Püha Vassiili Suur, Kapadookia Kaisarea ülempiiskop, „ei kuulu üksnes Kaisarea kirikule ega üksnes oma ajale ning temast ei olnud kasu ainult tema sugulastele, vaid ta tõi ja toob kasu kõikidele maadele ja linnadele üle maailma ning kõigile inimestele. Kristlastele on ta alati olnud ja jääb kõige päästvamaks õpetajaks.” Nii kõneles püha Vassiili kaasaegne, püha Ikoonia piiskop Amfilooki, kelle mälestust peetakse 23. novembril.
Püha Vassiili sündis aastal 330 Kapadookia halduskeskuses Kaisareas. Ta oli ülikust soost perest, mis oli tuntud oma silmapaistvuse ja rikkuse ning innuka kristliku usu poolest. Pühaku isapoolne vanaisa ja vanaema pidid Diocletianuse tagakiusamise ajal seitse aastat Pontose metsades varjama.
Püha Vassiili ema püha Emmelia oli märtri tütar. Kreeka kalendris peetakse tema mälestust 30. mail. Püha Vassiili isa nimi oli samuti Vassiili. Ta oli jurist ja tuntud kõnemees ning elas Kaisareas.
Vanemal Vassiilil ja Emmelial sündis kümme last: viis poega ja viis tütart. Viis neist arvati hiljem pühakute hulka: Vassiili Suur; Makriina, kelle mälestust peetakse 19. juulil ja kes oli askeesielu eeskuju ning avaldas tugevat mõju Vassiili elule ja iseloomule; Grigoori, kellest sai hiljem Nüssa piiskop ja kelle mälestuspäev on 10. jaanuaril; Sevastia piiskop Peeter, kelle mälestuspäev on 9. jaanuaril; ning diakoniss Teosebia, kelle mälestuspäev on 10. jaanuaril.
Esimesed eluaastad veetis püha Vassiili oma vanemate mõisas Iirise jõe ääres, kus teda kasvatasid ema Emmelia ja vanaema Makriina. Nad olid suure vaimse kultuuriga naised, kes mäletasid üht varasemat Kapadookia piiskoppi, püha Grigoori Imetegijat, kelle mälestust peetakse 17. novembril. Alghariduse sai Vassiili isa juhatusel ning õppis seejärel Kapadookia Kaisarea parimate õpetajate juures. Seal tutvus ta püha Grigoori Jumalasõnaõpetajaga, kelle mälestust peetakse 25. ja 30. jaanuaril. Hiljem läks Vassiili Konstantinoopoli kooli, kus kuulas väljapaistvaid kõnemehi ja filosoofe. Hariduse lõpetamiseks läks ta klassikalise hariduse keskusesse Ateenasse.
Nelja või viie Ateenas veedetud aastaga omandas Vassiili kõik kättesaadavad teadused. „Ta õppis kõike põhjalikult, rohkem, kui teised tavaliselt üht ainet õpivad. Ta uuris iga teadust selle täielikkuses, otsekui ei õpikski ta midagi muud.” Filosoofi, filoloogi, kõnemehe, juristi ja loodusteadlasena, sügavate teadmistega astronoomias, matemaatikas ja arstiteaduses, oli ta „teadmistest tulvil laev niivõrd, kui inimloomus seda lubab”.
Ateenas kujunes Vassiili Suure ja Grigoori Jumalasõnaõpetaja ehk Nazianzose Grigoori vahel lähedane sõprus, mis kestis kogu elu. Nad pidasid end otsekui üheks hingeks kahes kehas. Hiljem kõneles püha Grigoori Jumalasõnaõpetaja Vassiili Suure kiituskõnes sellest ajast rõõmuga: „Õppimisel juhtisid meid mitmesugused lootused ... Meie ees avanes kaks teed: üks meie pühadesse kirikutesse ja sealsete õpetajate juurde, teine ilmalike teaduste õpetajate juurde.”
Umbes aastal 357 pöördus püha Vassiili tagasi Kaisareasse, kus pühendus mõnda aega kõnekunstile. Kuid peagi keeldus ta Kaisarea elanike pakkumistest, kes tahtsid oma laste õpetamise tema hoolde usaldada, ja asus askeesielu teele.
