Püha Maksim Usutunnistaja sündis Konstantinoopolis umbes aastal 580 ja kasvas vagas kristlikus peres. Ta sai suurepärase hariduse, õppides filosoofiat, grammatikat ja kõnekunsti. Ta oli hästi lugenud antiikaja autoreid ning omandas ka filosoofia ja teoloogia. Riigiteenistusse astudes sai püha Maksimist keiser Herakleiose (611–641) esimene sekretär ja peanõunik; keisrile avaldasid muljet tema teadmised ja vooruslik elu.
Peagi mõistis püha Maksim, et keiser ja paljud teised olid sattunud monoteletistliku eksiõpetuse mõju alla, mis idas kiiresti levis. Ta loobus oma õukonnaametist ja läks Krüsopolise kloostrisse Bosporuse vastaskaldal Skutaris, kus ta pühitseti mungaks. Alandlikkuse ja tarkusega võitis ta peagi vendade armastuse ning valiti mõne aasta pärast kloostriülemaks. Ka selles ametis jäi ta lihtsaks mungaks.
Aastal 638 püüdsid keiser Herakleios ja patriarh Sergius usuvaidluste tähtsust vähendada ning andsid välja käsukirja „Ekthesis” ehk „Usutunnistus”, mis käskis kõigil vastu võtta õpetuse ühest tahtest Päästja kahes loomuses. Kaitstes õigeusku „Ekthesise” vastu, kõneles püha Maksim eri ametite ja seisustega inimestega ning need vestlused olid edukad. Nagu tema eluloost loeme, tundsid tema vastu mingit nähtamatut tõmmet mitte ainult vaimulikud ja piiskopid, vaid ka rahvas ja ilmalikud ametnikud.
Nähes, millist segadust see eksiõpetus Konstantinoopolis ja idas põhjustas, otsustas püha Maksim kloostrist lahkuda ning otsida varjupaika läänes, kus monoteletism oli täielikult tagasi lükatud. Teel külastas ta Aafrika piiskoppe, kinnitas neid õigeusus ja julgustas neid mitte laskma end eksitada eksiõpetajate kavalatest väidetest.
Neljas ülemaailmne kirikukogu oli hukka mõistnud monofüsiitide eksiõpetuse, mis õpetas ekslikult, et Issandas Jeesuses Kristuses oli ainult üks, jumalik loomus. Sellest väärarvamusest mõjutatuna väitsid monoteletistid, et Kristuses oli ainult üks jumalik tahe ehk thelema ja üks jumalik toimimine ehk energia. Monoteletismi järgijad püüdsid teist teed mööda tagasi jõuda juba tagasi lükatud monofüsiitliku eksiõpetuseni. Monoteletism leidis palju järgijaid Armeenias, Süürias ja Egiptuses. Eksiõpetus, mida õhutasid ka rahvuslikud vaenud, muutus idas kiriku ühtsusele tõsiseks ohuks. Õigeusu võitlus eksiõpetusega oli eriti raske, sest aastal 630 olid kolm õigeusu ida patriarhitooli monoteletistide käes: Konstantinoopolis Sergius, Antiookias Atanaasi ja Aleksandrias Küros.
Püha Maksim rändas Aleksandriast Kreetale, kus alustas kuulutamist. Seal sattus ta vastuollu piiskopiga, kes järgis Severose ja Nestoriuse väärõpetuslikke vaateid. Pühak veetis Aleksandrias ja selle ümbruses kuus aastat.
Patriarh Sergius suri 638. aasta lõpul ja keiser Herakleios aastal 641. Keisritroonile asus viimaks tema pojapoeg Konstans II (642–668), monoteletistliku eksiõpetuse avalik pooldaja. Eksiõpetajate rünnakud õigeusu vastu tugevnesid. Püha Maksim läks Kartaagosse ja jutlustas seal umbes viis aastat. Kui monoteletist Pyrrhos, patriarh Sergiuse ametijärglane, põgenes õukonnasepitsuste tõttu Konstantinoopolist ja saabus sinna, vaidlesid tema ja püha Maksim palju tunde. Selle tulemusel tunnistas Pyrrhos avalikult oma eksimust ja talle lubati säilitada patriarhi tiitel. Ta kirjutas isegi õigeusku tunnistava raamatu. Püha Maksim ja Pyrrhos reisisid Rooma paavst Teodori juurde, kes võttis Pyrrhose vastu Konstantinoopoli patriarhina.
