EAÕK Tartu piiskopkond

pühad, mälestused, paast, lugemised, teenistused

11.11.2026

UUS KALENDER

kolmapäev | kolmapäevane range paastupäev

  • Pühade märtrite Miinase ja Vikenti, Viktori ja Stefaniida mälestus.
  • Meie vaga isa usutunnistaja Studioni Teodori mälestus.

6. viis

Menas, Viktor, Studioni Theodor ja Vikenti
Menas, Viktor, Studioni Theodor ja Vikenti
Suurmärter Menas
Suurmärter Menas
Märter Vikenti
Märter Vikenti
Märter Viktor
Märter Viktor
Märter Stefaniida
Märter Stefaniida
Studioni Theodor
Studioni Theodor
Pühade märtrite Miinase ja Vikenti, Viktori ja Stefaniida mälestus.

Püha suurmärter Miinas

Püha suurmärter Miinas oli sünnilt egiptlane ning teenis sõjaväelasena Früügia Kotüaioni piirkonnas väepealik Firmilianuse alluvuses keisrite Diocletianuse (284–305) ja Maximianuse (305–311) valitsusajal. Teda kiideti ja imetleti vapruse eest lahingus, samuti tema kannatlikkuse ja enesedistsipliini pärast.

Aastal 298 andsid keisrid välja käsu, millega nõuti kõigilt ebajumalate kummardamist. Leegionides teenijatel kästi kristlasi kinni võtta ja taga kiusata. Niipea kui püha Miinas seda jumalakartmatut käsku kuulis, heitis ta maha oma sõdurivöö, mis tähistas sõjaväelist auastet, ja läks Kotüaioni kohal kõrguvale mäele, kus elas askeedina paastus ja palves. Ta veetis kõrbes kaua aega, kannatades suurt puudust ning nähes vaeva palves, paastus ja öistes valvamistes. Nõnda puhastas pühak end kõigist hinge ja ihu kirgedest.

Kui tema süda oli jumalakartlikus innukuses kinnitatud ja hing põles armastusest Jumala vastu, tuli tema peale Jumala arm ja ta nägi nägemust. Ta mõistis seda märgina, et peab minema märtrisurma teed. Seepärast lahkus ta mäelt ja läks linna, kus rahvas pidas paganlikku pidu.

Sel ajal oli püha Miinas umbes viiekümneaastane. Rahvahulga keskel seistes hüüdis ta: „On ainult üks tõeline Jumal, meie Issand ja Päästja Jeesus Kristus. Teie „jumalad” on kurjad vaimud ja teie ebajumalakujud on käsitööliste tehtud. Need elutud esemed ei ole midagi muud kui metall, puu ja kivi.”

Tema häält kuulnud inimesed jätsid tantsud ja mängud ning tulid vaatama, kes oli nende ebajumalapeo katkestanud, imestades tema julguse üle. Nad võtsid ta kinni, peksid teda ja viisid linnaülem Pürrhose ette. Teda nähes küsis Pürrhos, kes ta on ja miks ta rahutust tekitab. Pühak vastas: „Ma olen egiptlane, kõige valitseja Jeesuse Kristuse sulane. Ma olin sõdur ja teenisin suurema osa oma elust keisri sõjaväes. Kuid kuna keiser on otsustanud käia ebajumalateenistuse teed ja kristlasi taga kiusata, valisin ma pigem metsloomadega kõrbes elamise kui nende inimeste jumalakartmatutele käskudele kuuletumise, kes Jumalat ei tunne.”

Seda kuuldes vihastus linnaülem ja laskis pühaku vanglasse heita.

