EAÕK Tartu piiskopkond

pühad, mälestused, paast, lugemised, teenistused

12.01.2027

UUS KALENDER

teisipäev

Jumalailmumise järelpüha

  • Püha märtri Tatjaana ja koos temaga Roomas kannatanute mälestus.
  • Meie püha isa Serbia ülempiiskopi Savva mälestus.
  • Samal päeval Saatse püha preestermärtri Vassiili ja tema kaaskannataja Stefani mälestus.

7. viis

tropar ja kondak
Saatse märtrite preester Vassili ja Stefani mälestus · Tropar · 1. viis

Laulgem, kõik usklikud, ühel häälel Vassilile, / aulisele hingekarjasele, / kes oli väsimatu eestseisja / Saatse lastele ja noortele. / Usu julguse sõjariistaga / võitsid sa, püha isa, / koos oma kaaslase Stefaniga ära õelate piinajate verejanu, / saades nii Kiriku kõikumatuks alussambaks. / Au olgu Kristusele, kes ehib sind märtrikrooniga; / au Temale, kes õnnistab meie maad, kastes seda sinu verega; / au Temale, kes sinu palvete läbi vabastab meid / kõigest selle maailma kurjusest ja vägivallast // ja heidab armu meie peale.

Püha märtri Tatjaana ja koos temaga Roomas kannatanute mälestus.

Püha märterneitsi Tatjaana sündis ülikus Rooma perekonnas ja tema isa valiti kolm korda konsuliks. Ta oli salaja kristlane ning kasvatas oma tütart Jumalale ja kirikule pühendunuks. Täisealiseks saades otsustas Tatjaana jääda neitsiks ja kihluda Kristusega. Maist rikkust põlates otsis ta selle asemel taeva kadumatut rikkust. Ta seati ühes Rooma kirikus diakonissiks ning teenis Jumalat paastus ja palves, hooldades haigeid ja aidates puudustkannatajaid.

Kui Roomat valitses kuueteistaastane Alexander Severus (222–235), oli kogu võim koondunud regent Ulpianuse, kristlaste kurja vaenlase ja tagakiusaja kätte. Kristlaste veri voolas nagu vesi. Ka Tatjaana võeti kinni ja viidi Apollo templisse, et sundida teda ebajumalale ohverdama. Pühak hakkas palvetama ja äkitselt tuli maavärin. Ebajumalakuju purunes tükkideks ning osa templist varises paganlike preestrite ja paljude paganate peale. Kujus elanud kuri vaim põgenes sealt kriisates; kohalolijad nägid tema varju läbi õhu lendamas.

Seejärel rebiti pühal neitsil konksudega silmad peast, kuid ta talus kõike vapralt ja palvetas oma piinajate eest, et Issand avaks nende vaimusilmad. Issand kuulis oma sulase palvet. Timukad nägid nelja inglit pühakut ümbritsemas ja tema piinajaid löömas. Taevast kuuldi häält püha neitsiga rääkimas. Kaheksa meest hakkasid Kristusesse uskuma ja langesid püha Tatjaana ette põlvili, paludes temalt nende vastu tehtud patu eest andeks. End kristlaseks tunnistamise pärast neid piinati ja nad hukati; nii said nad vereristimise.

Järgmisel päeval toodi püha Tatjaana kurja kohtuniku ette. Nähes teda kõigist haavadest täiesti tervenenuna, riietasid piinajad ta lahti, peksid teda ja lõikusid tema ihu habemenugadega. Siis täitus õhk imelise lõhnaga. Seejärel sirutati ta maapinnale ja teda peksti nii kaua, et teenreid tuli mitu korda vahetada. Piinajad kurnati ära ja nad ütlesid, et nähtamatu vägi lööb neid raudvitstega. Inglid tõrjusidki talle suunatud hoope ja pöörasid need piinajate vastu, kellest üheksa surnult maha langesid. Seejärel heideti pühak vangi, kus ta palvetas kogu öö ja laulis koos inglitega Issandale kiitust.

