Püha Efrem Süürlane, meeleparanduse õpetaja, sündis neljanda sajandi algul Mesopotaamia Nisibise linnas vaeste põlluharijate peres. Vanemad kasvatasid poega vagaduses, kuid lapsepõlvest peale tunti teda äkilise ja tormaka loomuse poolest. Ta tülitses sageli, tegutses mõtlematult ja kahtles isegi Jumala ettehoolduses. Viimaks tuli ta Jumala armust mõistusele ning asus meeleparanduse ja pääsemise teele.
Kord süüdistati teda ülekohtuselt lamba varastamises ja ta heideti vangi. Unes kuulis ta häält, mis kutsus teda meelt parandama ja oma elu muutma. Pärast seda mõisteti ta süüdistuses õigeks ja vabastati.
Noormees põgenes mägedesse erakute juurde. Selle kristliku askeesivormi oli sisse toonud püha Antooni Suure õpilane, Egiptuse kõrbeelanik Eugenios.
Püha Nisibise Jaakob, kelle mälestust peetakse 13. jaanuaril, oli tuntud askeet, ristiusu kuulutaja ja ariaanide hukkamõistja. Püha Efremist sai üks tema õpilastest. Püha ülemkarjase juhatusel omandas Efrem kristliku tasaduse, alandlikkuse, Jumala tahtele allumise ja jõu taluda eri kiusatusi kaebamata.
Püha Jaakob muutis omapäise nooruki alandlikuks ja kahetsevaks mungaks. Mõistes oma õpilase suurt väärtust, kasutas ta tema andeid. Ta usaldas talle jutlustamise ja laste koolis õpetamise ning võttis Efremi kaasa esimesele ülemaailmsele kirikukogule Nikaias aastal 325. Püha Efrem oli püha Jaakobi kuulekuse all neliteist aastat kuni piiskopi surmani aastal 338.
Kui pärslased aastal 363 Nisibise vallutasid, läks püha Efrem Edessa linna lähedal asuvasse kloostrisse. Seal nägi ta paljusid suuri askeete, kes veetsid elu palves ja psalmilaulus. Nende koopad olid üksildased pelgupaigad ja nad toitsid end ühe taimega.
Eriti lähedaseks sai ta askeet Julianiga, kelle mälestust peetakse 18. oktoobril ja kes oli temaga ühel meelel. Püha Efrem ühendas askeesielu lakkamatu Jumala sõna uurimisega, saades sellest oma hingele nii lohutust kui tarkust. Issand andis talle õpetamise anni ning inimesed hakkasid tema juurde tulema, soovides kuulda tema nõu, mis äratas hinges kahetsust, sest ta alustas enese süüdistamisest. Nii suuliselt kui ka kirjalikult õpetas püha Efrem kõiki meelt parandama, uskuma ja vagalt elama ning mõistis hukka ariaanliku eksiõpetuse, mis tol ajal suurt segadust põhjustas. Pühaku jutlust kuulnud paganad pöördusid ristiusku.
Ta kirjutas ka esimese süüriakeelse Moosese viie raamatu seletuse. Ta kirjutas palju palveid ja hümne ning rikastas nõnda kiriku jumalateenistusi. Püha Efremi tuntud palved on suunatud kõige pühamale Kolmainsusele, Jumala Pojale ja kõige pühamale Jumalasünnitajale. Ta lõi laule Issanda suurteks pühadeks, nagu Kristuse sündimine, ristimine ja ülestõusmine, ning matuselaule. Püha Efremi meeleparanduspalvet „Issand ja mu elu Valitseja ...” loetakse suure paastu ajal ning see kutsub kristlasi vaimulikult uuenema.
Kirik on püha Efremi teoseid hinnanud iidsetest aegadest. Nagu püha Hieronymus jutustab, loeti tema töid mõnes kirikus pärast Pühakirja avalikult ette. Tänapäeval näeb kiriku tüüpikon ette lugeda paastupäevadel mõningaid tema õpetusi. Prohvetite seas on püha Taavet esmane psalmilaulja; kirikuisade seas on püha Efrem Süürlane esmane palvemees. Tema vaimulik kogemus tegi temast munkade juhataja ja Edessa karjaste abilise. Püha Efrem kirjutas süüria keeles, kuid tema tööd tõlgiti väga varakult kreeka ja armeenia keelde. Ladina ja slaavi tõlked tehti kreekakeelse teksti põhjal.