Järgmisel hommikul kutsus Pürrhos püha Miinast sõjaväkke tagasi pöörduma ja lubas taastada tema endise auastme, kui ta ohverdab paganlikele „jumalatele”. Miinas keeldus ning teda piinati mitmel julmal viisil. Linnaülem nõudis, et ta keisri käsule alluks ja ebajumalatele ohverdaks, kuid märter jäi oma usus kindlaks ning ütles, et ei salga kunagi Kristust. Pürrhos käskis teda edasi piinata, kuid nähes, et ta ei suuda püha Miinast veenda, andis käsu viia ta linnast välja ja raiuda tal pea maha. Hukkamispaika viimisel palus pühak oma sõpru, kes olid salaja kristlased, et nad viiksid tema ihu pärast tagakiusamise lõppu Egiptusesse ja mataksid selle seal. Sõbrad kogusid öösel märtri säilmed kokku ja peitsid need tagakiusamise lõpuni. Hiljem viidi säilmed Egiptusesse ning asetati Aleksandriast edelas asuvasse püha Miinasele pühendatud kirikusse.

Püha Miinas sai märtrikrooni aastal 304. Jumala armust teeb ta jätkuvalt imesid neile, kes teda usu ja armastusega appi paluvad. Teda tuntakse mitmesuguste haiguste tervendaja ja kurjadest vaimudest vaevatute vabastajana ning kaitsjana, eriti sõjaajal.

Aastal 1942 oli kindral Erwin Rommel vallutanud peaaegu kogu Põhja-Aafrika ja liikus Aleksandria poole. Sakslased olid jõudnud El Alameini, kus nad ööseks laagrisse jäid, kavatsedes hommikul Aleksandriat rünnata. Püha Miinas ei lasknud sellel aga sündida. Keskööl vastu 24. oktoobrit märkasid mõned inimesed püha Miinast oma vanast kirikust välja tulemas ja kaameleid Saksa laagrisse juhtimas. Rommeli vägesid haarasid paanika, jõuetus ja segadus ning nad põgenesid. Lahing lõppes 4. novembril vaenlase täieliku taganemisega. Seda peetakse pöördepunktiks kogu sõjas. Hiljem ütles Winston Churchill: „Enne Alameini ei olnud meil ühtegi võitu. Pärast Alameini ei olnud meil ühtegi kaotust.”

Liitlased andsid selle paiga Aleksandria patriarh Kristoforosele, et püha Miinase kirik saaks uuesti üles ehitatud.

Me palvetame püha Miinase poole, et ta aitaks meil leida kadunud asju.

Pühad märtrid Viktor ja Stefaniida

Püha Damaskuse märter Viktor oli sõdur keiser Marcus Aureliuse (161–180) ajal. Kui keiser alustas kristlaste tagakiusamist, keeldus Viktor paganlikele jumalatele ohverdamast. Sõduritele kohustuslik ohverdamine oli nende ustavuse proov jumalatele, keisrile ja riigile. Pühak anti piinata, kuid ta jäi kõigis kannatustes puutumatuks. Palve jõul võitis ta nõia, kes pärast seda nõidusest loobus ja kristlaseks sai.

Püha Viktori palvete läbi said pimedad sõdurid äkitselt nägemise tagasi. Nähes imet, mille Issand püha Viktori läbi tegi, ülistas ühe piinaja noor kristlasest naine Stefaniida avalikult Kristust. Selle eest mõisteti ta julma surma: ta seoti kahe maani painutatud palmi külge, mis lahti lastuna sirgusid ja ta lõhki kiskusid. Ta oli viieteistkümneaastane.

Piinaja käskis pühal märter Viktoril pea maha raiuda. Väeülema käsku kuuldes ütles püha Viktor oma timukatele, et nad kõik surevad kaheteistkümne päeva pärast ja väeülem langeb kahekümne nelja päeva pärast vaenlase kätte vangi. Nii ka sündis, nagu ta oli ette kuulutanud.

Märtrid kannatasid teisel sajandil Damaskuses, kuhu maeti nende auväärsed säilmed.