Saabus uus hommik ja püha Tatjaana viidi jälle kohtusse. Piinajad nägid hämmastunult, et pärast nii kohutavaid piinu näis ta täiesti terve ning senisest veelgi säravam ja ilusam. Nad hakkasid teda veenma, et ta ohverdaks jumalanna Dianale. Pühak näis nõustuvat ja nad viisid ta paganlikku templisse. Püha Tatjaana tegi ristimärgi ja hakkas palvetama. Äkitselt kostis kõrvulukustav mürin ning välk tabas ebajumalakuju, ohvriande ja paganlikke preestreid.

Märtrit piinati jälle rängalt. Ta riputati üles, tema ihu kraabiti raudküünistega ja tal lõigati rinnad ära. Tol ööl ilmusid talle vanglas inglid ja tervendasid tema haavad nagu ennegi. Järgmisel päeval viidi püha Tatjaana tsirkusesse ja tema kallale lasti näljane lõvi. Metsloom ei teinud pühakule kahju, vaid lakkus tasakesi tema jalgu.

Kui lõvi puuri tagasi viidi, tappis ta ühe piinajatest. Tatjaana heideti tulle, kuid tuli ei teinud märtrile kahju. Paganad pidasid teda nõiaks ja lõikasid tal juuksed ära, et võtta temalt nõiavägi, seejärel sulgesid nad ta Zeusi templisse.

Kolmandal päeval tulid paganlikud preestrid templisse kavatsusega Zeusile ohverdada. Nad nägid ebajumalakuju põrandal tükkideks purustatuna ning püha märtrit Tatjaanat rõõmsalt Issandat Jeesust Kristust ülistamas. Kohtunik mõistis siis vapra kannataja mõõgaga pea maharaiumisele. Koos temaga hukati ka tema isa, sest ta oli kasvatanud tütre Kristust armastama.

Püha Tatjaana säilmed Craiovas

Püha märter Tatjaana austatud pea toodi esimest korda Rumeeniasse aastal 1204, kui valitseva Asanide dünastia liikmed asetasid selle Bulgaarias Tarnovo kirikusse ja seejärel Craiova lähedal Bucovati kloostrisse. Hiljem, aastal 1393, viidi pühaku pea Nikaia linna kirikusse, kus oli peetud esimene ülemaailmne kirikukogu, ja siis Konstantinoopolisse Pühade Apostlite kirikusse.

Pärast Konstantinoopoli vallutamist türklaste poolt aastal 1453, Neagoe Basarabi valitsusajal, tõid Craiovești bojaarid püha märter Tatjaana pea sellele maale ning samuti kogu püha Kümnelinna Grigoori keha, kelle mälestust peetakse 20. novembril, ja asetasid need Bistrița kloostri kirikusse. Sellest kloostrist viis püha Neagoe Basarab, kelle mälestust peetakse 15. septembril, püha Tatjaana säilmed Curtea de Argeși kuninglikku kirikusse. Hiljem, Olteenia metropoliitkonna ümberkorraldamisel aastatel 1950–1955, toodi püha Tatjaana austatud kolju aastal 1955 Curtea de Argeșist Râmnicu Vâlcea piiskoplikku peakirikusse. Viimaks asetati austatud säilmed alaliselt Craiova metropoliidi peakirikusse.

Tänapäeval hoitakse püha Tatjaana säilmeid suure austusega Craiova püha suurmärter Dimitri metropoliidi peakirikus ühes säilmetelaekas Konstantinoopoli püha Niifoni, kelle mälestust peetakse 11. augustil, ning pühade märtrite Sergei ja Vakhi säilmetega, kelle mälestuspäev on 7. oktoobril.

Allikas: www.oca.org

Meie püha isa Serbia ülempiiskopi Savva mälestus.

Püha Savva, Serbia esimene ülempiiskop, ilmaliku nimega Rostislav ehk Rastko, oli Serbia kuninga Stefan Nemanja ja Bütsantsi keisri Romanose tütre Anna poeg. Varastest aastatest käis ta innukalt jumalateenistustel ja armastas eriliselt pühasid pühakujusid.

Seitsmeteistaastaselt kohtus Rostislav Athose mäelt tulnud mungaga, lahkus salaja isakodust ja läks püha Panteleimoni kloostrisse. Jumala ettehooldusel oli suurmärter ja tervendaja Panteleimoni vana klooster antud vene munkadele aastal 1169, pühaku sünniaastal.

