Püha märter Nikifor elas Süüria Antiookia linnas. Seal elas ka preester Sapriki, kellega Nikifor oli väga lähedane sõber, nii et neid peeti vendadeks. Nad tülitsesid mingi lahkarvamuse tõttu ning nende endine armastus muutus vaenuks ja vihaks.
Mõne aja pärast tuli Nikifor mõistusele, kahetses oma pattu ja palus ühiste sõprade kaudu Saprikilt rohkem kui üks kord andeks. Sapriki ei tahtnud talle aga andestada. Siis läks Nikifor oma endise sõbra juurde ja palus palavalt andeks, kuid Sapriki jäi järeleandmatuks.
Sel ajal hakkasid keisrid Valerianus (253–259) ja Gallienus (260–268) kristlasi taga kiusama ning üks esimesi, kes kohtu ette toodi, oli preester Sapriki. Ta tunnistas end kindlalt kristlaseks, kannatas usu pärast piinu ja mõisteti mõõgaga pea maharaiumisele. Kui Saprikit hukkamisele viidi, anus Nikifor pisarsilmi temalt andestust: „Oo Kristuse märter, anna mulle andeks, kui olen kuidagi sinu vastu eksinud.”
Preester Sapriki jäi kangekaelseks ja keeldus ka surmale lähenedes oma kaaskristlasele andestamast. Tema südame kõvadust nähes võttis Issand Saprikilt oma õnnistuse ega lasknud tal märtripärga saada. Viimasel hetkel hakkas ta äkitselt surma kartma ja nõustus ebajumalatele ohverdama. Püha Nikifor õhutas asjata Saprikit usust taganemisega oma tasu mitte kaotama, sest ta seisis juba taevariigi lävel.
Siis ütles püha Nikifor timukale: „Mina olen kristlane ja usun meie Issandasse Jeesusesse Kristusesse. Hukake mind Sapriki asemel.” Timukad teatasid sellest maavalitsejale. Too otsustas Sapriki vabastada ja raiuda tema asemel pea maha Nikiforil. Nõnda päris püha Nikifor kuningriigi ja sai märtripärja.
Allikas: www.oca.org