Püha märter Vikenti Hispaaniast

Püha märter Vikenti oli lapsepõlvest peale targa hingekarjase Valeriani, Augustopolise – praeguse Zaragoza – piiskopi õpilane. Täisealiseks saanud voorusliku, haritud ja kõneosava Vikenti pühitses piiskop Valerian diakoniks. Kuna piiskop ise ei olnud osav kõneleja, õnnistas ta oma kõneka diakoni kirikus ja rahva seas jutlustama.

Diocletianus (284–305) saatis Hispaaniasse Valencia linna asevalitseja Dacianuse täielike volitustega kristlasi üles otsida ja hukata. Targast piiskopist ja tema diakonist kaevati asevalitsejale, kes nad vangistas. Hobustel sõdurid lohistasid vanakest ja tema õpilast ahelais enda järel Augustopolisest Valenciasse. Seal peksti ja piinati neid ning heideti vanglasse, andmata neile süüa ega juua.

Esmalt kuulati üle piiskop. Vanake kõneles vaikselt ning näis kohmetu ja ebakindel. Siis astus ette püha Vikenti ja pidas kohtunike ning kogunenud rahva ees oma elu kõnekaima kõne. Kui tagakiusaja oli piiskopi vanglasse tagasi saatnud, käskis ta püha diakonit piinata.

Märter kannatas palju piinu: risti külge naelutatuna teda piitsutati ja põletati tuliste varrastega. Kui ta ristilt maha võeti, ronis ta ise rõõmuga tagasi, öeldes, et timukad on laisad ega ole oma isanda käske täitnud. Nad vihastusid ja piinasid teda uuesti, kuni nad kõik olid kurnatud.

Pärast piinamist heideti märter tagasi vanglasse. Sel ööl kuulis hämmastunud valvur teda psalme laulmas ja nägi vanglas ebamaist säravat valgust. Järgmisel hommikul mõisteti püha märter raudrestil põletamisele. Kristlased võtsid pühaku ihu ja matsid selle aupaklikult. See sündis aastal 304.

Allikas: www.oca.org

Meie vaga isa usutunnistaja Studioni Teodori mälestus.

Püha Teodor Usutunnistaja, Studioni kloostri ülem, sündis aastal 758 Konstantinoopolis keisri maksukoguja Fotinose ja tema abikaasa Teoktista perekonnas. Mõlemad vanemad olid vagad kristlased. Püha Teodor sai hea hariduse pealinna parimatelt kõnekunstiõpetajatelt, filosoofidelt ja teoloogidelt.

Sel ajal oli ikoonivastane hereesia Bütsantsi impeeriumis laialt levinud ning seda toetas ka jumalakartmatu keiser Konstantinos Kopronümos (741–775). Keisri ja tema õukonna vaated olid vastuolus Fotinose usuliste veendumustega. Fotinos oli innukas õigeusu järgija ja lahkus seepärast riigiteenistusest. Hiljem jagasid püha Teodori vanemad ühisel nõusolekul oma vara vaestele, jätsid teineteisega hüvasti ja võtsid vastu mungapühitsuse. Nende poeg Teodor sai peagi pealinnas laialt tuntuks, sest osales arvukates vaidlustes ikoonide austamise üle.

Püha Teodor oli osav kõnemees ning tundis filosoofide oskussõnu ja loogikat, mistõttu ta väitles sageli hereetikutega. Tema Pühakirja ja kristliku usuõpetuse tundmine oli nii sügav, et keegi ei suutnud teda üle trumbata.

Seitsmes üleilmne kirikukogu tegi keisrinna Irini ajal lõpu lahkhelidele ja tõi kirikusse rahu. Üleilmne kirikukogu, mis on kirikuelu kõrgeim võim, mõistis ikoonivastasuse igaveseks hukka ja lükkas selle tagasi.

Kirikukogu isade hulgas oli püha Platon, kelle mälestust peetakse 5. aprillil. Ta oli püha Teodori onu ja oli kaua aega elanud askeedina Olümpose mäel. Pärast kirikukogu lõppu kutsus see Püha Vaimu armust täidetud vanake oma õepoja Teodori ja tema vennad Joosepi ning Eutümi kõrbe kloostriellu.

