Püha Trimithundi Spiridon sündis kolmanda sajandi lõpul Küprose saarel. Ta oli karjane ning tal olid naine ja lapsed. Ta kasutas kogu oma vara ligimeste ja kodutute heaks ning Issand tasus talle selle eest imetegemise anniga. Ta tegi terveks ravimatuiks peetud haiged ja ajas välja kurje vaime.
Pärast naise surma, Konstantinus Suure valitsusajal (306–337), sai temast Küprose Trimithundi piiskop. Piiskopina ei muutnud pühak oma eluviisi, vaid ühendas karjaseameti heategevusega.
Kirikuloolaste tunnistuse järgi osales püha Spiridon aastal 325 esimesel ülemaailmsel kirikukogul. Seal astus ta vaidlusse kreeka filosoofiga, kes kaitses ariaanlikku eksiõpetust. Püha Spiridoni lihtsa ja otsekohese kõne vägi näitas kõigile Jumala tarkuse tähtsust inimliku tarkuse kõrval: „Kuula, filosoof, mida ma sulle ütlen. On üks Jumal, kes lõi inimese põrmust. Oma Sõna ja Vaimu läbi on Ta korraldanud kõik, nii nähtava kui nähtamatu. Sõna on Jumala Poeg, kes meie pattude pärast maa peale tuli. Ta sündis Neitsist, elas inimeste seas, kannatas ja suri meie päästmise eest, tõusis siis surnuist üles ja äratas koos endaga üles inimsoo. Me usume, et Ta on Isaga üheloomuline ning Temaga võrdne meelevallas ja aus. Me usume seda ilma kavalate arutlusteta, sest inimlikul mõistusel ei ole võimalik seda saladust haarata.”
Nende kõneluse tulemusel sai kristluse vastasest pühaku innukas kaitsja ja ta võttis hiljem vastu püha ristimise. Pärast vestlust püha Spiridoniga pöördus filosoof kaaslaste poole ja ütles: „Kuulake! Seni on mu vastased esitanud oma väiteid ja ma olen saanud nende tõestusi teiste tõestustega ümber lükata. Kuid mõistuspäraste tõestuste asemel on selle vanakese sõnad täidetud mingi erilise väega ja keegi ei suuda neid ümber lükata, sest inimesel ei ole võimalik Jumalale vastu seista. Kui keegi teist mõtleb nüüd nagu mina, siis uskugu ta Kristusesse ja järgnegu koos minuga sellele mehele, sest Jumal ise kõneleb tema huulte läbi.”
Sel kirikukogul näitas püha Spiridon tähelepanuväärsel viisil Püha Kolmainsuse ühtsust. Ta võttis pihku telliskivi ja pigistas seda. Samal hetkel sööstis sellest üles tuli, vesi tilkus maha ja imetegija kätte jäi üksnes põrm. „Telliskivi oli ainult üks,” ütles püha Spiridon, „aga see koosnes kolmest ainest. Pühas Kolmainsuses on kolm isikut, kuid ainult üks Jumal.”
Pühak hoolitses oma karja eest suure armastusega. Tema palvete läbi asendus põud rohke vihmaga ja lakkamatute vihmade asemele tuli hea ilm. Tema palvete läbi said haiged terveks ja kurjad vaimud aeti välja.
Kord tuli tema juurde naine, surnud laps süles, ja anus pühaku eestpalvet. Ta palvetas ja laps ärkas ellu. Rõõmust vapustatud ema langes elutult maha. Jumala pühaku palvete läbi ärkas ka ema ellu.
Teinekord tõttas pühak päästma oma sõpra, keda oli valelikult süüdistatud ja kes oli surma mõistetud. Teel takistas teda ootamatult üle kallaste tõusnud oja. Pühak käskis vett: „Peatu! Sest kogu maailma Issand käsib sul lubada mind üle, et inimene võiks pääseda.” Pühaku tahtmine täitus ja ta jõudis õnnelikult teisele kaldale. Imest teada saanud kohtunik võttis püha Spiridoni austusega vastu ja lasi tema sõbra vabaks.
