Püha Milano piiskop Ambroosi sündis aastal 340 Rooma Gallia prefekti peres. Juba lapsepõlves ilmusid märgid tema suurest tulevikust. Kord katsid mesilased magava lapse näo. Nad lendasid talle suhu ja sealt välja ning jätsid tema keelele mett. Peagi tõusid nad nii kõrgele, et neid ei olnud enam näha. Ambroosi isa ütles, et täismeheks saades saab lapsest keegi suur.
Pärast pereisa surma läks Ambroosi Rooma, kus tulevane pühak ja tema vend Satüür said suurepärase hariduse. Umbes aastal 370, pärast õpingute lõpetamist, määrati Ambroosi Liguuria ja Aemiilia piirkonna maavalitsejaks, kuid ta elas edasi Mediolanumis ehk praeguses Milanos.
Aastal 374 suri Mediolanumi ariaanist piiskop Auxentius. Selle tagajärjel tekkisid õigeusklike ja ariaanide vahel raskused, sest kumbki pool tahtis oma piiskoppi. Linna kõrgeima ametnikuna läks Ambroosi vaidlust lahendama kirikusse.
Kui ta rahvahulgale kõneles, hüüdis äkitselt üks laps: „Ambroosi piiskopiks!” Rahvas võttis hüüde üle. Ambroosi, kes oli sel ajal veel ristimiseks valmistuja, pidas end väärituks ja püüdis keelduda. Ta rääkis enda kohta halvustavalt ja üritas isegi Mediolanumist põgeneda. Asi jõudis lõpuks keiser Valentinianus Vanemani (364–375), kelle käsule ei julgenud Ambroosi vastu hakata. Ta võttis õigeusklikust preestrilt vastu püha ristimise ja läbis vaid seitsme päevaga kõik kirikliku teenistuse astmed. 7. detsembril 374 pühitseti ta Mediolanumi piiskopiks. Ta jagas kogu oma vara ja raha kirikute kaunistamiseks ning orbude ja vaeste ülalpidamiseks ning pühendus rangele askeesielule.
Ambroosi ühendas range kasinuse, hoolsa valvamise ja töö oma ülempastori kohustuste täitmisega. Kiriku ühtsust kaitstes seisis ta jõuliselt eksiõpetuste leviku vastu. Nii sõitis ta aastal 379 Sirmiumi, et seada seal ametisse õigeusklik piiskop, ning aastatel 385–386 keeldus ta Mediolanumi basiilikat ariaanidele üle andmast.
Püha Ambroosi jutlus õigeusu kaitseks avaldas sügavat mõju. Sellest tunnistas ka teine tuntud lääne kirikuisa, püha Augustinus, kelle mälestust peetakse 15. juunil ja kes võttis Mediolanumi piiskopi jutluse mõjul aastal 387 vastu püha ristimise.
Püha Ambroosi osales aktiivselt ka ühiskonnaasjades. Keiser Gratianus (375–383) sai temalt teose „Õige usu selgitus” (De Fide) ja kõrvaldas pühaku nõudmisel Rooma senati saalist võidujumalanna altari, mille juures oli tavaks vandeid anda. Pastoraalset julgust ilmutades määras püha Ambroosi keiser Theodosius I-le (379–395) raske patukahetsuse Tessaloonika süütute elanike veresauna pärast. Tema jaoks ei olnud vahet keisril ja lihtinimesel. Kuigi ta vabastas Theodosiuse patukahetsusest, ei lubanud pühak keisril altaris armulauast osa saada, vaid nõudis temalt avalikku patukahetsust.
Kuuldus piiskop Ambroosist ja tema tegudest tõi tema juurde palju järgijaid teistest maadest. Kaugelt Pärsiast tulid õpetatud mehed temalt küsimusi küsima ja tema tarkust omandama. Markomannide sõjaka germaani hõimu kuninganna Fritigelda, kelle rahvas oli Mediolanumit sageli rünnanud, palus pühakul õpetada talle kristlikku usku. Oma kirjas selgitas pühak talle veenvalt kiriku usuõpetust. Uskuma hakanud kuninganna pööras seejärel kristlusse ka oma abikaasa ja veenis teda Rooma riigiga rahulepingut sõlmima.
Pühak ühendas ranguse erakordse lahkusega. Saanud imetegemise anni, tervendas ta paljusid haigustest. Kord Firenzes Decentiuse majas peatudes äratas ta ühe surnud poisi ellu.
Püha Ambroosi lahkumisega Issanda juurde püha paasapüha ööl kaasnes palju imesid. Ta ilmus isegi nägemuses lastele, keda sel ööl ristiti. Pühak maeti Mediolanumi Ambroosiuse basiilikasse altari alla märtrite Protaasi ja Gervaasi vahele; nende mälestust peetakse 14. oktoobril.
Innukas jutlustaja ja vapper kristliku usu kaitsja püha Ambroosi sai eriti tuntuks kirikukirjanikuna. Oma dogmaatilistes teostes selgitas ta õigeusu õpetust Pühast Kolmainsusest, sakramentidest ja meeleparandusest: „Viis raamatut usust” (De Fide), „Usutunnistuse seletus” (Explanatio Symboli), „Inimesekssaamisest” (De Incarnationis), „Kolm raamatut Pühast Vaimust” (De Spiritu Sancto), „Sakramentidest” (De Sacramento) ja „Kaks raamatut meeleparandusest” (De Paenitentia). Kristlikust kõlblusest kirjutades selgitas ta kristliku moraaliõpetuse ülevust võrreldes paganliku moraaliõpetusega.
Püha Ambroosi tuntud teos „Vaimulike kohustustest” (De Officiis Ministrorum) annab tunnistust tema sügavast arusaamast karjase kohustest. Ta rõhutab, et kirikus teenijad peavad tundma nii jumalateenistusi kui ka kõlbluseeskirju.
Püha Ambroosi oli ka kirikulaulu uuendaja. Ta tõi lääne kirikusse antifoonilise laulmise ida ehk Süüria eeskujul; see sai tuntuks Ambroosiuse lauluna. Ta lõi ka kaksteist laulu, mida kasutati juba tema eluajal. Pühale Ambroosile omistatud hümn „Sind, Jumal, kiidame” (Te Deum) jõudis õigeusu kiriku tänupalvuse teenistusse.
Allikas: www.oca.org






