Püha märter Bonifatius oli Aglaia-nimelise rikka noore Rooma naise ori ja elas temaga patuses kooselus. Mõlemad tundsid siiski süümepiinu ja soovisid kuidagi oma patust puhtaks saada. Issand andis neile võimaluse pesta oma patt verega maha ja lõpetada elu meeleparanduses.
Aglaia sai teada, et see, kes hoiab oma kodus pühade märtrite säilmeid ja austab neid, saab suurt abi pääsemise saavutamiseks. Nende mõjul väheneb patt ja võidutseb voorus. Ta korraldas Bonifatiuse reisi itta, kus kristlasi ägedalt taga kiusati, ning palus tal tuua mõne märtri säilmed, et sellest märtrist saaks nende juhataja ja kaitsja.
Lahkudes küsis Bonifatius naerdes: „Emand, kui ma säilmeid ei leia ja ise Kristuse pärast kannatan, kas võtaksid siis minu säilmed aupaklikult vastu?”
Aglaia noomis teda, öeldes, et ta asub pühale ülesandele, kuid ei võta seda tõsiselt. Bonifatius mõtles tema sõnadele ning leidis kogu teekonna jooksul, et ta ei ole väärt märtrite säilmeid puudutama.
Jõudnud Kiliikia Tarsosesse, jättis Bonifatius kaaslased võõrastemajja ja läks linnaväljakule, kus kristlasi piinati. Kohutavatest piinadest vapustatud ja nähes pühade märtrite nägusid Issanda armust säramas, imestas Bonifatius nende vapruse üle. Ta embas neid ja suudles nende jalgu, paludes neil palvetada, et temagi arvataks vääriliseks koos nendega kannatama.
Kohtunik küsis Bonifatiuselt, kes ta on. Ta vastas: „Ma olen kristlane,” ja keeldus ebajumalatele ohverdamast. Ta riietati lahti, riputati pea alaspidi ja teda peksti nii rängalt, et liha langes ihult ja luud tulid nähtavale. Tema küünte alla torgati nõelu ja viimaks valati talle sulatina kurku, kuid Issanda väel jäi ta vigastamata. Seda imet näinud rahvas hüüdis: „Suur on kristlaste Jumal!” Seejärel hakkasid nad kohtunikku kividega loopima ja läksid paganliku templi juurde, et ebajumalakujud kukutada.
Järgmisel hommikul, kui olukord oli veidi rahunenud, käskis kohtunik heita märtri keeva tõrva katlasse, kuid seegi ei teinud kannatajale kahju. Kui ta katlasse astus, tuli taevast ingel ja kastis teda kastega. Tõrv voolas katlast üle, pritsis piinajatele ja põletas neid. Seejärel mõisteti püha Bonifatius mõõgaga surmamisele. Tema haavadest voolas verd ja piimataolist vedelikku. Seda imet nähes hakkas umbes 550 meest Kristusesse uskuma.
Bonifatiuse kaaslased ootasid teda võõrastemajas asjata kaks päeva ning hakkasid siis teda otsima, arvates, et ta on end kusagil purju joonud. Algul ei andnud otsingud tulemust, kuid viimaks kohtasid nad meest, kes oli märtri surma oma silmaga näinud. Ta juhatas nad paika, kus lebas maharaiutud peaga keha. Püha Bonifatiuse kaaslased nutsid ja palusid temalt oma vääritute mõtete eest andeks. Olles tema säilmed välja lunastanud, viisid nad need Rooma.
Nende saabumise eelõhtul ilmus Aglaiаle unes ingel ja käskis tal valmistuda vastu võtma oma endist orja, kes oli nüüd inglite vend ja kaasteenija. Aglaia kutsus vaimulikud kokku ja võttis pühad säilmed suure aupaklikkusega vastu. Seejärel ehitas ta haua kohale kiriku ning pühendas selle pühale märtrile. Ta asetas sinna märtri säilmed, mis said kuulsaks paljude imede läbi.
Jagatud kogu oma vara vaestele, tõmbus Aglaia kloostrisse, kus ta veetis viisteist aastat meeleparanduses ja uinus siis Issandas. Ta maeti püha Bonifatiuse kõrvale. Ühe patud pesti maha tema verega, teine sai puhtaks oma pisarate ja askeesi läbi. Mõlemad arvati vääriliseks astuma puhtana meie Issanda Jeesuse Kristuse ette, kes ei taha patuse surma, vaid et too pöörduks oma kurjalt teelt ja elaks (Hs 33:11).
Pühalt Bonifatiuselt palutakse abi joomakirest vabanemiseks.
Allikas: www.oca.org

