Püha suurmärter Anastasia, mürkidest vabastaja, oli sünnilt roomlanna ja kannatas Kristuse pärast Diocletianuse korraldatud kristlaste tagakiusamise ajal umbes aastal 304. Tema isa oli pagan ja ema Fausta salakristlane. Lapsena oli Anastasia õpetajaks haritud ja vaga kristlane Krüsogonos. Pärast ema surma pani Anastasia isa ta mehele paganale Publiusele, kuid haigust teeseldes säilitas ta neitsipõlve.
Kerjuse rõivaisse riietatuna ja ainult ühe teenri saatel külastas ta vanglaid. Ta toitis ja ravis usu pärast Kristusesse kannatavaid vange ning lunastas neid sageli vabaks. Kui teener sellest Publiusele rääkis, peksis mees oma naist ja sulges ta majja. Siis hakkas Anastasia salaja kirju vahetama Krüsogonosega, kes õpetas teda olema kannatlik, hoidma kinni Kristuse ristist ja võtma vastu Issanda tahet. Ta kuulutas ette ka Publiuse peatset surma meres. Publius uppuski, kui ta oli saatkonnaga Pärsia poole teele asunud. Pärast abikaasa surma jagas Anastasia oma vara vaestele ja kannatajatele.
Diocletianusele teatati, et Rooma vanglaid täitvad kristlased taluvad piinu kindlameelselt. Ta käskis nad kõik ühe öö jooksul surmata ja Krüsogonose enda juurde Aquileiasse saata. Anastasia järgnes oma õpetajale eemalt.
Keiser kuulas Krüsogonose isiklikult üle, kuid ei suutnud teda sundida Kristusest lahti ütlema. Seepärast käskis ta mehel pea maha raiuda ja tema keha merre heita. Lained kandsid püha märtri keha ja maharaiutud pea kaldale. Jumala ettehooldusel leidis need seal preester Zoilos, kes asetas säilmed kirstu ja peitis oma majja.
Püha Krüsogonos ilmus Zoilosele ja teatas, et kolm läheduses elavat õde, Agape, Hionia ja Irene, kelle mälestust peetakse 16. aprillil, kannatavad peagi Kristuse eest märtrisurma. Ta käskis saata püha Anastasia nende juurde neid julgustama. Püha Krüsogonos kuulutas ka ette, et Zoilos sureb samal päeval. Üheksa päeva hiljem täitusid püha Krüsogonose sõnad. Zoilos uinus Issandas ja püha Anastasia külastas kolme neidu enne nende piinamist. Kui need kolm märtrit olid oma hinge Jumalale andnud, mattis ta nad maha.
Täitnud oma õpetaja palve, käis pühak linnast linna ja teenis kristlastest vange. Tundes tolle aja ravikunsti, hoolitses ta innukalt vangide eest lähedal ja kaugel, ravis nende haavu ja leevendas kannatusi. Oma töö tõttu sai püha Anastasia tuntuks mürkidest ja rohtudest vabastajana, sest tema eestpalvete läbi on paljud saanud terveks jookide, mürkide ja muude kahjulike ainete mõjust.
Ta tutvus vaga noore lese Teodotaga ja leidis temas ustava abilise. Kui sai teatavaks, et Teodota on kristlane, viidi ta ülekuulamisele. Püha Anastasia võeti aga kinni Illüürias. See juhtus vahetult pärast seda, kui kõik sealsed kristlastest vangid olid Diocletianuse käsul ühe ööga tapetud. Püha Anastasia läks ühte vanglasse ja, leidmata seal kedagi, hakkas valjusti nutma. Vangivalvurid said aru, et ta on kristlane, ja viisid ta piirkonna maavalitseja juurde. Too püüdis teda piinamisega ähvardades veenda Kristusest lahti ütlema. Kui katsed sundida Anastasiat ebajumalatele ohverdama luhtusid, andis ta naise Roomas paganliku preestri Ulpianuse kätte.
Kaval pagan käskis pühal Anastasial valida toreduse ja rikkuse või ränkade kannatuste vahel. Ta pani tema ette kulla, vääriskivid ja uhked rõivad, samuti hirmsad piinariistad. Kristuse mõrsja jättis kavala mehe häbisse: püha Anastasia keeldus rikkusest ja valis piinariistad.
Ent Issand pikendas pühaku maist elu ning Ulpianus andis talle kolm päeva järelemõtlemiseks. Anastasia ilust võlutud paganlik preester otsustas tema puutumatust rikkuda. Kui ta aga püüdis naist puudutada, jäi ta äkitselt pimedaks. Tema pea hakkas nii kõvasti valutama, et ta karjus nagu meeletu. Ta palus end viia paganlikku templisse, et ebajumalatelt abi paluda, kuid kukkus teel maha ja suri.
Püha Anastasia lasti vabaks ning ta pühendus koos Teodotaga taas vangistatud kristlaste eest hoolitsemisele. Varsti said püha Teodota ja tema kolm poega märtripärja. Tema vanim poeg Evodos seisis kohtuniku ees vapralt ja talus vastupanuta peksmist. Pärast rohket piinamist heideti nad kõik tulisesse ahju.
Püha Anastasia võeti jälle kinni ja mõisteti näljasurma. Ta oli kuuskümmend päeva vangis ilma toiduta. Püha Teodota ilmus märtrile igal ööl ja julgustas teda. Nähes, et nälg ei tee pühale Anastasiale mingit kahju, mõistis kohtunik ta koos teiste vangidega uputamisele. Nende seas oli ka Eutühianos, kes oli hukka mõistetud kristliku usu pärast.
Vangid pandi paati, mis sõitis avamerele. Sõdurid puurisid paati augud ja istusid ise galeeri. Püha Teodota ilmus vangidele ja juhtis paadi kaldale. Kuivale maale jõudes hakkas 120 meest Kristusesse uskuma ning pühad Anastasia ja Eutühianos ristisid nad. Kõik võeti kinni ja said märtripärja. Püha Anastasia sirutati nelja samba vahele ja põletati elusalt. Vaga naine Apollinaria mattis tema keha, millele tuli polnud kahju teinud, oma maja taga aeda.
Viiendal sajandil viidi püha Anastasia säilmed Konstantinoopolisse, kus ehitati ja pühendati talle kirik. Hiljem viidi tema pea ja üks käsi Athose mäe lähedal asuvasse püha Anastasia kloostrisse.
Püha Anastasia kreekakeelne lisanimi Pharmakolytria on tuletatud sõnadest, mis tähendavad nii rohtude andmist, mürgitamist ja nõidumist kui ka lahtipäästmist, sidemetest vabastamist ja päästmist.
Allikas: www.oca.org



