Püha Martinian, kes oli pärit Palestiina Kaisareast, elas umbes viienda sajandi algul. Ta nägi kõrbes askeesivaeva oma noorusest peale. Kui ta oli elanud askeesielu kakskümmend viis aastat, tõi kurat talle kiusatuse ühe lõbunaise kaudu. See naine, kuulnud pühakut tema vooruslikkuse pärast kiidetavat, otsustas tema vooruslikkust proovile panna või õigemini selle hävitada. Ta tuli vihmasel ööl pühaku kongi juurde, ütles, et on tee kaotanud, ja palus haledate hüüetega end ööseks sisse lasta, et ta metsloomade saagiks ei langeks. Kaastundest liigutatuna ega tahtnud süüdi jääda tema surmas, kui temaga peaks midagi juhtuma, lasi Martinian ta sisse.
Kui naine hakkas teda võrgutama ja himutuli tema südames põlema süttis, tegi Martinian tule ja astus sellesse, põletades oma ihu, kuid päästes hinge põrgutulest. Sellest mõistusele tulnud naine parandas meelt ja läks tema nõuandel Petlemma ühe neitsi Paula juurde. Seal elas ta paastus ja palves ning enne surma arvati ta imetegemise anni vääriliseks. Kui püha Martinian oli põletusest paranenud, otsustas ta minna üksildasemasse paika ja sõitis laevaga ühele saarele, kus ta elas mitu aastat üksinduses askeesielu. Seejärel tuli tema saarele laevahukust pääsenud noor neiu. Soovimata uuesti kiusatusse langeda, lahkus ta ja veetis ülejäänud aja rändurina, lõpetades oma elu Ateenas.
Allikas: www.goarch.org