Issanda vastuvõtmise järelpüha esimesel päeval mälestab kirik õiglast Siimeoni ja naisprohvet Annat. Kaanoni üheksandas laulus omistatakse Kristusele sõnad: „Mitte vanake ei hoia mind, vaid mina hoian teda, sest ta palub minult andeksandmist.”
Õiglane Jumala vastuvõtja Siimeon oli püha evangelist Luuka tunnistuse järgi õiglane ja vaga mees, kes ootas Iisraeli lohutust, ning Püha Vaim oli tema peal (Lk 2:25). Jumal tõotas talle, et ta ei sure enne, kui tõotatud Messias, Kristus Issand, tuleb maailma.
Vanad ajalookirjutajad jutustavad, et Egiptuse vaarao Ptolemaios II Philadelphos (285–247 eKr) soovis Aleksandria kuulsasse raamatukokku lisada Pühakirja tekste. Ta kutsus Jeruusalemmast õpetlasi ja suurkohus saatis oma targad. Õiglane Siimeon oli üks seitsmekümnest õpetlasest, kes tulid Aleksandriasse Pühakirja kreeka keelde tõlkima. Valminud tööd hakati nimetama Septuagintaks ja see on õigeusu kirikus kasutatav Vana Testament.
Püha Siimeon tõlkis prohvet Jesaja raamatut ja luges sõnu: „Vaata, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja” (Js 7:14). Ta arvas, et sõna „neitsi” on ebatäpne, ja tahtis selle parandada sõnaks „naine”. Sel hetkel ilmus talle ingel, peatas ta käe ja ütles: „Sa näed nende sõnade täitumist. Sa ei sure enne, kui näed puhtast ja laitmatust Neitsist sündinud Kristust Issandat.”
Sellest päevast elas püha Siimeon tõotatud Messiat oodates. Ühel päeval sai õiglane vanake Pühalt Vaimult ilmutuse ja tuli templisse. See oli just see päev, neljakümnes pärast Kristuse sündi, mil kõige puhtam Neitsi Maria ja püha Joosep olid tulnud templisse juudi Seaduses ette nähtud talitust täitma.
Nende saabumist nähes ilmutas Püha Vaim Siimeonile, et kõige puhtama Neitsi Maria süles olev jumalik laps on tõotatud Messias, maailma Päästja. Vanake võttis lapse sülle ja ütles: „Nüüd lased Sa, Issand, oma sulase rahus minna oma sõna järgi, sest mu silmad on näinud Sinu päästet, mille Sa oled valmistanud kõigi rahvaste palge ees: valgust paganate valgustamiseks ja oma rahva Iisraeli auhiilgust” (Lk 2:29–32).
„Kreeka antoloogias” on püha Siimeoni poole pöörduv kristlik epigramm number 46. See ütleb õiglasele vanakesele, et ta võtaks vastu enne Aadamat sündinud lapse, kes vabastab Siimeoni sellest elust ja viib igavesse ellu. Samasugune mõte on Issanda sündimise eelpüha salmilauludes 24. detsembril: seal nimetab Jumalaema oma Poega „muistsest Aadamast vanemaks”.
Siimeon õnnistas kõige puhtamat Neitsit ja püha Joosepit ning ütles Jumalaema poole pöördudes: „Vaata, see laps on seatud paljude languseks ja tõusmiseks Iisraelis ja märgiks, mille vastu räägitakse. Ja mõõk tungib läbi ka sinu enda hinge, et paljude südamete mõtted saaksid avalikuks” (Lk 2:34–35).
Püha evangelist jätkab: „Seal oli ka naisprohvet Anna, Aaseri suguharust Faanueli tütar. Ta oli väga vana ning oli pärast neitsipõlve elanud mehega seitse aastat. Ta oli umbes kaheksakümne nelja aastane lesk, kes ei lahkunud templist, vaid teenis Jumalat paastude ja palvetega ööd ja päevad. Just sel tunnil sinna tulles tänas temagi Issandat ja kõneles Temast kõigile, kes ootasid Jeruusalemmas lunastust” (Lk 2:36–38).
Püha õiglane Jumala vastuvõtja Siimeon suri kõrges eas; pärimuse järgi oli ta 360-aastane. Tema pühad säilmed viidi kuuendal sajandil Konstantinoopolisse. Tema hauda nägi aastal 1200 vene palverändur püha Antooni, tulevane Novgorodi ülempiiskop, kelle mälestust peetakse 8. oktoobril.
Püha õiglane naisprohvet Anna
Püha Luuka evangeelium nimetab Annat Aaseri suguharust Faanueli tütreks. Pärast seitset abieluaastat jäi ta leseks ega lahkunud templist, vaid teenis Jumalat paastude ja palvetega ööd ja päevad. Tulles templisse sel tunnil, tänas ta Issandat ja kõneles Temast kõigile, kes ootasid Jeruusalemmas lunastust (Lk 2:36–38).
Allikas: www.oca.org