Püha suurmärter Varvaara elas ja kannatas keiser Maximianuse valitsusajal (305–311). Tema isa, pagan Dioskoros, oli rikas ja ülik soost mees Süüria Heliopolise linnas. Pärast abikaasa surma pühendus ta oma ainsale tütrele.
Nähes Varvaara erakordset ilu, otsustas Dioskoros ta võõraste pilkude eest varjata. Ta ehitas tütrele torni, kus teda tohtisid näha üksnes paganlikud õpetajad. Tornist avanes vaade kaugusse ulatuvatele küngastele. Päeval võis ta vaadata metsaga kaetud mägesid, kiire vooluga jõgesid ja kirjude õitega kaetud aasasid; öösel sädeles kooskõlaline ja majesteetlik taevavõlv ning pakkus sõnulseletamatult kaunist vaatepilti. Peagi hakkas neiu endalt küsima, kes on nii kooskõlalise ja suurepärase maailma esmapõhjus ja Looja.
Tasapisi veendus ta, et hingetud ebajumalakujud on üksnes inimkäte töö. Kuigi isa ja õpetajad neid kummardasid, mõistis ta, et kujud ei saanud ümbritsevat maailma luua. Soov tunda tõelist Jumalat haaras tema hinge nii täielikult, et Varvaara otsustas pühendada sellele kogu oma elu ja jääda neitsiks.
Kuuldus tema ilust levis üle linna ja paljud palusid teda naiseks. Ent isa palvetest hoolimata lükkas ta nad kõik tagasi. Varvaara hoiatas isa, et tema pealekäimine võib lõppeda traagiliselt ja nad igaveseks lahutada. Dioskoros arvas, et tütre iseloomu on mõjutanud üksinduses elamine. Seepärast lubas ta tal tornist lahkuda ja andis talle sõprade ning tuttavate valimisel täieliku vabaduse. Nii kohtas Varvaara linnas noori kristlikke neidusid, kes õpetasid talle maailma Loojast, Kolmainsusest ja jumalikust Sõnast. Jumala ettehooldusel saabus Aleksandriast Heliopolisse kaupmeheks riietunud preester. Olles Varvaarale kristliku usu saladusi õpetanud, ristis ta neiu ja pöördus seejärel oma maale tagasi.
Sel ajal ehitati Dioskorose maja juurde uhket saunamaja. Tema käsul valmistusid töölised tegema lõunaküljele kahte akent. Ent Varvaara kasutas isa äraolekut ja palus neil teha kolmanda akna, nii et moodustus valguse kolmainsus. Ühele saunamaja seinale joonistas Varvaara sõrmega risti. Rist jäi sügavalt marmorisse, otsekui oleks see tehtud raudriistaga. Hiljem jäid saunamaja kivitrepile tema jalajäljed. Saunamaja veel oli suur tervendav vägi. Püha Siimeon Metafrast, kelle mälestust peetakse 9. novembril, võrdles saunamaja Jordani jõe ja Siiloami tiigiga, sest Jumala väel sündis seal palju imesid.
Kui Dioskoros tagasi tuli ja ehitusplaanide muutmise üle pahameelt avaldas, rääkis tütar talle, kuidas ta oli õppinud tundma kolmainust Jumalat, Jumala Poja päästvat väge ja ebajumalate kummardamise tühisust. Dioskoros vihastus, haaras mõõga ja oli valmis tütart sellega lööma. Püha neiu põgenes isa eest ja too tormas talle järele. Tema tee tõkestas mägi, mis avanes ja varjas pühaku lõhesse. Lõhe teisel poolel oli üles viiv väljapääs. Nii õnnestus pühal Varvaaral peituda mäe vastasnõlval olevasse koopasse.
Pärast pikka ja tulutut tütre otsimist nägi Dioskoros mäel kaht karjast. Üks neist näitas talle koobast, kuhu pühak oli peitunud. Dioskoros peksis tütart julmalt, pani ta valve alla ja püüdis teda näljaga murda. Viimaks andis ta tütre üle linnaülem Martianusele. Püha Varvaarat peksti rängalt: teda löödi toornahaga ja tema haavu hõõruti jõhvriidega, et valu suurendada. Öösel palvetas püha Varvaara palavalt oma taevase Peigmehe poole ning Päästja ise ilmus ja parandas tema haavad. Seejärel anti pühak uute ja veelgi hirmsamate piinade alla.
Rahvahulgas, kes nägi märtri piinamist, oli vooruslik kristlik naine Juliana Heliopolisest. Tema süda täitus kaastundega ilusa ja ülikust soost neiu vastu, kes oli vabatahtlikult märtrikannatused vastu võtnud. Ka Juliana tahtis Kristuse eest kannatada. Ta hakkas piinajaid valju häälega hukka mõistma ning ta võeti kinni.
Mõlemat märtrit piinati kaua. Nende ihu rebiti ja haavati konksudega ning seejärel viidi neid alasti läbi linna pilgete ja naeru saatel. Püha Varvaara palvete läbi saatis Issand ingli, kes kattis pühade märtrite alastuse kauni rõivaga. Seejärel raiuti kindlameelsetel Kristuse tunnistajatel, pühadel Varvaaral ja Julianal, pea maha. Dioskoros hukkas püha Varvaara oma käega. Jumala karistus ei viibinud kaua: nii piinaja Martianus kui ka Dioskoros surid, kui välk neid tabas.
Kuuendal sajandil viidi püha suurmärtri Varvaara säilmed Konstantinoopolisse. Kuussada aastat hiljem viis need Kiievisse Bütsantsi keisri Aleksios Komnenose tütar Varvaara, vene vürsti Mihhail Izjaslavitši abikaasa; säilmete toomist meenutatakse 11. juulil. Säilmed puhkavad tänini Kiievi püha Vladimiri katedraalis, kus igal teisipäeval peetakse pühaku auks akafistiteenistus.
Paljud vagad õigeusklikud laulavad iga päev püha Varvaara troparit, meenutades Päästja lubadust talle: neid, kes meenutavad teda ja tema kannatusi, hoitakse äkilise ja ootamatu surma eest ning nad ei lahku sellest elust Kristuse pühadest andidest osa saamata.
Allikas: www.oca.org