Aastal 647 pöördus püha Maksim tagasi Aafrikasse. Seal mõisteti monoteletism piiskoppide kirikukogul eksiõpetusena hukka. Aastal 648 anti Konstansi tellimusel ja Konstantinoopoli patriarhi Pauluse koostatud uus käsukiri „Typos” ehk „Usu eeskuju”, mis keelas edasised vaidlused ühe või kahe tahte üle Issandas Jeesuses Kristuses. Seejärel palus püha Maksim pühal Martin Usutunnistajal, paavst Teodori ametijärglasel, kelle mälestust peetakse 14. aprillil, uurida monoteletismi küsimust kirikukogul. Lateraani kirikukogu kutsuti kokku 649. aasta oktoobris. Kohal oli sada viiskümmend lääne piiskoppi ja kolmkümmend seitse õigeusu ida esindajat, nende seas püha Maksim Usutunnistaja. Kirikukogu mõistis hukka monoteletismi ja „Typose”. Neeti ka Konstantinoopoli patriarhide Sergiuse, Pauluse ja Pyrrhose väärõpetused.
Kui Konstans II sai teada kirikukogu otsustest, käskis ta nii paavst Martini kui ka püha Maksimi kinni võtta. Keisri käsk täideti alles aastal 654. Püha Maksimit süüdistati riigireetmises ja ta suleti vangi. Aastal 656 saadeti ta Traakiasse ning hiljem toodi tagasi Konstantinoopoli vanglasse.
Pühak ja kaks tema õpilast anti kõige julmemate piinade kätte. Igaühel lõigati keel välja ja raiuti parem käsi maha. Seejärel saadeti nad Sküütiase Skemarumi pagendusse, kusjuures nad talusid teel palju kannatusi ja raskusi.
Kolme aasta pärast ilmutas Issand pühale Maksimile tema surmaaja, 13. augusti 662. Püha Maksimi haua kohale ilmus kolm küünalt, mis imeliselt põlesid. See oli märk, et püha Maksim oli eluajal õigeusu valgus ja särab jätkuvalt kõigile vooruse eeskujuna. Tema haual sündis palju tervendamisi.
Kreeka proloogis mälestatakse 13. augustil püha Maksimi säilmete toomist Konstantinoopolisse, kuid see võib olla ka pühaku surmapäev. Tema mälestust võidakse pidada 21. jaanuaril seetõttu, et 13. augustil on Issanda muutmise püha lõpp.
Püha Maksim jättis kirikule suure teoloogilise pärandi. Tema Pühakirja seletavad teosed sisaldavad raskete kirjakohtade seletusi, nende seas Issanda palve ja 59. psalmi selgitust ning mitmesuguseid skoolione ehk käsikirjade äärele kirjutatud märkusi piiskopmärter Areopaagi Dionissi, kelle mälestuspäev on 3. oktoobril, ja Grigoori Jumalasõnaõpetaja, kelle mälestuspäev on 25. jaanuaril, traktaatidele. Püha Maksimi seletavate teoste seas on ka jumalateenistuste seletus „Müstagoogia” ehk „Sissejuhatus saladusse”.
Püha Maksimi õpetuslike tööde hulka kuuluvad tema vaidluse seletus Pyrrhosega ning mitu traktaati ja kirja eri inimestele. Neis selgitatakse õigeusu õpetust jumalikust olemusest ja Püha Kolmainsuse isikutest, Jumala Sõna inimesekssaamisest ning inimloomuse jumalikustumisest ehk teoosist.
„Jumalikustumises ei ole miski inimloomuse saadus,” kirjutab püha Maksim kirjas oma sõbrale Thalassiusele, „sest loomus ei suuda Jumalat haarata. Üksnes Jumala halastus suudab olemasolevale jumalikustumist anda ... Jumalikustumises saab inimene, Jumala nägu, Jumala sarnaseks; ta rõõmustab kogu täiuse üle, mis ei kuulu talle loomupäraselt, sest Vaimu arm võidutseb temas ja Jumal tegutseb temas” (kiri 22).
Püha Maksim kirjutas ka antropoloogilisi ehk inimesest kõnelevaid teoseid. Ta arutleb hinge loomuse ja selle teadliku olemasolu üle pärast surma. Tema kõlbelistest kirjutistest on eriti tähtsad „Peatükid armastusest”. Püha Maksim Usutunnistaja kirjutas ka kolm kirikulaulu parimate tavade kohast hümni püha Grigoori Jumalasõnaõpetaja eeskujul.
Püha Maksim Usutunnistaja teoloogiat, mis põhineb suurte kõrbeisade vaimulikul Jumala tundmise kogemusel ja kasutab eelkristliku filosoofia arendatud osavat dialektikakunsti, jätkati ja arendati edasi püha Siimeon Uue Jumalasõnaõpetaja, kelle mälestuspäev on 12. märtsil, ja püha Grigoori Palamase teostes, kelle mälestuspäev on 14. novembril.
Allikas: www.oca.org