Püha Petseri piiskopmärter Korniili sündis aastal 1501 Pihkvas ülikust soost Stefani ja Maria peres. Et poeg hariduse saaks, saatsid vanemad ta Pihkva Miroža kloostrisse, kus ta töötas vanakese juhatusel. Ta valmistas küünlaid, lõhkus puid, õppis kirjaoskust, kirjutas raamatuid ümber ja kaunistas neid ning maalis ka pühakujusid. Õpingud lõpetanud, pöördus Korniili vanematekoju tagasi kindla otsusega mungaks saada.
Kord võttis riigiametnik Misiur Munjohhin Korniili endaga metsas asuvasse Petseri kloostrisse kaasa. Koopakiriku teenistuste pidulikkus avaldas Korniilile nii tugevat mõju, et ta lahkus vanematekodust igaveseks ja võttis Petseri kloostris vastu mungapühitsuse.
Aastal 1529, kahekümne kaheksa aasta vanuselt, sai pühast Korniilist kloostriülem. Tema ülemaks olemise ajal jõudis Petseri klooster õitsengusse. Vendade arv kasvas viieteistkümnelt kahesaja meheni. Niisugust munkade arvu ei ületatud ühegi hilisema kloostriülema ajal.
Püha Korniili tegevus ulatus kloostri piiridest kaugele. Ta levitas õigeusku kloostri ümbruses elavate eestlaste ja setode seas, ehitas kirikuid, varjupaiku ning maju orbudele ja abivajajatele. Pihkvamaa kohutava katku ajal käis püha Korniili katkuhaigetest külades läbi, et anda elavatele armulauda ja laulda surnutele matmisteenistusi.
Liivi sõja ajal kuulutas püha Korniili okupeeritud linnades ristiusku, ehitas kirikuid ja jagas kloostri varudest heldelt abi sõja all kannatavatele eestlastele ja liivlastele. Kloostris ravis ja toitis ta ennastsalgavalt haavatuid ja vigastatuid, paigutas surnud koobastesse ning kandis nende nimed kloostri sinoodikusse igaveseks mälestuseks.
Aastal 1560, Jumalaema uinumise pühal, saatis püha Korniili prosfoori ja püha vett õnnistuseks Tallinna piiravatele Vene vägedele. Selsamal päeval loovutasid sakslased linna.
Aastal 1570, kui Liivimaa Jurjevis piiskopitool sisse seati, määrati üks kloostriülem Korniili Jurjevi ja Veljanski ehk Tallinna piiskopiks. Mõned on teda samastanud püha Korniiliga, kuid see ei vasta tegelikele sündmustele.
Püha Korniili armastas väga raamatuid ning kloostris oli üsna suur raamatukogu. Aastal 1531 ilmus tema töö „Jutustus Petseri kloostri algusest”. Kuueteistkümnenda sajandi keskel võttis Petseri klooster kroonika kirjutamise tava üle Spaso-Jeleazari kloostrilt.
Kroonikate alguses olid kahe esimese Pihkva kroonika teated aastatest 1547–1567. Peale selle jättis kloostriülem Korniili endast maha suure kloostri sinoodiku lahkunud vendade ja kloostri heategijate meenutamiseks ning hakkas aastast 1588 pidama „toiduraamatut” (kormovaja kniga), mille nime seletatakse tagasivaatava meenutamisena. Ta koostas ka „Kloostri kirjelduse” ning „Petseri Jumalaema pühakuju imede kirjelduse”.
Püha Korniili laiendas ja kaunistas kloostrit, suurendas veelgi kloostri koopaid, viis neljakümne Sevastia märtri puukiriku kloostriõuest kloostrivärava juurde ja ehitas selle asemele aastal 1541 kõige pühama Jumalasünnitaja rõõmukuulutamise kiriku. Aastal 1559 ehitas ta kõige pühama Jumalasünnitaja kaitsmisele pühendatud kiriku.
Vene riigi piiril asuv Petseri klooster ei olnud üksnes õigeusu valgus, vaid ka kaitserajatis Venemaa välisvaenlaste vastu.
Aastail 1558–1565 ehitas püha Korniili kloostri ümber massiivse kivimüüri ja pühade väravate kohale kivikiriku, mis oli pühendatud pühale Nikolaile, usaldades kloostri kaitsmise tema hooleks. Kirikus oli nikerdatud puust „Nikolai Sõjamehe” pühakuju.
Preestermunk Pitirimi koostatud kroonikas on püha Korniili märtrisurm kirja pandud: „See õnnis kloostriülem Korniili ... oli ülem nelikümmend üks aastat ja kaks kuud. Mitte üksnes mungana, vaid ka oma paastu ja püha elu poolest oli ta pääsemise eeskujuks ... neil aegadel oli Vene maal palju rahutust. Viimaks saatis maine tsaar Ivan Julm ta sellest kaduvast elust taevase Kuninga juurde igavestesse eluasemetesse 20. veebruaril 1570, tema kuuekümne üheksandal eluaastal.” See teave on keraamilisel tahvlil, mis katab püha Korniili hauasuud.
Kolmainu-Sergi laavra vanades käsikirjades on kirjutatud, et kloostriülem Korniili tuli ristiga kloostriväravast tsaarile vastu. Valeliku laimu pärast vihastunud Ivan Julm raius tal oma käega pea maha, kuid kahetses kohe oma tegu ja kandis keha kloostrisse. Püha Korniili verest punaseks värvunud rada, mida mööda tsaar tema keha uinumise kirikusse kandis, sai tuntuks „Veretee” nime all. Tsaari meeleparanduse tunnistuseks oli helde hüvitis, mille ta pärast püha Korniili surma Petseri kloostrile andis. Kloostriülem Korniili nimi kanti tsaari sinoodikusse.
Püha Korniili keha paigutati „Jumala rajatud koopa” seina, kus see püsis 120 aastat kõdunemata. Aastal 1690 laskis Pihkva ja Irboska metropoliit Markell säilmed koopast uinumise peakirikusse viia ja paigutada uude seinas olevasse hauakambrisse.
17. detsembril 1872 viidi püha Korniili säilmed varasemast hauast vaskhõbedasse säilmetelaekasse. Aastal 1892 paigutati need uude laekasse. Arvatakse, et märtri teenistus koostati säilmete leidmiseks aastal 1690.
Allikas: www.oca.org