Teades, et poeg on Athosel, kogus isa oma ustava väepealiku juhitud teenijad ja kirjutas Athost hõlmava piirkonna valitsejale, et kui poega talle tagasi ei tooda, alustab ta sõda kreeklaste vastu. Kloostrisse jõudnud väepealikul kästi Rostislavilt silmi mitte pöörata. Õhtuteenistuse ajal, kui sõdurid olid veini mõjul magama jäänud, pühitseti Rostislav aastal 1186 mungaks ning ta saatis vanematele oma ilmalikud rõivad, juuksed ja kirja. Püha Savva püüdis veenda oma võimsaid vanemaid mungateed vastu võtma. Munga isa, mungana Siimeon, kelle mälestust peetakse 13. veebruaril, ja tema poeg nägid askeesivaeva Vatopedi kloostris. Athosel rajasid nad Serbia Hilandari kloostri, mis sai oma nime keiserliku annetuse kaudu. Hilandari kloostris pühitseti püha Savva diakoniks ja seejärel preestriks. Tema ema Anna sai nunnaks Anastasia nimega; tema mälestust peetakse 21. juunil.

Püha elu ja vooruslike tegude eest Athose mäel tõsteti munk Tessaloonikas arhimandriidiks. Aastal 1219, kõige pühama Jumalasünnitaja uinumise pühal, pühitses oikumeeniline patriarh Germanos Nikaias arhimandriit Savva Serbia ülempiiskopiks. Pühak palus Bütsantsi keisrilt luba, et Serbia piiskopid võiksid tulevikus oma ülempiiskopi ise valida. See oli ajal, mil ida- ja läänevõimude vahel puhkes sageli sõdu, väga tähtis.

Nikiaiast Pühale Mäele tagasi pöördunud pühak külastas viimast korda kõiki kloostreid. Ta tegi kõigis kirikutes kummardusi ja, meenutades kõrbeisade õndsat elu, jättis sügava liigutusega askeetidega hüvasti, „lahkudes Pühalt Mäelt nagu paradiisist”.

Pühast Mäest lahkumise pärast kurb pühak liikus Athoselt viival teel vaevu edasi. Kõige püham Jumalasünnitaja kõneles talle unes: „Kui sul on minu kaitse, miks sa oled ikka kurb?” Need sõnad äratasid ta meeleheitest ja muutsid kurbuse rõõmuks. Selle ilmumise mälestuseks tellis pühak Tessaloonikas suured Päästja ja Jumalaema pühakujud ning paigutas need kirikusse.

Serbias saatsid ülemkarjase tööd oma kodukiriku korraldamisel paljud tunnustähed ja imed. Kui pühak tuli liturgia ja koguöise valveteenistuse ajal suitsutama oma isa munk Siimeoni haua juurde, voolasid pühadest säilmetest lõhnavat mürri.

Juhtides läbirääkimisi kuningas Vladislaviga, kes oli Serbiale sõja kuulutanud, ei saavutanud püha piiskop oma maale üksnes soovitud rahu, vaid tõi valitseja ka õigeusku. Nii aitas ta kaasa iseseisva Serbia kiriku ajaloolise elu algusele. Püha Savva aitas tugevdada ka Serbia riiki. Serbia riigi sõltumatuse kindlustamiseks kroonis ülempiiskop Savva oma võimsa venna Stefani kuningaks. Pärast Stefani surma krooniti kuningaks tema vanim poeg Radislav ning püha Savva läks Pühale Maale „kummardama Kristuse püha hauda ja aukartustäratavat Kolgatat”.

Kodumaale tagasi pöördudes õnnistas ja kroonis pühak Vladislavi kuningaks. Serbia trooni edasiseks tugevdamiseks kihlatas ta Vladislavi Bulgaaria vürsti Asani tütrega. Püha ülemkarjane külastas kirikuid kogu Serbias, uuendas kloostrireegleid Athose ja Palestiina eeskujul ning rajas ja pühitses palju kirikuid, kinnitades õigeusklikke usus. Lõpetanud töö kodumaal, määras ta oma ametijärglaseks preestermunk Arseni, pühitses ta piiskopiks ja õnnistas kõiki.