Pärast abikaasa surma läksid Vassiili ema, tema vanim tütar Makriina ja mitu teenijannat Iirise-äärsesse peremõisa ning hakkasid seal elama askeesielu. Vassiili ristis Kaisarea piiskop Dianios ja ta pühitseti lugejaks. Algul luges ta rahvale Pühakirja, seejärel seletas seda.
Hiljem võttis pühak, soovides leida tõe tunnetamiseks juhatajat, ette teekonna Egiptusesse, Süüriasse ja Palestiinasse, et kohtuda seal elavate suurte kristlike askeetidega. Kapadookiasse tagasi pöördudes otsustas ta toimida nende eeskujul. Ta jagas oma vara puudustkannatajatele ja asus siis elama jõe vastaskaldale ema Emmelia ja õe Makriina lähedale, kogudes enda ümber ühiselulist elu elavaid munki.
Kirjadega kutsus Vassiili kloostrisse oma hea sõbra Grigoori Jumalasõnaõpetaja. Pühad Vassiili ja Grigoori nägid vaeva ranges kasinuses elupaigas, millel ei olnud katust ega tuleaset, ning nende toit oli väga tagasihoidlik. Nad koristasid ise kive, istutasid ja kastsid puid ning kandsid raskeid koormaid. Käed olid neil raskest tööst alatasa villis. Vassiilil oli rõivastest ainult tuunika ja mungakuub. Jõhvsärki kandis ta üksnes öösiti, et see ei paistaks välja.
Üksinduses tegelesid pühad Vassiili ja Grigoori süvenenult Pühakirja uurimisega. Neid juhatasid varasemate isade ja seletajate, eriti Origenese head kirjutised. Kõigist neist teostest koostasid nad valikkogu „Filokaalia”. Samal ajal pani püha Vassiili munkade palvel kirja voorusliku elu reeglite kogu. Oma jutluse ja eeskujuga aitas ta kaasa Kapadookia ja Pontose kristlaste vaimulikule täiustumisele ning paljud pöördusid tema poole. Rajati meeste- ja naiskloostreid, kus Vassiili püüdis ühendada ühiselulist elu üksildase erakueluga.
Keiser Constantiuse valitsusajal (337–361) levisid Ariuse väärõpetused ning kirik kutsus mõlemad pühad mehed teenistusse. Püha Vassiili pöördus tagasi Kaisareasse. Aastal 362 pühitses Antiookia piiskop Meleeti ta diakoniks. Aastal 364 pühitses Kaisarea piiskop Euseevi ta preestriks. „Kuid nähes,” nagu jutustab Grigoori Jumalasõnaõpetaja, „et kõik Vassiilit tema tarkuse ja vagaduse pärast üliväga kiitsid ja austasid, andis Euseevi inimlikust nõrkusest järele kadedusele ja hakkas tema vastu meelepaha näitama.” Mungad astusid püha Vassiili kaitseks välja. Et kirikus lahkheli mitte põhjustada, tõmbus Vassiili oma kloostrisse ja tegeles kloostrite korraldamisega.
Kui võimule tuli keiser Valens (364–378), veendunud ariaanluse pooldaja, algas õigeusu jaoks rahutu aeg ja suur võitlus. Püha Vassiili pöördus piiskop Euseevi palvel kiiresti Kaisareasse tagasi. Grigoori Jumalasõnaõpetaja sõnul oli ta piiskop Euseevile „hea nõuandja, õiglane esindaja, Jumala sõna seletaja, vanale toeks, ustavaks abiks siseasjades ja tegusaks välisasjades”.
Sellest ajast läks kiriku juhtimine Vassiili kätte, ehkki ta allus piiskopile. Ta jutlustas iga päev ja sageli kaks korda, hommikul ja õhtul. Sel ajal koostas püha Vassiili oma liturgia. Ta kirjutas teose „Kuue päeva loomisest” ehk „Heksaeemeroni”, kuueteistkümnest peatükist koosneva teose prohvet Jesajast, veel ühe psalmidest ning teise mungareeglite kogu. Püha Vassiili kirjutas ka kolm raamatut „Eunomiose vastu”. Eunomios oli ariaanlik õpetaja, kes oli Aristotelese mõistete abil andnud ariaanlikule õpetusele filosoofilise kuju ja muutnud kristliku õpetuse mõistuspäraste mõistete loogiliseks skeemiks.
