Meie Issand Jeesus Kristus, maailma Päästja, sündis kõige pühamast Neitsi Mariast Petlemma linnas keiser Augustuse ehk Octavianuse valitsusajal. Keiser Augustus andis käsu korraldada rahvaloendus kogu oma riigis, mille hulka kuulus siis ka Palestiina Iisrael. Juutidel oli tavaks lasta end kirja panna linnas, kust nende suguvõsa pärines. Kõige püham Neitsi ja õiglane Joosep pidid kuningas Taaveti kojast ja soost pärinedes minema Petlemma, et end kirja panna ja maksustada lasta.
Petlemmas ei leidnud nad üheski linna võõrastemajas aset. Nii sündis Jumalinimene, maailma Päästja koopas, mida kasutati tallina.
„Ma näen võõrast ja kõige aulisemat saladust,” laulab kirik aukartusega: „taevast on saanud koobas, Neitsist keerubite aujärg, sõimest paik, kuhu on asetatud Kristus Jumal, keda miski ei suuda mahutada.” Nii kõlab sündimiskaanoni üheksanda laulu irmos.
Olles jumaliku lapse valudeta ilmale toonud, „mähkis kõige püham Neitsi Ta mähkmetesse ja asetas sõime” (Lk 2:7). Kesköö vaikuses (Trk 18:14–15) kuulsid sõnumit maailma Päästja sündimisest kolm karjast, kes öösel oma karja valvasid.
Issanda ingel, kes püha Küprianuse järgi oli Gabriel, astus nende ette ja ütles: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale: teile on täna Taaveti linnas sündinud Päästja, kes on Kristus Issand” (Lk 2:10–11). Alandlikud karjased olid esimesed, kes kummardasid Teda, kes inimkonna päästmiseks oli alandunud võtma sulase kuju. Peale Petlemma karjastele saadud rõõmusõnumi ilmutati Kristuse sündi idamaa tarkadele imelise tähe kaudu. Püha Johannes Kuldsuu ja püha Teofülakt ütlevad Matteuse evangeeliumi seletades, et see ei olnud tavaline täht, vaid jumalik ja ingellik vägi, mis ilmus tähe kujul. Püha Rostovi Dimitri nimetab seda jumaliku väe ilminguks. Astunud majja, kus laps lebas, langesid targad maha ja kummardasid Teda ning avasid oma aarded ja tõid Talle andideks kulda, viirukit ja mürri (Mt 2:11).
Kirik on seadnud tänase püha meie Issanda Jeesuse Kristuse ihuliku sündimise mälestuseks. Selle algus ulatub apostlite aega. Apostlikes määrustes öeldakse: „Vennad, pidage pühi; kõigepealt Kristuse sündimist, mida peate tähistama üheksanda kuu kahekümne viiendal päeval.” Teisal öeldakse: „Tähistage Kristuse sündimise päeva, mil Jumala Sõna sündimise läbi Neitsi Mariast antakse inimesele nähtamatu arm maailma päästmiseks.”
Teisel sajandil osutab ka püha Aleksandria Klemens, et Kristuse sündimise päev on 25. detsember. Kolmandal sajandil mainib Rooma püha Hippolitos Kristuse sündimise püha ja määrab selle päeva evangeeliumilugemised Matteuse evangeeliumi esimestest peatükkidest.
Aastal 302, Maximianuse korraldatud kristlaste tagakiusamise ajal, põletati Nikomeedias just Kristuse sündimise pühal kirikus 20 000 kristlast; nende mälestust peetakse 28. detsembril. Samal sajandil, pärast tagakiusamist, kui kirik oli saanud usuvabaduse ja kristlusest oli saanud Rooma riigi ametlik usk, leiame Kristuse sündimise püha tähistamise kogu kirikus. Sellest annavad tunnistust neljanda sajandi kirikuisade püha Efrem Süürlase, Vassiili Suure, Grigoori Jumalasõnaõpetaja, Nüssa Grigoori, Milano Ambroosi, Johannes Kuldsuu ja teiste teosed.