Seejärel asus ta tagasipöördumiseta teekonnale, soovides „lõpetada oma päevad rändurina võõral maal”. Ta käis läbi Palestiina, Süüria ja Pärsia, Babüloni, Egiptuse ja Anatoolia, külastades kõikjal pühi paiku, kõneldes suurte askeetidega ja kogudes pühakute säilmeid. Pühak lõpetas oma rännakud Bulgaarias Trnovos oma sugulase Asani kodus, kus ta andis vaimuliku rõõmuga oma hinge Issandale aastal 1237.

Kui püha Savva säilmed aastal 1237 Serbiasse viidi, sündis nii palju tervendamisi, et bulgaarlased hakkasid Asani üle nurisema, „sest ta oli sellisest aardest loobunud”. Pühaku kodumaal asetati tema austatud säilmed Mileševa kirikusse, kus need tõid tervenemist kõigile, kes usuga lähenesid. Trnovo elanikud said jätkuvalt tervenemist pühaku kirstu jäänustest, mille Asan käskis kokku koguda ja vastvalmistatud sarkofaagi panna.

Püha Savva pärand elab slaavi rahvaste õigeusu kiriku pärimustes. Teda seostatakse Jeruusalemma tüüpikoni kasutuselevõtuga slaavi kloostrireeglite alusena. Serbia Hilandari klooster Athose mäel elab püha Savva tüüpikoni järgi tänini. Püha Savva kirikukaanonite kogu „Tüürimees” väljaanded koos Aleksei Aristeni seletustega on Vene kirikus kõige laiemalt levinud. Aastal 1270 saadeti Bulgaariast Kiievi metropoliidile Kirillile esimene püha Savva „Tüürimehe” eksemplar. Selle järgi kirjutati ümber üks vanimaid Vene „Tüürimehi”, 1284. aasta Rjazani „Tüürimees”. See omakorda oli aluseks aastal 1653 trükitud „Tüürimehele”, mida Vene kirik on sellest ajast sageli uuesti välja andnud. Niisugune oli püha Savva pärand õigeusu kanoonilisse varasalve.

Allikas: www.oca.org

Samal päeval Saatse püha preestermärtri Vassiili ja tema kaaskannataja Stefani mälestus.

Vassili Solovski sündis 30.01.1870.a. Pihkvamaal Medovos. Tema isa Joann Solovski oli õigeusu preester, preestriteks said ka Vassili vennad. Lõpetanud Pihkva vaimuliku seminari, abiellus ta Maria Bellavinaga (1873-1946). Neile sündis 8 last -7 tütart (Nadezda, Maria, Veera, Aleksandra, Olga, Niina, Jevgenia) ja kauaoodatud poeg Mihhail. Peale preestripühitsust 19.06.1894.a. määrati ta teenima Saatse püha Paraskeva kogudust.

Isa Vassili tegi palju ära koguduse arendamiseks – tõi huvi hariduse vastu kohalikku külaellu, mis parandas rahva käitumist ja ellusuhtumist. Hoole ja armastusega pidas ta oma preestriametit, tuli rahvale paljudes asjades vastu. Tema kodus oli suur raamatukogu, mida said kasutada nii külaelanikud kui kohalik kool, mis avati tema teenimise ajal 1895.a. Tema eestvõtmisel remonditi 1900.a. põhjalikult Saatse kirik, ümbritseti surnuaed kivist müüriga – iga koguduseliige pidi Saatsesse tulekul tooma võimaluse piires munakive selle jaoks. Isa Vassili rajas preestrimaja ümber suure viljapuuaia mesilastarudega, seal said peale oma laste mängida ka külalapsed. Isa Vassilit austati tema tähelepaneku, aususe ja viisaka käitumise pärast. Oma perekonda armastas ta väga, näidates seda tegudes hoolitseva pereisana. Eriti ootas ta poja sündi, kellega aga sai koos olla vähem kui kaks aastat.