Grigoori Jumalasõnaõpetaja nimetab Vassiili Suure tolleaegse tegevuse seas puudustkannatajate eest hoolitsemist ja võõraste vastuvõtmist, neitsite juhatamist, munkade kirjalikke ja suulisi reegleid, palvete ehk liturgia korraldamist ning altarite ja muu kohast seadmist. Pärast Kaisarea piiskopi Euseevi surma valiti püha Vassiili aastal 370 tema ametijärglaseks. Kaisarea piiskopina oli Vassiili Suur üheteistkümne provintsi viiekümne piiskopi seas kõige uuem. Püha Atanaasi Suur, kelle mälestust peetakse 2. mail, tervitas rõõmu ja Jumalale tänu andes sellise piiskopi määramist Kapadookiasse: Vassiili oli tuntud oma vagaduse, sügava Pühakirja tundmise, suurte teadmiste ning kiriku rahu ja ühtsuse heaks tehtud töö poolest.
Valensi ajal kuulus väline võim ariaanidele, kelle arvamused Jumala Poja jumalikkusest erinesid ja kes jagunesid mitmesse rühma. Need õpetuslikud vaidlused puudutasid ka Püha Vaimu. Oma raamatutes Eunomiose vastu õpetas püha Vassiili Suur Püha Vaimu jumalikkust ja Tema võrdsust Isa ja Pojaga. Et anda selle küsimuse kohta täielik õigeusu õpetuse selgitus, kirjutas püha Vassiili hiljem Ikoonia piiskopi püha Amfilooki palvel raamatu „Pühast Vaimust”.
Püha Vassiili raskusi suurendasid mitmed asjaolud: provintside ümberkorraldamisel jagati Kapadookia kaheks; Antiookias tekkis teise piiskopi pühitsemise tõttu kirikulõhe; lääne piiskopid suhtusid halvustavalt ja üleolevalt katsetesse neid võitlusse ariaanidega kaasa tõmmata; ning Sevastia Eustaati, kellega Vassiilit sidus lähedane sõprus, läks ariaanide poolele. Keset lakkamatuid ohte julgustas püha Vassiili õigeusklikke, kinnitas neid usus ning kutsus üles vaprusele ja vastupidavusele. Püha piiskop kirjutas palju kirju kirikutele, piiskoppidele, vaimulikele ja üksikisikutele. Võites eksiõpetajaid „oma suu relva ja kirjade nooltega”, seisis ta väsimatu õigeusu kaitsjana kogu elu vastu ariaanlike eksiõpetajate vaenule ja sepitsustele. Teda on võrreldud mesilasega, kes nõelab kiriku vaenlasi, kuid toidab oma karja õpetuse magusa meega.
Keiser Valens saatis halastamatult pagendusse iga piiskopi, kes talle ei meeldinud. Olles ariaanluse teistesse Väike-Aasia provintsidesse sisse seadnud, ilmus ta äkitselt samal eesmärgil Kapadookiasse. Ta saatis prefekt Modestuse püha Vassiili juurde. Prefekt hakkas pühakut ähvardama vara äravõtmise, pagenduse, peksmise ja isegi surmaga.
Püha Vassiili ütles: „Kui sa võtad minult mu vara, ei saa sa ise rikkamaks ega tee mind vaeseks. Sul ei ole vaja mu vanu kulunud riideid ega väheseid raamatuid, millest kogu mu varandus koosneb. Pagendus ei tähenda mulle midagi, sest ma ei ole seotud ühegi kindla paigaga. See paik, kus ma praegu elan, ei ole minu oma, ja iga paik, kuhu sa mu saadad, saab minu omaks. Õigem on öelda: iga paik on Jumala oma. Kus ma ei oleks võõras ja majaline (Ps 39:13)? Kes võiks mind piinata? Olen nii nõrk, et juba esimene hoop võtaks minult meelemõistuse. Surm oleks mulle heategu, sest see viiks mind seda kiiremini Jumala juurde, kellele ma elan ja töötan ning kelle juurde ma tõttan.”
Ametnik oli tema vastusest jahmunud. „Keegi ei ole minuga kunagi nii julgelt rääkinud,” ütles ta.
„Võib-olla,” vastas pühak, „sellepärast, et sa ei ole varem piiskopiga kõnelnud. Kõiges muus oleme tasased ja kõige alandlikumad. Aga kui asi puudutab Jumalat ja inimesed Tema vastu tõusevad, siis jätame kõik muu kõrvale ja vaatame üksnes Tema poole. Siis annavad tuli, mõõk, metsloomad ja ihu rebivad raudlatid meile pigem rõõmu kui hirmu.”
