Püha Melania sündis Roomas vagasse kristlikku perekonda. Tema jõukad ja varakad vanemad lootsid, et tütar abiellub ja saab lapsed, kes pärivad nende vara.
Neljateistaastaselt pandi Melania mehele ülikust soost noormehele Apinianusele. Abielu algusest peale palus püha Melania abikaasat elada temaga kasinuses või ta abielust vabastada. Apinianus vastas: „Praegu ei saa ma sellega nõustuda. Kui meil on kaks last, kes vara pärivad, siis ütleme mõlemad maailmast lahti.”
Peagi sünnitas Melania tütre, kelle noored vanemad pühendasid Jumalale. Abielus edasi elades kandis Melania salaja jõhvsärki ja veetis ööd palves. Teine laps, poeg, sündis enneaegsena ja raskete tervisehädadega. Ta ristiti ja ta lahkus Issanda juurde.
Nähes oma naise kannatusi, palus Apinianus Issandat püha Melania elu hoida ja tõotas elada ülejäänud ühise elu kasinuses. Tervenedes loobus püha Melania kaunite riiete ja ehete kandmisest. Varsti suri ka nende tütar. Püha Melania vanemad ei toetanud noore abielupaari soovi end Jumalale pühendada. Alles siis, kui Melania isa jäi surmavalt haigeks, palus ta neilt andeks ja lubas neil valitud teed minna, paludes neil enda eest palvetada.
Seejärel lahkusid pühakud Rooma linnast ja alustasid uut, täielikult Jumala teenimisele pühendatud elu. Apinianus oli siis kahekümne nelja- ja Melania kahekümneaastane. Nad hakkasid külastama haigeid, võtma vastu rändureid ja aitama puudustkannatajaid. Nad külastasid pagendatuid, kaevandustesse sunnitööle mõistetuid ja võlavanglas vaevlevaid puudustkannatajaid. Olles müünud oma valdused Itaalias ja Hispaanias, aitasid nad heldelt kloostreid, haiglaid, leski ja orbe Mesopotaamias, Süürias, Egiptuses, Foiniikias ja Palestiinas.
Nende abiga ehitati palju kirikuid ja haiglaid. Nendest said tuge nii lääne kui ka ida kirikud. Kodumaalt lahkudes purjetasid nad Aafrika poole ning merel tõusis tugev torm. Meremehed ütlesid, et selle põhjuseks on Jumala viha, kuid püha Melania sõnas, et Jumala tahtmine ei ole neil otse sihtkohta minna.
Lained kandsid laeva saarele, kus barbarid olid maale tulnud. Piirajad nõudsid elanikelt lunaraha ja ähvardasid muidu linna hävitada. Pühakud andsid vajaliku lunaraha ja päästsid nii linna ja selle rahva hävingust.
Teekonda jätkates jõudsid nad Aafrikasse ja aitasid seal kõiki abivajajaid. Kohalike piiskoppide õnnistusel tegid nad annetusi kirikutele ja kloostritele. Sel ajal jätkas püha Melania oma ihu alandamist range paastuga ja kinnitas hinge Jumala sõna lakkamatu lugemisega. Ta kirjutas pühi raamatuid ümber ja jagas neid neile, kellel neid polnud. Ta õmbles endale jõhvsärgi, pani selle selga ja kandis seda edaspidi.
Pühakud veetsid seitse aastat Kartaagos ja otsustasid seejärel külastada Jeruusalemma. Aleksandrias võttis nad vastu piiskop püha Kirill ning kirikus kohtusid nad püha vanakese Nestoriusega, kellel oli ettekuulutamise ja tervendamise and. Vanake pöördus nende poole ja käskis neil taevariigi au oodates olla julged ja kannatlikud.
Jeruusalemmas jagasid pühakud oma ülejäänud kulla puudustkannatajatele ning veetsid seejärel päevad vaesuses ja palves. Pärast lühikest käiku Egiptusesse, kus nad külastasid paljusid kõrbeisasid, eraldus püha Melania kongi Õlimäel. Püha Apinianust nägi ta ainult aeg-ajalt.
Hiljem asutas ta kloostri, kus elas viimaks üheksakümmend neitsit püha Melania kuulekuse all. Alandlikkusest ei nõustunud ta kloostriülemaks hakkama, vaid elas ja palvetas üksinduses nagu ennegi. Oma õpetustes õhutas püha Melania õdesid valvama ja palvetama, oma arvamust põlgama ning kasvatama ennekõike armastust Jumala ja üksteise vastu, hoidma püha õigeusku ning säilitama hinge ja ihu puhtust.
Eriti manitses ta neid kuuletuma Jumala tahtele. Apostel Pauluse sõnu meenutades soovitas ta neil paastuda „mitte kaebeldes ega sundusest, vaid voorusliku meelega ja armastusest Jumala vastu”. Tema jõupingutustega ehitati kloostrisse palvekoda ja altar, kuhu asetati pühakute säilmed: prohvet Sakaria, püha esimärter Stefani ja neljakümne Sevastia märtri omad. Umbes sel ajal uinus püha Apinianus Issandas. Püha Melania mattis tema säilmed ning veetis seal veel neli aastat paastus ja lakkamatus palves.
Püha Melania soovis ehitada meeste kloostri Issanda taevaminemise mäele. Issand õnnistas tema kavatsust ja saatis heategija, kes andis kloostri rajamiseks vahendid. Melania võttis need rõõmuga vastu ja lõpetas suure töö ühe aastaga. Selles kloostris hakkasid pühad mehed Kristuse taevaminemise kirikus lakkamatult palvetama.
Oma tööd lõpetanud, lahkus pühak Jeruusalemmast Konstantinoopolisse, lootes päästa oma paganliku onu Volusianuse hinge, kes oli Roomast sinna reisinud. Teel palvetas ta püha Laurenti säilmete juures tema märtrisurma paigas; Laurenti mälestust peetakse 10. augustil. Seal sai ta häid endeid. Konstantinoopolisse jõudes leidis pühak, et tema onu on haigeks jäänud. Melania käitumine ja vaimust kantud kõned avaldasid haigele sügavat mõju. Onu loobus paganlikust jumalatusest ja suri kristlasena.
Sel ajal eksitas pealinnas paljusid Nestoriuse eksiõpetus. Püha Melania võttis vastu kõik, kes tema poole õige selgituse saamiseks pöördusid, ja juhatas paljud neist õigeusku. Pühaku palvete läbi sündis palju imesid.
Oma kloostrisse tagasi pöördunud, tundis pühak surma lähenemist ning rääkis sellest preestrile ja õdedele. Nad kuulasid tema viimaseid õpetusi sügava kurbuse ja pisaratega. Olles palunud nende palveid ja käskinud neil end puhtuses hoida, võttis ta rõõmuga vastu pühad annid. Püha Melania andis oma hinge rahus Issanda kätte aastal 439.
Allikas: www.oca.org











