Püha Kiir oli tuntud arst Aleksandria linnas, kus ta sündis ja üles kasvas. Ta oli kristlane ning ravis haigeid tasuta, parandades lisaks ihulistele vaevustele ka nende hingelisi nõrkusi. Ta tavatses öelda: „Kes tahab haigust vältida, hoidugu patust, sest patt on sageli ihulise haiguse põhjus.” Evangeeliumi kuulutades pööras püha arst palju paganaid Kristuse poole. Diocletianuse tagakiusamise ajal (284–305) tõmbus püha Kiir Araabiasse ja hakkas seal mungaks. Ta jätkas inimeste tervendamist oma palvetega, olles saanud Jumalalt anni ravida kõiki haigusi.
Sel ajal elas Edessa linnas sõdur Johannes, vaga kristlane. Tagakiusamise alates läks ta Jeruusalemma ja kuulis seal pühast Kiirist. Ta hakkas teda otsima, minnes esmalt Aleksandriasse ja seejärel Araabiasse. Kui püha Johannes lõpuks püha Kiiri leidis, jäi ta tema juurde ja sai tema ustavaks järgijaks.
Nad said teada kristliku naise Atanasia ja tema kolme noore tütre vangistamisest. Teoktista oli viieteistkümne-, Teodota kolmeteistkümne- ja Eudoksia üheteistaastane. Pühad Kiir ja Johannes tõttasid vanglasse neid aitama. Nad kartsid, et piinadega silmitsi seistes võivad naised Kristusest lahti öelda.
Pühad Kiir ja Johannes andsid neile julgust ees ootavat taluda. Sellest teada saades võttis linnavalitseja pühad Kiiri ja Johannese kinni ning nähes nende kindlat ja kartmatut Kristuse usu tunnistamist, tõi Atanasia ja tema tütred nende piinamist vaatama. Türann ei jätnud pühade märtrite puhul kasutamata ühtki piinamisviisi. Naisi ei hirmutanud pühade Kiiri ja Johannese kannatused, vaid nad jätkasid vapralt Kristuse tunnistamist. Neid piitsutati ja seejärel raiuti neil pea maha; nõnda said nad märtripärjad.
Samas paigas hukati pühad kasupüüdmata tervendajad Kiir ja Johannes. Kristlased matsid nende kehad püha evangelist Markuse kirikusse. Viiendal sajandil viidi pühade Kiiri ja Johannese säilmed Kanoposest Manuphini. Hiljem viidi need Rooma ja sealt Münchenisse; teist jutustust meenutatakse 28. juunil.
Pühade Kiiri ja Johannese poole pöörduvad inimesed, kellel on raske magada.
Allikas: www.oca.org