Püha Johannes Kuldsuu osutab aastal 385 peetud jutluses, et Kristuse sündimise püha on vana, tõepoolest väga vana. Samal sajandil ehitas püha keisrinna Helena Jeesuse Kristuse sünni läbi kuulsaks saanud Petlemma koopa juurde kiriku, mida tema vägev poeg Konstantinus pärast ema surma kaunistas. Keiser Theodosiuse 438. aasta ja keiser Justinianuse 535. aasta seadustikus määrati Kristuse sündimise päeva üldine tähistamine seadusega. Neljateistkümnenda sajandi kirjutaja Nikeforos Kallistos ütleb oma ajaloos, et kuuendal sajandil seadis keiser Justinianus Kristuse sündimise püha tähistamise sisse kogu maailmas.
Konstantinoopoli patriarh Anatoli viiendal sajandil, Jeruusalemma Sofrooni ja Andreas seitsmendal, pühad Damaskuse Johannes, Maiuma Kosmas ja Konstantinoopoli patriarh German kaheksandal, nunn Kassia üheksandal sajandil ning teised, kelle nimed pole teada, kirjutasid Kristuse sündimise pühaks palju pühi laule, mida kirik laulab sel helgel pühal tänini.
Esimesel kolmel sajandil tähistati Jeruusalemma, Antiookia, Aleksandria ja Küprose kirikutes Kristuse sündimist koos Tema ristimise pühaga 6. jaanuaril ning seda nimetati teofaaniaks ehk Jumala ilmumiseks. Selle põhjuseks oli uskumus, et Kristus ristiti oma sünnipäeval, mida võib järeldada püha Johannes Kuldsuu sündimisjutlusest: „Jumala ilmumiseks ei nimetata mitte päeva, mil Kristus sündis, vaid päeva, mil Ta ristiti.”
Selle seisukoha toetuseks võib osutada evangelist Luuka sõnadele, et ristimise ajal oli „Jeesus umbes kolmekümneaastane” (Lk 3:23). Kristuse sündimise ja Jumala ilmumise ühine tähistamine jätkus mõnes idakirikus neljanda sajandi lõpuni, teistes viienda või kuuenda sajandini.
Praegune teenistuskord säilitab mälestuse Kristuse sündimise ja Jumala ilmumise pühade vanast ühisest tähistamisest. Mõlema püha eelõhtul on sarnane tava paastuda tähtede ilmumiseni. Mõlema püha eelõhtu ja püha enda jumalateenistuste kord on ühesugune.
Kristuse sündimist on ammust ajast arvatud kaheteistkümne suure püha hulka. See on üks suurimaid, rõõmsamaid ja imelisimaid sündmusi maailma ajaloos. Ingel ütles karjastele: „Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale: teile on täna Taaveti linnas sündinud Päästja, kes on Kristus Issand. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapse mähkmetesse mähituna sõimes magamas.” Siis oli äkitselt koos ingliga hulk taevaväge, kes ülistas Jumalat ja ütles: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!” Kõik, kes seda kuulsid, imestasid selle üle, mida karjased lapse kohta rääkisid. Karjased pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mida nad olid kuulnud ja näinud (Lk 2:10–20).
Nõnda saatis Kristuse sündimist, seda sügavat ja erakordset sündmust, imeline sõnum, mida kuulutati karjastele ja tarkadele. See annab kogu inimkonnale põhjust ühiseks rõõmuks, „sest Päästja on sündinud!”
Evangeeliumi tunnistusega kooskõlas kirjeldavad kirikuisad oma Jumalast inspireeritud kirjutistes Kristuse sündimise püha sügava ja rõõmsana, kõigi teiste pühade aluse ja põhjana.
Kristus sünnib! Kiitke Teda!
Vaata ka Uus-Kaisarea piiskopi püha Grigoori Imetegija „Kõnet Kristuse sündimisest”: https://www.oca.org/fs/sermons/discourse-on-the-nativity-of-christ.
Allikas: www.oca.org