Nad lahkusid Konstantinoopolist ja läksid Olümpose lähedal asuvasse Sakkudioni. Paiga üksildus, ilu ja raskesti ligipääsetav asukoht meeldisid vanakesele ja tema õepoegadele ning nad otsustasid sinna jääda. Vennad ehitasid püha apostel ja evangelist Johannesele pühendatud kiriku ning munkade arv hakkas tasapisi kasvama. Tekkis klooster, mille ülemaks sai püha Platon.

Püha Teodori elu oli tõeliselt askeetlik. Ta tegi rasket ja musta tööd, pidas rangelt paaste ning tunnistas iga päev oma vaimulikule isale, vanake Platonile üles kõik oma teod ja mõtted, täites hoolikalt kõiki tema nõuandeid ja juhiseid.

Teodor leidis iga päev aega vaimulikuks mõtiskluseks, avades oma hinge Jumalale. Ilma maiste murede häiriva mõjuta teenis ta Teda saladuslikul viisil. Püha Teodor luges järjekindlalt Pühakirja ja pühade isade teoseid, eriti püha Vassiili Suure kirjutisi, mis olid tema hingele otsekui toit.

Pärast mitut kloostrielus veedetud aastat pühitseti püha Teodor oma vaimuliku isa soovil preestriks. Kui püha Platon läks puhkama, valisid vennad üksmeelselt kloostriülemaks püha Teodori. Kuna ta ei saanud oma pihiisa soovile vastu seista, võttis Teodor vendade valiku vastu, kuid määras endale veel suuremaid askeesitöid. Ta õpetas teisi nii oma voorusliku elu eeskujuga kui ka innukate isalike manitsustega.

Kloostrikongide rahu häirisid väljaspool toimuvad sündmused, kui keiser astus üle kiriku kaanonitest. Püha Teodor saatis vapralt teistele kloostritele kirja, milles teatas, et keiser Konstantinos VI (780–797) oli oma tegudega end ise kirikust lahutanud, sest oli rikkunud kristlikku abielu puudutavaid jumalikke eeskirju.

Püha Teodor ja kümme tema kaasaskeeti saadeti pagendusse Tessaloonika linna. Kuid ka seal jätkas munk oma süüdistava hääle tõstmist. Kui püha Irini aastal 796 troonile tagasi pöördus, vabastas ta püha Teodori ja määras ta Konstantinoopolis asuva Ristija Johannesele pühendatud Studioni kloostri ülemaks. Seal oli ainult kaksteist munka. Pühak taastas ja laiendas kloostrit peagi ning tema ümber kogunes umbes tuhat munka, kes soovisid teda oma vaimulikuks juhatajaks.

Püha Teodor koostas kloostri juhtimiseks kloostrielukorra, mida nimetatakse studiidi reegliks. Ta kirjutas ka palju kirju ikoonivastaste vastu. Tema dogmaatiliste teoste, samuti kaanonite ja kolmelaululiste kaanonite tõttu nimetas püha Teoktistos püha Teodorit „kiriku tuliseks õpetajaks”.

Kui Nikeforos haaras keisritrooni ja tagandas vaga keisrinna Irini, rikkus ka tema kiriku eeskirju, ennistades omal volil kirikusse varem kirikust lahutatud preestri. Püha Teodor mõistis taas keisri teo hukka. Pärast piinamist saadeti munk uuesti pagendusse, kus ta viibis üle kahe aasta.

Püha Teodori vabastas tasane ja vaga keiser Miikael, kes sai troonile pärast Nikeforose ja tema poja Staurikiose surma sõjas barbarite vastu. Püha Teodor oli nende surma juba ammu ette kuulutanud. Kodusõja ärahoidmiseks loobus keiser Miikael troonist oma väejuhi Leo Armeenlase kasuks.