Pühaku elust on teada teisigi sarnaseid juhtumeid. Kord läks ta tühja kirikusse, käskis süüdata lambid ja küünlad ning alustas teenistust. Kui ta ütles „Rahu olgu kõikidele”, kuulsid tema ja diakon kõrgusest suure hulga häälte vastust: „Ja sinu vaimule.” See koor oli majesteetlik ja helises magusamalt kui ükski inimkoor. Iga ekteenia palve peale laulis nähtamatu koor: „Issand, halasta.” Kirikulaulust meelitatud ümbruskonna elanikud tõttasid kiriku poole. Üha lähemale jõudes täitis imeline laul nende kõrvad ja rõõmustas südant. Kirikusse astudes ei näinud nad aga kedagi peale piiskopi ja mõne kirikuteenija ega kuulnud enam laulu, mis oli neid nii väga hämmastanud.
Pühaku eluloo kirjutaja püha Siimeon Metafrast, kelle mälestust peetakse 9. novembril, võrdles tema külalislahkust patriarh Aabrahami omaga. Sozomenos jutustab oma kirikuloos hämmastava näite sellest, kuidas pühak võõraid vastu võttis. Kord, neljakümnepäevase paastu algul, koputas tema uksele võõras. Nähes, et teekäija on väga kurnatud, ütles püha Spiridon oma tütrele: „Pese selle mehe jalgu, et ta võiks sööma istuda.” Kuid suure paastu tõttu ei olnud neil vajalikke toiduaineid, sest pühak „sõi üksnes teatavatel päevadel, teistel päevadel aga ei söönud”. Tütar vastas, et majas ei ole leiba ega jahu. Siis vabandas püha Spiridon külalise ees ja käskis tütrel keeta toidukambrist soolasinki. Olles võõra lauda istuma pannud, hakkas ta ise sööma ja õhutas ka külalist seda tegema. Kui too keeldus, öeldes, et on kristlane, vastas pühak: „Ei ole kohane sellest keelduda, sest Jumala sõna kuulutab: „Puhastele on kõik puhas”” (Tt 1:15).
Sozomenos jutustab veel ühe pühakule iseloomuliku üksikasja. Tal oli tavaks jagada osa kogutud saagist puudustkannatajatele ja teine osa neile, kes olid hädas ja võlgades. Endale ta osa ei võtnud, vaid näitas abivajajatele lihtsalt oma aida sissepääsu. Igaüks võis võtta nii palju, kui vajas, ja hiljem samal viisil tagasi anda, ilma üleskirjutuste või arvepidamiseta.
Kirikuloolane Sokrates Scholastikos jutustab ka, kuidas röövlid kavatsesid püha Spiridoni lambaid varastada. Nad tungisid öösel lambatarasse, kuid leidsid end seal mingi nähtamatu väe poolt kinni seotuna. Hommikul läks pühak oma karja juurde ja seotud röövleid nähes palvetas ning vabastas nad. Ta manitses neid pikalt ülekohtuselt teelt lahkuma ja ausa tööga elatist teenima. Siis kinkis ta neile lamba ning saatis nad lahkelt teele sõnadega: „Võtke see oma vaeva eest, et te ei oleks unetut ööd asjata veetnud.”
Kõik pühaku elulood kõnelevad tema hämmastavast lihtsusest ja Jumalalt saadud imetegemise annist. Pühaku sõna peale äratati surnuid, taltsutati loodusjõude ja purustati ebajumalakujusid. Kord kutsus patriarh Aleksandrias kokku kirikukogu, et arutada, mida teha sealsete ebajumalakujude ja paganlike templitega. Kirikukogu isade palvete läbi langesid kõik kujud peale ühe, mida väga austati. Patriarhile ilmutati nägemuses, et selle kuju peab purustama püha Trimithundi Spiridon. Kirikukogu kutsel asus pühak laevaga teele ning hetkel, kui laev jõudis kaldale ja pühak maale astus, muutus Aleksandria ebajumalakuju koos kõigi selle ette toodud andidega põrmuks. Sellest teatati patriarhile ja kõigile piiskoppidele.
Püha Spiridon elas oma maise elu õiguses ja pühaduses ning andis palvetades oma hinge Issanda kätte. Tema säilmed puhkavad Korfu saarel temanimelises kirikus; tema parem käsi asub aga Roomas.
Tema mälestust peetakse ka juustunädala laupäeval.
Allikas: www.oca.org







