Püha Moskva metropoliit Peeter sündis Volõõnias vagade vanemate Teodori ja Eupraksia peres. Juba enne poja sündi ilmutas Issand Eupraksiale lapsele ette määratud õndsust. Kaheteistaastaselt astus noor Peeter kloostrisse. Ta õppis edukalt tolleaegseid raamatuteadusi ja täitis innukalt kloostri kuulekustöid. Tulevane pühak pühendas palju aega Pühakirja tähelepanelikule uurimisele ning õppis ka pühakujude maalimist. Püha Peetri maalitud pühakujusid jagati vendadele ja kloostrit külastanud kristlastele.
Voorusliku ja askeetliku elu tõttu laskis kloostriülem püha Peetri pühitseda preestermungaks. Olles aastaid kloostris askeesivaeva näinud, lahkus preestermunk Peeter kloostriülema õnnistusel üksildast paika otsima.
Ta ehitas Rata jõe äärde kongi ja hakkas seal vaikuses askeesielu elama. Hiljem tekkis tema askeesipaika klooster, mida nimetati Novodvorski kloostriks. Tema juurde tulnud munkadele ehitati Päästja nimeline kirik. Kloostriülemaks valitud püha Peeter juhatas oma vaimulikke lapsi ega vihastanud kunagi süüd teinud munga peale. Selle asemel õpetas ta vendi sõna ja eeskujuga. Vooruslik kloostriülem ja askeet sai tuntuks kaugel väljaspool kloostri ümbrust. Galiitsia vürst Juri külastas kloostrit sageli, et pühalt askeedilt vaimulikku õpetust saada.
Kord külastas oma rännakutel läbi Vene maa kloostrit Kiievi ja Vladimiri metropoliit Maksim, kelle mälestust peetakse 6. detsembril, ning jagas õpetus- ja kinnitussõnu. Saanud pühalt Maksimilt õnnistuse, kinkis püha Peeter talle enda maalitud kõige pühama Jumalasünnitaja uinumise pühakuju. Püha Maksim palvetas selle ees kuni oma päevade lõpuni talle Jumalast usaldatud Vene maa päästmise eest.
Kui metropoliit Maksim suri, jäi Vladimiri piiskopitool mõneks ajaks vabaks. Üks kloostriülem Gerontius, kes pürgis Vene kiriku esikarjaseks, läks Konstantinoopolisse, kaasas püha Peetri rüüd, ülemkarjasekepp ja tema maalitud pühakuju. Vladimiri suurvürst, püha Tveri Mihhail, kelle mälestust peetakse 22. novembril, saatis ta Konstantinoopoli patriarhi juurde palvega määrata ta Vene metropoliidiks.
Galiitsia vürsti Juri ettepanekul läks kloostriülem Peeter vastumeelselt Konstantinoopoli patriarhi juurde palvega pühitseda ta metropoliidiks. Jumal valis püha Peetri Vene kirikut karjatama. Jumalaema ilmus Gerontiusele tormi ajal Mustal merel ja ütles: „Asjata näed sa vaeva, sest sinust ei saa kunagi piiskoppi. Selle pühakuju maalija, Rata kloostriülem Peeter, tõstetakse Kiievi piiskopitoolile.”
Jumalaema sõnad täitusid. Konstantinoopoli patriarh Atanaasi (1289–1293) tõstis püha Peetri Vene metropoliidiks ja andis talle Gerontiuse toodud piiskopirüüd, kepi ja pühakuju. Aastal 1308 Venemaale tagasi pöördunud metropoliit Peeter jõudis aasta pärast Kiievisse ja läks seejärel edasi Vladimirisse.
Vene metropoliitkonna juhtimise esimestel aastatel pandi ülemkarjane proovile paljude raskustega. Tatari ehk mongoli ikke all kannatav Vene maa oli rahutu ja püha Peeter oli sageli sunnitud oma elukohta muutma. Sel ajal olid eriti tähtsad tema tööd ja mured õige usu ja kõlbluse kinnitamisel maal. Oma piiskopkonnas ringi rännates õpetas ta lakkamatult rahvale ja vaimulikele kristliku vagaduse hoidmist. Samuti lepitas ta tülitsevaid vürste ja juhatas neid ühtsusele.
Aastal 1312 reisis pühak Hordi, kus sai khaan Usbekilt Vene vaimulikkonna õigusi kaitsva üriku.
Aastal 1325 viis metropoliit Peeter suurvürst Ivan Kalita (1328–1340) palvel metropoliiditooli Vladimirist Moskvasse. Sel sündmusel oli kogu Vene maa jaoks väga suur tähendus. Püha Peeter kuulutas ette vabanemist tatari ikkest ja seda, et Moskvast saab Venemaa tähtsaim linn.
Tema õnnistusel pandi 1326. aasta augustis Moskva Kremlis alus kõige pühama Jumalasünnitaja uinumise peakirikule.
Püha Peeter uinus Issandas 21. detsembril 1326. Tema pühad säilmed maeti uinumise peakirikusse kivist hauakambrisse, mille ta oli ise valmistanud. Pühaku palvete läbi sündis palju imesid. Paljud tervendamised toimusid isegi salaja, mis tunnistab tema sügavat alandlikkust ka pärast surma.
Vene kiriku esimese ülemkarjase austamine kinnistus ja levis üle kogu Vene maa. Aastal 1339 arvati püha Peeter pühakute hulka püha Teognosti ajal, kelle mälestust peetakse 14. märtsil. Vürstid suudlesid pühaku haual risti oma ustavuse märgiks Moskva suurvürstile.
Moskva eriti austatud kaitsjana kutsuti püha Peetrit tunnistajaks riiklike lepingute sõlmimisel. Novgorodi rahval oli kord õigus oma piiskoppi Sofia peakirikus ise nimetada. Pärast linna liitmist Moskvaga Ivan III ajal vandusid nad, et pühitsevad edaspidi oma ülempiiskoppe üksnes püha imetegija Peetri haual. Just pühaku haual nimetati ja valiti ka Vene kiriku esikarjaseid.
Vene kroonikad mainivad teda sageli ja ühtegi tähtsat riiklikku ettevõtmist ei alustatud palveteta püha Peetri haual. Tema säilmed viidi üle aastatel 1472 ja 1479. Nende sündmuste meenutamiseks seati pühad 5. oktoobrile ja 24. augustile.
Allikas: www.oca.org