Püha Teeba Paulus sündis Egiptuse Teebamaal umbes aastal 227. Orvuks jäänuna kannatas ta oma päranduse pärast palju ahne sugulase käes. Keiser Deciuse (249–251) korraldatud kristlaste tagakiusamise ajal sai püha Paulus teada oma õemehe salakavalast kavatsusest anda ta tagakiusajate kätte ning põgenes linnast kõrbesse.
Mägikoopasse elama asunud püha Paulus veetis seal üheksakümmend üks aastat, palvetades nii ööl kui päeval lakkamatult Jumala poole. Ta toitis end datlite ja leivaga, mida ronk talle tõi, ning riietus palmilehtedesse.
Pühal Antooni Suurel, kelle mälestust peetakse 17. jaanuaril ja kes samuti Teeba kõrbes askeesielu elas, oli püha Pauluse kohta Jumala ilmutus. Püha Antooni arvas, et ei ole teist temasarnast kõrbeelanikku. Siis ütles Jumal talle: „Antooni, on olemas sinust suurem Jumala sulane ja sa pead minema teda vaatama.”
Püha Antooni läks kõrbesse ja jõudis püha Pauluse koopani. Ta langes koopa sissepääsu ees maha ja palus end sisse lasta. Vanakesed tutvustasid end ja embasid siis teineteist. Nad kõnelesid kogu öö ning püha Antooni jutustas, kuidas Jumal oli ta sinna juhatanud. Püha Paulus avaldas talle, et kuuskümmend aastat oli lind toonud talle iga päev pool leivapätsi. Nüüd oli Issand püha Antooni külaskäigu auks saatnud kahekordse osa. Järgmisel hommikul rääkis püha Paulus Antoonile oma lähenevast surmast ja käskis tal end matta. Ta palus pühal Antoonil minna tagasi oma kloostrisse ja tuua kuub, mille ta oli saanud pühalt Atanaasilt. Ta ei vajanud tegelikult rõivast, vaid soovis ihust lahkuda püha Antooni äraolekul.
Kuuega tagasi tulles nägi püha Antooni püha Pauluse hinge, mida ümbritsesid inglid, prohvetid ja apostlid, säramas nagu päike ja tõusmas Jumala juurde. Ta astus koopasse ja leidis abba Pauluse põlvili, käed välja sirutatud. Püha Antooni leinas teda ja mähkis ta kuue sisse. Ta mõtles, kuidas ta keha matab, sest polnud labidat kaasa võtta taibanud. Kõrbest jooksid kohale kaks lõvi ja kaevasid küünistega haua.
Püha Antooni mattis püha vanakese, võttis tema palmilehtedest rõiva ja pöördus tagasi oma kloostrisse. Ta hoidis seda rõivast kalli pärandina ja kandis seda vaid kaks korda aastas, paasapühal ja nelipühil.
Püha Teeba Paulus suri aastal 341, kui ta oli 113-aastane. Ta ei asutanud ühtegi kloostrit, kuid varsti pärast tema lahkumist oli tema eluviisil palju järgijaid ja nad täitsid kõrbe kloostritega. Püha Paulust austatakse esimese kõrbeelaniku ja erakuna.
Kaheteistkümnendal sajandil viidi püha Pauluse säilmed keiser Manueli (1143–1180) käsul Konstantinoopolisse ja asetati Jumalaema Peribleptose kloostrisse. Hiljem viidi need Veneetsiasse ja lõpuks Ungarisse Ofasse. Osa tema peast asub Roomas.
Püha Teeba Paulust, kelle eluloo kirjutas püha Hieronymus, ei tule segi ajada püha Paulus Lihtsameelsega, kelle mälestust peetakse 4. oktoobril.
Vaga Johannes Lehtonnis elaja
Püha Johannes Lehtonnis elaja sündis viiendal sajandil Konstantinoopolis rikaste ja ülikust soost vanemate pojana. Ta sai hea hariduse ning omandas kaheteistkümnendaks eluaastaks kõnekunsti ja filosoofia. Ta armastas lugeda ka vaimulikke raamatuid. Maailmaelu tühisust märgates valis ta kitsa ja äärmiselt raske tee. Soovides palavalt kloostrisse astuda, usaldas ta oma kavatsuse ühele mööduvale mungale. Johannes pani teda lubama, et kui munk Jeruusalemma palverännakult tagasi pöördub, tuleb ta tema järele ja võtab ta oma kloostrisse kaasa.
