletumise, kes Jumalat ei tunne.”
Seda kuuldes vihastus linnaülem ja laskis pühaku vanglasse heita.
Järgmisel hommikul kutsus Pürrhos püha Miinast sõjaväkke tagasi pöörduma ja lubas taastada tema endise auastme, kui ta ohverdab paganlikele „jumalatele”. Miinas keeldus ning teda piinati mitmel julmal viisil. Linnaülem nõudis, et ta keisri käsule alluks ja ebajumalatele ohverdaks, kuid märter jäi oma usus kindlaks ning ütles, et ei salga kunagi Kristust. Pürrhos käskis teda edasi piinata, kuid nähes, et ta ei suuda püha Miinast veenda, andis käsu viia ta linnast välja ja raiuda tal pea maha. Hukkamispaika viimisel palus pühak oma sõpru, kes olid salaja kristlased, et nad viiksid tema ihu pärast tagakiusamise lõppu Egiptusesse ja mataksid selle seal. Sõbrad kogusid öösel märtri säilmed kokku ja peitsid need tagakiusamise lõpuni. Hiljem viidi säilmed Egiptusesse ning asetati Aleksandriast edelas asuvasse püha Miinasele pühendatud kirikusse.
Püha Miinas sai märtrikrooni aastal 304. Jumala armust teeb ta jätkuvalt imesid neile, kes teda usu ja armastusega appi paluvad. Teda tuntakse mitmesuguste haiguste tervendaja ja kurjadest vaimudest vaevatute vabastajana ning kaitsjana, eriti sõjaajal.
Aastal 1942 oli kindral Erwin Rommel vallutanud peaaegu kogu Põhja-Aafrika ja liikus Aleksandria poole. Sakslased olid jõudnud El Alameini, kus nad ööseks laagrisse jäid, kavatsedes hommikul Aleksandriat rünnata. Püha Miinas ei lasknud sellel aga sündida. Keskööl vastu 24. oktoobrit märkasid mõned inimesed püha Miinast oma vanast kirikust välja tulemas ja kaameleid Saksa laagrisse juhtimas. Rommeli vägesid haarasid paanika, jõuetus ja segadus ning nad põgenesid. Lahing lõppes 4. novembril vaenlase täieliku taganemisega. Seda peetakse pöördepunktiks kogu sõjas. Hiljem ütles Winston Churchill: „Enne Alameini ei olnud meil ühtegi võitu. Pärast Alameini ei olnud meil ühtegi kaotust.”
Liitlased andsid selle paiga Aleksandria patriarh Kristoforosele, et püha Miinase kirik saaks uuesti üles ehitatud.
Me palvetame püha Miinase poole, et ta aitaks meil leida kadunud asju.
Pühad märtrid Viktor ja Stefaniida
Püha Damaskuse märter Viktor oli sõdur keiser Marcus Aureliuse (161–180) ajal. Kui keiser alustas kristlaste tagakiusamist, keeldus Viktor paganlikele jumalatele ohverdamast. Sõduritele kohustuslik ohverdamine oli nende ustavuse proov jumalatele, keisrile ja riigile. Pühak anti piinata, kuid ta jäi kõigis kannatustes puutumatuks. Palve jõul võitis ta nõia, kes pärast seda nõidusest loobus ja kristlaseks sai.
Püha Viktori palvete läbi said pimedad sõdurid äkitselt nägemise tagasi. Nähes imet, mille Issand püha Viktori läbi tegi, ülistas ühe piinaja noor kristlasest naine Stefaniida avalikult Kristust. Selle eest mõisteti ta julma surma: ta seoti kahe maani painutatud palmi külge, mis lahti lastuna sirgusid ja ta lõhki kiskusid. Ta oli viieteistkümneaastane.
Piinaja käskis pühal märter Viktoril pea maha raiuda. Väeülema käsku kuuldes ütles püha Viktor oma timukatele, et nad kõik surevad kaheteistkümne päeva pärast ja väeülem langeb kahekümne nelja päeva pärast vaenlase kätte vangi. Nii ka sündis, nagu ta oli ette kuulutanud.
Märtrid kannatasid teisel sajandil Damaskuses, kuhu maeti nende auväärsed säilmed.
Püha märter Vikenti Hispaaniast
Püha märter Vikenti oli lapsepõlvest peale targa hingekarjase Valeriani, Augustopolise – praeguse Zaragoza – piiskopi õpilane. Täisealiseks saanud voorusliku, haritud ja kõneosava Vikenti pühitses piiskop Valerian diakoniks. Kuna piiskop ise ei olnud osav kõneleja, õnnistas ta oma kõneka diakoni kirikus ja rahva seas jutlustama.
Diocletianus (284–305) saatis Hispaaniasse Valencia linna asevalitseja Dacianuse täielike volitustega kristlasi üles otsida ja hukata. Targast piiskopist ja tema diakonist kaevati asevalitsejale, kes nad vangistas. Hobustel sõdurid lohistasid vanakest ja tema õpilast ahelais enda järel Augustopolisest Valenciasse. Seal peksti ja piinati neid ning heideti vanglasse, andmata neile süüa ega juua.
Esmalt kuulati üle piiskop. Vanake kõneles vaikselt ning näis kohmetu ja ebakindel. Siis astus ette püha Vikenti ja pidas kohtunike ning kogunenud rahva ees oma elu kõnekaima kõne. Kui tagakiusaja oli piiskopi vanglasse tagasi saatnud, käskis ta püha diakonit piinata.
Märter kannatas palju piinu: risti külge naelutatuna teda piitsutati ja põletati tuliste varrastega. Kui ta ristilt maha võeti, ronis ta ise rõõmuga tagasi, öeldes, et timukad on laisad ega ole oma isanda käske täitnud. Nad vihastusid ja piinasid teda uuesti, kuni nad kõik olid kurnatud.
Pärast piinamist heideti märter tagasi vanglasse. Sel ööl kuulis hämmastunud valvur teda psalme laulmas ja nägi vanglas ebamaist säravat valgust. Järgmisel hommikul mõisteti püha märter raudrestil põletamisele. Kristlased võtsid pühaku ihu ja matsid selle aupaklikult. See sündis aastal 304.
Allikas: www.oca.org













