Püha Konstantinoopoli patriarh Taraasi oli ülikust soost. Ta sündis ja kasvas Konstantinoopolis, kus sai hea hariduse. Ta tõusis kiiresti keiser Konstantinos VI Porphyrogennetose (780–797) ja Konstantinose ema, püha keisrinna Irene õukonnas ning saavutas senaatori auastme. Irene mälestust peetakse 7. augustil.
Sel ajal raputasid kirikut pühakujude vastased rahutused. Püha patriarh Paulus, kelle mälestust peetakse 30. augustil, oli küll varem pühakujude vastasust toetanud, kuid parandas hiljem meelt ja loobus ametist. Ta tõmbus kloostrisse, kus võttis vastu mungapühitsuse. Kui püha keisrinna Irene ja tema poeg keiser tulid tema juurde, ütles püha Paulus neile, et tema väärilisim ametijärglane oleks püha Taraasi, kes oli sel ajal veel ilmik.
Taraasi keeldus kaua, pidades end nii kõrge ameti vääriliseks, kuid andis seejärel ühisele soovile järele tingimusel, et pühakujude vastase eksiõpetuse küsimuse käsitlemiseks kutsutakse kokku ülemaailmne kirikukogu.
Olles lühikese aja jooksul läbinud kõik vaimulikud astmed, tõsteti püha Taraasi aastal 784 patriarhitroonile. Aastal 787 kutsuti Nikaia linnas kokku seitsmes ülemaailmne kirikukogu, mida juhatas patriarh Taraasi ja millel osales 367 piiskoppi. Kirikukogu kinnitas pühade pühakujude austamise. Piiskopid, kes kahetsesid oma pühakujude vastasust, võeti taas kirikusse vastu.
Püha Taraasi juhtis kirikut targalt kakskümmend kaks aastat. Ta elas ranget askeesielu. Ta kulutas kogu oma raha Jumalale meelepäraseks otstarbeks, toites ja lohutades vanureid, vaeseid, leski ja orbe. Pühal paasapühal kattis ta neile laua ja teenis neid ise.
Püha patriarh mõistis kartmatult hukka keiser Konstantinos Porphyrogennetose, kui too laimas oma abikaasat keisrinna Mariat, halastaja püha Filareti lapselast, kelle mälestust peetakse 1. detsembril, et saata Maria kloostrisse ja abielluda seejärel omaenda sugulasega. Püha Taraasi keeldus kindlalt keisri abielu lahutamast ja langes selle pärast ebasoosingusse. Peagi tagandas Konstantinose aga tema enda ema keisrinna Irene.
Püha Taraasi suri aastal 806. Enne tema surma uurisid kurjad vaimud tema elu noorusest peale ja püüdsid panna pühakut tunnistama patte, mida ta polnud teinud. „Ma olen süütu selles, milles te mind süüdistate,” vastas pühak, „ja te laimate mind valelikult. Teil ei ole minu üle mingit võimu.”
Kirik leinas pühakut ja ta maeti kloostrisse, mille ta oli ehitanud Bosporuse äärde. Tema haual sündis palju imesid.
Allikas: www.oca.org