Ta palus vanematelt evangeeliumiraamatut, et uurida Kristuse sõnu. Johannese vanemad palkasid kalligraafi teksti ümber kirjutama ja lasid raamatu köita vääriskividega kaunistatud kuldkaante vahele. Johannes luges evangeeliumi lakkamatult, tundes rõõmu Päästja sõnadest.
Munk pidas lubadust Johannese järele tulla ning nad läksid salaja Bitüüniasse. Uinumatute kloostris pühitseti ta mungaks. Noor munk alustas innukalt askeesivaeva, hämmastades vendi lakkamatu palve, alandliku kuulekuse, range kasinuse ja töövisadusega.
Kuue aasta pärast hakkasid teda tabama kiusatused. Ta meenutas oma vanemaid, seda, kui väga nad teda armastasid ja kui suurt kurbust ta neile oli põhjustanud. Ta kahetses nende juurest lahkumist ja temas süttis palav soov neid taas näha.
Püha Johannes selgitas oma olukorda kloostriülemale püha Markellile, kelle mälestust peetakse 29. detsembril, ja palus end kloostrist vabastada. Ta anus ülemalt õnnistust ja palveid koju naasmiseks. Ta jättis vendadega hüvasti, lootes, et nende palvete ja Jumala abiga saab ta nii oma vanemaid näha kui ka kuradi püünised võita. Seejärel õnnistas kloostriülem teda teekonnale.
Püha Johannes pöördus Konstantinoopolisse tagasi mitte endise toreda elu juurde, vaid kerjuseks riietatuna ja kellelegi tundmatuna. Ta asus elama oma vanemate maja värava juures ühte nurka. Isa märkas „vaest meest” ja hakkas talle Kristuse pärast oma laualt toitu saatma. Johannes elas väikeses lehtonnis kolm aastat, kannatades teenijate rõhumist ja solvanguid ning külma ja pakast, kõneldes lakkamatult Issanda ja pühade inglitega.
Enne surma ilmus Issand mungale nägemuses, andes teada, et tema murede lõpp läheneb ja et kolme päeva pärast võetakse ta taevariiki. Seepärast palus ta majapidajal viia emale sõnum, et too tema juurde tuleks, sest tal on talle midagi öelda.
Algul ei tahtnud ema minna, kuid temas ärkas uudishimu, mida kerjusel talle öelda on. Siis saatis Johannes talle uue teate, öeldes, et ta sureb kolme päeva pärast. Johannes tänas teda saadud armuandide eest ja ütles, et Jumal tasub talle selle eest. Seejärel pani ta ema lubama, et too matab ta tema lehtonni alla tema räbalaid kandmas. Alles siis andis pühak emale oma evangeeliumiraamatu, mida ta alati kaasas kandis, ja ütles: „Lohutagu see sind selles elus ja juhatagu järgmisse.”
Naine näitas evangeeliumiraamatut oma mehele ja ütles, et see sarnaneb raamatuga, mille nad olid pojale andnud. Mees mõistis, et see oligi seesama Johannesele tellitud raamat. Nad läksid tagasi värava juurde kavatsusega küsida kerjuselt, kust ta selle sai ja kas ta teab midagi nende pojast. Enam end tagasi hoida suutmata tunnistas Johannes, et ta on nende laps. Rõõmupisarais embasid nad teda, nuttes selle üle, et ta oli nii kaua puudust kannatanud päris oma vanematekodu värava juures.
Pühak suri viienda sajandi keskpaiku, olles veel vaevalt kahekümne viie aastane. Tema matmispaika ehitasid vanemad kiriku ja selle kõrvale võõrastemaja. Kui nad surid, maeti nad nende ehitatud kirikusse.
Kaheteistkümnendal sajandil viisid ristisõdijad pühaku pea Prantsusmaale Besançoni ning tema teised säilmed viidi Rooma.
Allikas: www.oca.org