Püha Johannes Armuline, Aleksandria patriarh, sündis kuuendal sajandil Küprosel lugupeetud kõrge ametimehe Epifaniose perekonnas. Vanemate soovil ta abiellus ja sai lapsi. Kui pühaku abikaasa ja lapsed surid, sai temast munk. Ta oli innukas paastuma ja palvetama ning armastas väga oma ligimesi.
Tema vaimulikud vägiteod tõid talle inimeste seas austuse ja ka keiser pidas temast lugu. Kui Aleksandria patriarhitroon jäi vabaks, palusid keiser Herakleios ja kõik vaimulikud püha Johannest patriarhitroonile asuda.
Pühak võttis ülemkarjase teenimise väärikalt enda peale, hoolitsedes oma karja kõlbelise ja usulise heaolu eest. Patriarhina mõistis ta hukka kõik hinge hukutavad hereesiad ning ajas Aleksandriast välja Antiookia monofüsiidi Füllonose.
Oma peamiseks ülesandeks pidas ta heategevust ja kõigi abivajajate aitamist. Oma patriarhiteenistuse alguses käskis ta majapidajatel koostada nimekirja kõigist Aleksandria vaestest ja rõhututest. Neid osutus olevat üle seitsme tuhande inimese. Pühak käskis kõigi nende õnnetute eest iga päev kiriku varakambrist hoolt kanda.
Kaks korda nädalas, kolmapäeviti ja reedeti, tuli ta patriarhi peakiriku uksest välja, istus kiriku sammaskäiku ja võttis vastu kõiki abivajajaid. Ta lahendas tülisid, aitas ülekohtuselt kohelduid ja jagas almuseid. Kolm korda nädalas käis ta haiglates ja abistas kannatajaid. Sel ajal viis keiser Herakleios suure sõjaväe Pärsia kuninga Husrav II vastu. Pärslased rüüstasid ja põletasid Jeruusalemma ning viisid kaasa palju vange. Püha patriarh Johannes andis suure osa kiriku varandusest nende väljaostmiseks.
Pühak ei keeldunud kunagi abipalujatest. Ühel päeval kohtas ta haigeid külastades kerjust ja käskis talle anda kuus hõbemünti. Kerjus vahetas riided, jooksis patriarhist ette ja palus uuesti almust. Püha Johannes andis talle veel kuus hõbemünti. Kui aga kerjus palus abi kolmandat korda ja teenijad hakkasid teda eemale ajama, käskis patriarh talle anda kaksteist hõbemünti, öeldes: „Võib-olla on see Kristus, kes mind proovile paneb.” Kaks korda andis pühak raha laevahukus kannatada saanud kaupmehele ning kolmandal korral andis talle patriarhaadile kuuluva viljaga täidetud laeva. Kaupmehe reis läks korda ja ta tasus oma võlad.
Püha Johannes Armuline oli tuntud oma leebe suhtumise poolest inimestesse. Kord pidi pühak ühe eksimuse pärast kaks vaimulikku mõneks ajaks kirikuosadusest lahutama. Üks neist kahetses, kuid teine vihastus patriarhi peale ja langes veel suurematesse pattudesse. Pühak soovis ta enda juurde kutsuda ja heade sõnadega maha rahustada, kuid see läks tal meelest. Kui ta pidas jumalikku liturgiat, tulid talle äkitselt meelde evangeeliumi sõnad: „Kui sa tood oma anni altarile ja sulle meenub, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ... lepi esmalt ära oma vennaga ning siis tule ja too oma and” (Mt 5:23–24). Pühak tuli altarist välja, kutsus süüd teinud vaimuliku enda juurde, langes kogu rahva ees tema ette põlvili ja palus andestust. Vaimulik täitus kahetsusega, kahetses oma pattu ja parandas end ning hiljem leiti ta preestriks pühitsemise vääriliseks.
Kord solvas üks linnaelanik patriarhi õepoega Georgit. Georgi palus pühakut talle tehtud ülekohus kätte maksta. Pühak lubas solvajaga nõnda toimida, et kogu Aleksandria hakkab imestama. See rahustas Georgit ning püha Johannes hakkas teda õpetama, kõneldes tasaduse ja alandlikkuse vajalikkusest. Seejärel kutsus ta Georgi solvaja enda juurde. Saanud teada, et mees elab kirikule kuuluvas majas, teatas püha Johannes, et vabastab ta terveks aastaks üüri maksmisest. Aleksandria tõepoolest imestas sellise „kättemaksu” üle ning Georgi õppis oma onu käest, kuidas andestada ülekohut ja taluda solvanguid Jumala pärast.
Püha Johannes, range askeet ja palvetaja, pidas alati meeles oma hinge ja surma. Ta tellis endale puusärgi, kuid käskis meistritel selle pooleli jätta. Selle asemel pidid nad igal pühal tema juurde tulema ja küsima, kas on aeg töö lõpetada.
Püha Johannest veendi saatma asevalitseja Niketast keisri juurde Konstantinoopolisse. Teel maise kuninga juurde nägi ta unes säravat meest, kes ütles talle: „Kuningate Kuningas kutsub sind.” Ta sõitis oma kodusaarele Küprosele ning uinus Amathuses rahulikult Issandas ajavahemikus 616–620.
Allikas: www.oca.org