Uus keiser osutus ikoonivastaseks. Kiriku ülemkarjased ja õpetajad püüdsid jumalakartmatut keisrit veenda, kuid asjata. Leo keelas pühade ikoonide austamise ja teotas neid. Sellisest ülekohtust kurvastatuna läksid püha Teodor ja vennad kõrgele tõstetud ikoonidega ristikäigus ümber kloostri, lauldes Päästja kätega tegemata püha kuju troparit. Selle püha mälestus on 16. augustil. Keiser ähvardas pühakut vihaselt surmaga, kuid Teodor jätkas usklike julgustamist õigeusus. Seejärel mõistis keiser püha Teodori ja tema õpilase Nikolai pagendusse: esmalt Illüüriasse Metopa kindlusse ja hiljem Anatooliasse Boniase linna. Kuid isegi vangistuses jätkas usutunnistaja võitlust hereesia vastu.

Keisri Boniase linna saadetud timukate piinamise all, peaaegu ilma toidu ja joogita ning haavadega kaetult ja vaevu elus talusid Teodor ja Nikolai kõike palves ja Jumalat tänades. Smürnas, kuhu märtrid Boniasest saadeti, tervendas püha Teodor ühe väejuhi raskest haigusest. Mees oli keisri õepoeg ja temaga ühel meelel. Püha Teodor käskis tal oma kurje ikoonivastaseid tegusid kahetseda ja õigeusk vastu võtta. Mees langes aga hiljem uuesti hereesiasse ning suri seejärel hirmsat surma.

Leo Armeenlase mõrvasid tema enda sõdurid ja tema asemele tuli sama jumalakartmatu, kuid salliv keiser Miikael II Traulos ehk Kogeleja. Uus keiser vabastas vanglast kõik õigeusu isad ja usutunnistajad, kuid keelas pealinnas ikoonide austamise.

Püha Teodor ei tahtnud Konstantinoopolisse tagasi pöörduda ning otsustas asuda elama Bitüüniasse Akrita neemele püha märter Trüfoni kiriku lähedale. Hoolimata raskest haigusest pidas püha Teodor iga päev jumalikku liturgiat ja õpetas vendi. Oma lõppu ette nähes kutsus pühak vennad kokku ja manitses neid hoidma õigeusku, austama pühi ikoone ja järgima kloostrireeglit. Seejärel käskis ta vendadel võtta küünlad ja laulda hinge ihust lahkumise kaanonit. Vahetult enne sõnade „Ma ei unusta iialgi Sinu seadusi, sest nende läbi oled Sa mind elavaks teinud” laulmist uinus püha Teodor aastal 826 Issandas. Samal tunnil nägi püha Dalmaatsia Hilarion, kelle mälestus on 6. juunil, laulmise ajal nägemust taevasest valgusest ja kuulis häält: „See on püha Teodori hing, kes kannatas pühade ikoonide pärast kuni vereni ja läheb nüüd Issanda juurde.”

Püha Teodor tegi palju imesid nii oma eluajal kui ka pärast surma. Need, kes tema nime appi hüüavad, on pääsenud tulekahjudest ja metsloomade rünnakutest ning saanud Jumala ja püha Teodor Studiidi läbi tervenemist. 26. jaanuaril pühitseme püha Teodor Studiidi säilmete üleviimist Hersonist Konstantinoopolisse aastal 845.

Kõhuvaevuste käes kannatajad paluvad püha Teodorilt abi.