1918.a. lõpus kehtestas punavõim Setumaal terroripoliitika. Repressioonid tabasid ka Kirikut ja kirikuteenijaid, kui enamlaste põhivaenlasi. Ka kohalike hulgas leidus inimesi, kes läksid kaasa enamlaste loosungiga, et usk on oopium rahvale. Ühel talveööl viidi 25 aastat Saatse kogudust teeninud isa Vassili pere juurest kodust minema. Teda hoiti Petseris vangis koos teiste punaterrori ohvritega. Isa Vassili lohutas kaasvange ja sisendas neisse lootust. Eesti vägede Setumaale lähenedes hakkas nõukogude punavalitsusel kiire ja nad otsustasid kõige lihtsamal viisil vabaneda “vana korra esindajatest” ja “klassivaenlastest”. Isa Vassili Solovski lasti Petseri raudteejaama lähedal kohut pidamata maha 12.01.1919.a., süüks vaid see, et ta oli Kiriku teener. Temaga koos tapeti ka Saatse kogudusevanem Valdino külast pärit 49.a. Stefan Grivonogov, kes on samuti maetud Saatse surnuaiale ja hulk teisi lugupeetud petserimaalasi.

Perele isa Vassili surmast ei teatatud, lesk sai sellest teada juhuslikult. Surnukeha leidis ta tänu headele inimestele ja tõi selle salaja Saatsesse. Kannatanute ihud mattis Saatse kalmistule 25.01.1919.a. munkpreester Joann (Bulin, hilisem piiskop).

1941.a., kui nõukogude punaarmee hõivas taas Setumaa, lasti isa Vassili haud kohalike nõukogude aktivistide poolt pommiga õhku. Kirikuvastased lootsid haua hävitamisega kustutada ka preesteri igavese mälestuse. Kuid vaatamata raskustele taastasid isa Vassili omaksed hiljem haua, mis asub Saatse surnuaiaväravatest paremal vana puukiriku altari kohal.

Allikas: www.eoc.ee

30.12.202612.01.2027 / 30.12.2026

VANA KALENDER

вторник

  • Попразднство Рождества Христова
  • 🕂свт. Макария, митрополита Московского (1563)
  • Мц. Ани́сии Солунской (285–305)
  • сщмч. Зо́тика Сиропитателя, пресвитера (IV)
  • Ап. от 70-ти Ти́мона, епископа Бострийского (I)
  • мч. Филете́ра Никомидийского (311)
  • прп. Феодо́ры Кесарийской (VIII)
  • прп. Феодо́ры Константинопольской (940)
  • Мц. Марии Даниловой (1946)

Глас 7-й

Рядовое:

Лит. – Ап.: (зач. 54). Ев.: (зач. 50).

Свт.:

Утр. – (зач. 35 от полу).

Лит. – Ап.: (зач. 318). Ев.: (зач. 36).

Тропарь и кондак
Рождества Христова · Тропарь, глас 4

Рождество́ Твое́, Христе́ Бо́же наш,/ возсия́ ми́рови свет ра́зума,/ в нем бо звезда́м служа́щии,/ звездо́ю уча́хуся,/ Тебе кла́нятися Со́лнцу Пра́вды,/ и Тебе́ ве́дети с высоты́ Восто́ка: // Го́споди, сла́ва Тебе́.

Рождества Христова · Кондак, глас 3

Де́ва днесь Пресу́щественнаго ражда́ет,/ и земля́ верте́п Непристу́пному прино́сит,/ А́нгели с па́стырьми славосло́вят,/ волсви́ же со звездо́ю путеше́ствуют:/ нас бо ра́ди роди́ся// Отроча́ Мла́до, Преве́чный Бог.

Святителю Макарию, митрополиту Московскому и всея Руси · Тропарь, глас 4

Я́ко вели́ким па́стырем единонра́вна/ и учи́телем вселе́нныя единомы́сленна,/ Бо́жия Прему́дрости служи́теля изря́дна,/ и́же блаже́нству тезоимени́ту,/ днесь, ве́рнии, вси воспои́м:/ Христа́ Бо́га моли́, святи́телю Мака́рие,// умири́ти мир и спасти́ ду́ши на́ша.

Святителю Макарию, митрополиту Московскому и всея Руси · Кондак, глас 3

Богому́дрым уче́нием и кни́жным списа́нием/ потща́лся еси́, святи́телю Мака́рие,/ лю́ди росси́йския просвети́ти,/ и святы́х земли́ на́шея просла́вити./ Сего́ ра́ди чу́ден пронарече́ся,/ прее́мниче первопресто́льников росси́йских,// моли́ сохрани́тися нам в ве́ре и благоче́стии невреди́мо.