Teatades Valensile, et püha Vassiilit ei ole võimalik hirmutada, ütles Modestus: „Keiser, kiriku ülem on meid võitnud.” Vassiili Suur ilmutas taas kindlust keisri ja tema kaaskonna ees ning avaldas Valensile nii tugevat mõju, et keiser ei söandanud Vassiili pagendamist nõudvatele ariaanidele järele anda. Jumala ilmumise päeval astus Valens lugematu rahvahulga keskel kirikusse ja segunes rahvaga, et näida kirikuga ühtsuses olevat. Kui kirikus algas psalmilaulmine, kõlas see talle nagu kõu. Keiser nägi inimmerd ning altaris ja kõikjal sära; kõigi ees seisis Vassiili, kes ei andnud ei žesti ega pilguga märku, et kirikus toimub veel midagi. Kõik oli suunatud üksnes Jumalale ja altarilauale ning aukartuses ja vagaduses teenivatele vaimulikele.
Püha Vassiili pidas jumalateenistusi peaaegu iga päev. Eriti hoolitses ta kirikukaanonite range täitmise eest ja selle eest, et vaimulike hulka võetaks ainult väärilisi inimesi. Ta käis lakkamatult oma kirikus ringi, et kusagil ei rikutaks kirikukorda, ning parandas iga kohatuse. Kaisareasse ehitas püha Vassiili kaks kloostrit, meeste ja naiste oma, ning neljakümne märtri auks kiriku, kuhu maeti nende säilmed; märtrite mälestust peetakse 9. märtsil. Munkade eeskujul elasid ka pühaku vaimulikud, isegi diakonid ja preestrid, tähelepanuväärses vaesuses, töötades ning elades kasinat ja vooruslikku elu. Püha Vassiili sai oma vaimulikele maksuvabastuse. Ta kasutas kogu oma isiklikku vara ja kiriku sissetulekut puudustkannatajate heaks; oma piiskopkonna igasse keskusesse ehitas ta vaestemaja ning Kaisareasse rändurite ja kodutute varjupaiga.
Noorusest peale haiglane pühak oli õpetamisest, kasinuselust ning karjaseteenistuse muredest ja kurbusest kurnatud. Püha Vassiili suri 1. jaanuaril 379 neljakümne üheksa aasta vanusena. Veidi enne surma õnnistas ta püha Grigoori Jumalasõnaõpetajat võtma vastu Konstantinoopoli piiskopitooli.
Pärast püha Vassiili uinumist hakkas kirik kohe tema mälestust tähistama. Püha Ikoonia piiskop Amfilooki ütles Vassiili Suure kiituskõnes: „Mitte põhjuseta ega juhuslikult ei lahkunud püha Vassiili ihust ega uinunud maailmast Jumala juurde Jeesuse ümberlõikamise päeval, mida peetakse Kristuse sündimise ja ristimise päeva vahel. Seepärast tõuseb see kõige õndsam mees, kes kuulutas ja ülistas Kristuse sündimist ja ristimist ning kiitis vaimulikku ümberlõikamist, nüüd ise lihast lahkudes Kristuse juurde Kristuse ümberlõikamise pühal mälestuspäeval. Seepärast seatagu ka tänasel päeval igal aastal austada Vassiili Suure mälestust pidulikult ja pühalikult.”
Püha Vassiilit nimetatakse ka „taevaste saladuste ilmutajaks”, „kuulsaks ja säravaks täheks” ning „kiriku auks ja iluks”. Tema austatud pea asub Athose mäel Suures Laavras.
Mõnel maal on tavaks laulda täna püha Vassiili auks erilisi pühadelaule. Usutakse, et ta külastab usklike kodusid, ning talle kaetakse lauas koht. Inimesed külastavad sõprade ja sugulaste kodusid ning perenaine annab lastele väikese kingituse. Pärast liturgiat õnnistatakse ja jagatakse erilist leiba, vassilopitat. Leiva sisse küpsetatakse hõbemünt ning öeldakse, et see, kes saab mündiga viilu, saab algavaks aastaks püha Vassiili õnnistuse.
Allikas: www.oca.org