Allikas: www.oca.org

29.10.202611.11.2026 / 29.10.2026

VANA KALENDER

среда | пост

  • 🕃прп. Авраа́мия, архимандрита Ростовского (1073–1077)
  • Прмц. Анастаси́и Римляныни (III)
  • прп. Авраа́мия Затворника, пресвитера и блж. Марии, племянницы его (ок. 360)
  • Мчч. Кла́вдия, Асте́рия, Нео́на и Феони́ллы (285)
  • прп. А́нны (Евфимиа́на) (826)
  • Сщмч. Николая Пробатова, пресвитера и с ним мчч. Агломазовских: Космы́, Ви́ктора Краснова, Нау́ма, Фили́ппа, Иоа́нна, Павла, Андре́я, Павла, Васи́лия, Алекси́я, Иоа́нна и мц. Ага́фии (1918)
  • сщмч. Иоа́нна Рудинского, пресвитера (1930)
  • сщмч. Евге́ния Ивашко, пресвитера (1937)
  • мц. Анастаси́и Лебедевой (после 1937)
  • сщмч. Леонида Муравьева, пресвитера (1941)

Глас 6-й

Рядовое:

Лит. – Ап.: (зач. 269). Ев.: (зач. 56).

Прп.:

Лит. – Ап.: (зач. 213). Ев.: (зач. 43).

Тропарь и кондак
Преподобномученице Анастасии Римляныне · Тропарь, глас 4

А́гница Твоя́, Иису́се, Анастаси́я,/ зове́т ве́лиим гла́сом:/ Тебе́, Женише́ мой, люблю́/ и, Тебе́ и́щущи, страда́льчествую,/ и сраспина́юся, и спогреба́юся Креще́нию Твоему́,/ и стражду́ Тебе́ ра́ди,/ я́ко да ца́рствую в Тебе́, и умира́ю за Тя, да и живу́ с Тобо́ю;/ но, я́ко же́ртву непоро́чную, приими́ мя с любо́вию, поже́ршуюся Тебе́./ Тоя́ моли́твами// я́ко Ми́лостив спаси́ ду́ши на́ша.

Преподобномученице Анастасии Римляныне · Кондак, глас 3

Де́вства вода́ми очище́нна, преподо́бная,/ му́ченичества кровьми́, Анастаси́е, венча́вшися,/ подае́ши су́щим в ну́ждах неду́гов исцеле́ние и спасе́ние, приступа́ющим от се́рдца,/ кре́пость бо тебе́ подае́т Христо́с,// источа́я благода́ть приснотеку́щую.

Преподобному Авраамию затворнику, Хиданскому · Тропарь, глас 8

В тебе́, о́тче, изве́стно спасе́ся е́же по о́бразу:/ прии́м бо крест, после́довал еси́ Христу́/ и, де́я, учи́л еси́ презира́ти у́бо плоть, прехо́дит бо,/ прилежа́ти же о души́, ве́щи безсме́ртней.// Те́мже и со А́нгелы сра́дуется, преподо́бне Авраа́мие, дух твой.

Преподобному Авраамию затворнику, Хиданскому · Кондак, глас 3

Во пло́ти, я́ко А́нгел, на земли́ яви́лся еси́,/ и поще́нием был еси́, я́ко дре́во насажде́нное,/ водо́ю воздержа́ния до́бре возрасти́вся,/ и тече́ньми твои́х слез скве́рну омы́в:// сего́ ра́ди яви́лся еси́ прия́телище Боже́ственное, Авраа́мие, Ду́ха.

Преподобному Авраамию, архимандриту Ростовскому · Тропарь, глас 1

Просвети́вся Боже́ственною благода́тию,/ неве́рныя лю́ди наста́вил еси́ к све́ту Богоразу́мия:/ и по сме́рти сия́я све́тлостию жития́ твоего́,/ источа́еши исцеле́ния притека́ющим с ве́рою к тебе́,/ Авраа́мие о́тче наш,// Христа́ Бо́га моли́ дарова́ти нам ве́лию ми́лость.