Мученице Анисии Солунской (Фессалоникийской) · Тропарь, глас 4

А́гница Твоя́, Иису́се, Ани́сия,/ зове́т ве́лиим гла́сом:/ Тебе́, Женише́ мой, люблю́,/ и Тебе́ и́щущи страда́льчествую,/ и сраспина́юся и спогреба́юся креще́нию Твоему́,/ и стражду́ Тебе́ ра́ди,/ я́ко да ца́рствую в Тебе́, и умира́ю за Тя,/ да и живу́ с Тобо́ю,/ но я́ко же́ртву непоро́чную приими́ мя с любо́вию поже́ршуюся Тебе́./ Тоя́ моли́твами,// я́ко ми́лостив, спаси́ ду́ши на́ша.

Мученице Анисии Солунской (Фессалоникийской) · Кондак, глас 4

Наста́ светоно́сный день чуде́сных по́двиг твои́х, страстоте́рпице пресла́вная,/ днесь Бо́жия честна́я Це́рковь пра́зднует и созыва́ет вопи́ти тебе́:// ра́дуйся, де́во му́ченице Ани́сие всеблаже́нная.

Священномученику Зотику Сиропитателю · Кондак, глас 2

За любо́вь Христо́ву, преподо́бне, ни́щия возлюби́в,/ и сих удово́лил еси́,/ и Небе́сное бога́тство ны́не восприя́л еси́ Зо́тике пребога́те./ Сего́ ра́ди вси тя почита́ем,// соверша́юще па́мять твою́.

Во вторник, св. Иоанну Предтече · Тропарь, глас 2

Па́мять пра́веднаго с похвала́ми,/ тебе́ же довле́ет свиде́тельство Госпо́дне, Предте́че:/ показа́л бо ся еси́ вои́стину и проро́ков честне́йший,/ я́ко и в струя́х крести́ти сподо́бился еси́ Пропове́даннаго./ Те́мже за и́стину пострада́в ра́дуяся,/ благовести́л еси́ и су́щим во а́де Бо́га я́вльшагося пло́тию,/ взе́млющаго грех ми́ра,// и подаю́щаго нам ве́лию ми́лость.

Во вторник, св. Иоанну Предтече · Кондак, глас 2

Проро́че Бо́жий и Предте́че благода́ти,/ главу́ твою́ я́ко ши́пок свяще́ннейший от земли́ обре́тше,/ исцеле́ния всегда́ прие́млем,// и́бо па́ки, я́коже пре́жде, в ми́ре пропове́дуеши покая́ние.

UV kalender | beta 2.3 07.10.26

© Tartu +Andreas andy@andy.ee

nädala algus
teksti suurus
pühakirja teksti suurus
vana kalendri lugemised

UV kalender | beta 2.3 07.10.26

© Tartu +Andreas andy@andy.ee

Mobiilseadmes saad kalendri lisada avaekraanile
ja kasutada rakendusena.

Lisa kalender avaekraanile

Ava kalender Safaris. Puuduta Jaga → Lisa avaekraanile. Vajadusel leia see valik Veel alt. Lülita sisse Ava veebirakendusena ja puuduta Lisa.

Lisa kalender avaekraanile

Ava kalender Chrome’is. Puuduta ⋮ → Installi rakendus või Lisa avaekraanile ning kinnita valik.

Mõlemad kalendrid kirjeldavad sama päeva.

Uus kalender lähtub EAÕK tavadest.

Vana kalender kasutab azbuka.ru andmeid.

Perikoobil klikkimine avab Piibli teksti.

Uues kalendris eestikeelse teksti päises perikoobil klikkides avaneb see Piibli peatükk Piibel.neti lehel.

Ikoonil klikkimine avab suurema vaate.

Arvutil viib vasak nooleklahv eelmise, parem järgmise päeva juurde. Suure ikooni vaates liiguvad samad klahvid eelmise ja järgmise ikooni juurde.

Nutiseadmes viibe vasakule viib järgmise, viibe paremale eelmise päeva juurde. Suure ikooni vaates viib ekraani vasaku või parema poole puudutamine eelmise või järgmise ikooni juurde.

Uue kalendri all avab link „näita eoc.ee kalender” võrdluseks sama päeva andmed, kui need on seal olemas.

Uue kalendri all avab Azbuka logo sama kuupäeva vana kalendri mälestused. Vana kalendri all viib Azbuka logo selle päeva originaallehele azbuka.ru-s.