Paljudes püha Efremi teostes näeme Süüria askeetide elu, mille keskmes olid palve ja eri kuulekustööde tegemine vendade ühise hüve heaks. Kõigi Süüria askeetide eluvaade oli sama. Mungad uskusid, et nende vaeva eesmärk on osadus Jumalaga ja jumaliku armu omandamine. Nende jaoks oli praegune elu pisarate, paastu ja töö aeg.
„Kui Jumala Poeg on sinu sees, on ka Tema kuningriik sinu sees. Nõnda on Jumala kuningriik sinu sees, patune. Mine enese sisse, otsi hoolega ja leiad selle vaevata. Väljaspool sind on surm ja uks selleni on patt. Mine enese sisse, ela oma südames, sest Jumal on seal.”
Pidev vaimulik kainus ja hea kasvatamine inimese hinges annab talle võimaluse võtta enda peale õndsuse poole püüdlemine ning pühadusele omane enesevalitsus. Tasu algab inimese maises elus: see on järkjärguline püüd vaimuliku täiuse poole. Kes kasvatab endale maa peal tiivad, ütleb püha Efrem, see tõuseb kõrgustesse; kes siin all puhastab oma mõistust, see näeb seal Jumala auhiilgust. Mil määral igaüks Jumalat armastab, sel määral täidetakse ta Jumala armastusega. Inimene, kes end juba maa peal puhastab ja Püha Vaimu armu omandab, saab taevariigi eelaimduse. Püha Efremi õpetuse järgi ei tähenda igavesse ellu jõudmine ühest olemise valdkonnast teise minekut, vaid „taevase”, vaimuliku olemisviisi avastamist. Igavest elu ei anta inimesele Jumala ühepoolse tegevuse läbi, vaid see kasvab temas pidevalt nagu seeme tema enda pingutuste, töö ja võitluste läbi.
Meis oleva jumalikustumise ehk teoosi pandiks on Kristuse ristimine ning kristliku elu peamine edasiviiv jõud on meeleparandus. Püha Efrem oli suur meeleparanduse õpetaja. Pattude andeksandmine meeleparanduse saladuses ei ole tema õpetuse järgi väline õigeksmõistmine ega pattude unustamine, vaid nende täielik kõrvaldamine ja hävitamine. Meeleparanduse pisarad pesevad ja põletavad patu ära. Lisaks sellele elustavad need, muudavad patuse loomuse teiseks ja annavad jõudu „käia Issanda käskude teed”, kinnitades lootust Jumalale. Meeleparanduse tulises ristimisnõus, kirjutas pühak, „sa sõidad ise üle, patune, ja äratad end surnuist üles”.
End kõigist kõige väiksemaks ja halvemaks pidades läks püha Efrem elu lõpul Egiptusesse suurte askeetide vaeva vaatama. Seal võeti ta vastu oodatud külalisena ja ta sai nendega kõnelemisest palju lohutust. Tagasiteel külastas ta Kapadookia Kaisareas püha Vassiili Suurt, kelle mälestust peetakse 1. jaanuaril. Vassiili tahtis teda preestriks pühitseda, kuid Efrem pidas end preestriameti väärituks. Püha Vassiili tungival palvel nõustus ta üksnes diakoniks pühitsemisega ja jäi sellesse ametisse surmani. Hiljem kutsus püha Vassiili teda piiskopitooli vastu võtma, kuid pühak teeskles selle au vältimiseks hullumeelsust, pidades end alandlikult selle vääriliseks.
Edessa kõrbe tagasi pöördunud püha Efrem lootis veeta ülejäänud elu üksinduses, kuid Jumala ettehooldus kutsus ta taas ligimest teenima. Edessa elanikud kannatasid laastava näljahäda käes. Oma sõna mõjul veenis pühak jõukaid abivajajaid aitama. Usklike annetustest ehitas ta vaestele ja haigetele vaestemaja. Seejärel tõmbus püha Efrem Edessa lähedal koopasse, kus ta jäi oma päevade lõpuni.
Allikas: www.oca.org