Преподобному Авраамию, архимандриту Ростовскому · Кондак, глас 2

И́го Христо́во прие́м, Авраа́мие,/ и Того́ крест на ра́мо взем,/ после́довал еси́ Ему́,/ насажде́н быв в дому́ Госпо́дни/ и процве́л еси́, я́ко фи́никс и я́ко кедр, и́же в Лива́не,/ умно́жил еси́ ча́да твоя́, муж жела́ний духо́вных:/ от возлю́бленнаго же апо́стола Иоа́нна Богосло́ва благода́ть восприи́м,/ жезло́м сокруши́л еси́ и́дола/ и рассы́пал еси́ его́, я́ко прах,/ и чудотво́рец у́бо ве́лий яви́лся еси́, преподо́бне./ Тем же Христа́ Бо́га моли́// непреста́нно о всех нас.

В среду, св. Кресту · Тропарь, глас 1

Спаси́, Го́споди, лю́ди Твоя́/ и благослови́ достоя́ние Твое́,/ побе́ды на сопроти́вныя да́руя// и Твое́ сохраня́я Кресто́м Твои́м жи́тельство.

В среду, св. Кресту · Кондак, глас 4

Вознесы́йся на Крест во́лею,/ тезоимени́тому Твоему́ но́вому жи́тельству,/ щедро́ты Твоя́ да́руй, Христе́ Бо́же,/ возвесели́ нас си́лою Твое́ю,/ побе́ды дая́ нам на сопоста́ты,/ посо́бие иму́щим Твое́ ору́жие ми́ра,// непобеди́мую побе́ду.

azbuka

прмц. Анастасия Римляныня, Солунская (Фессалоникийская)
прмц. Анастасия Римляныня, Солунская (Фессалоникийская)
Аврамий (Авраамий) Затворник, Хиданский
Аврамий (Авраамий) Затворник, Хиданский
Мария Хиданская
Мария Хиданская
Аврамий (Авраамий) Ростовский
Аврамий (Авраамий) Ростовский
Анна (Евфимиан) Вифинская
Анна (Евфимиан) Вифинская
Иоанн Рудинский
Иоанн Рудинский
Евгений Ивашко
Евгений Ивашко
Леонид Муравьев
Леонид Муравьев

UV kalender | beta 2.3 07.10.26

© Tartu +Andreas andy@andy.ee

nädala algus
teksti suurus
pühakirja teksti suurus
vana kalendri lugemised

UV kalender | beta 2.3 07.10.26

© Tartu +Andreas andy@andy.ee

Mobiilseadmes saad kalendri lisada avaekraanile
ja kasutada rakendusena.

Lisa kalender avaekraanile

Ava kalender Safaris. Puuduta Jaga → Lisa avaekraanile. Vajadusel leia see valik Veel alt. Lülita sisse Ava veebirakendusena ja puuduta Lisa.

Lisa kalender avaekraanile

Ava kalender Chrome’is. Puuduta ⋮ → Installi rakendus või Lisa avaekraanile ning kinnita valik.

Mõlemad kalendrid kirjeldavad sama päeva.

Uus kalender lähtub EAÕK tavadest.

Vana kalender kasutab azbuka.ru andmeid.

Perikoobil klikkimine avab Piibli teksti.

Uues kalendris eestikeelse teksti päises perikoobil klikkides avaneb see Piibli peatükk Piibel.neti lehel.

Ikoonil klikkimine avab suurema vaate.

Arvutil viib vasak nooleklahv eelmise, parem järgmise päeva juurde. Suure ikooni vaates liiguvad samad klahvid eelmise ja järgmise ikooni juurde.

Nutiseadmes viibe vasakule viib järgmise, viibe paremale eelmise päeva juurde. Suure ikooni vaates viib ekraani vasaku või parema poole puudutamine eelmise või järgmise ikooni juurde.

Uue kalendri all avab link „näita eoc.ee kalender” võrdluseks sama päeva andmed, kui need on seal olemas.

Uue kalendri all avab Azbuka logo sama kuupäeva vana kalendri mälestused. Vana kalendri all viib Azbuka logo selle päeva originaallehele azbuka.ru-s.