Püha apostel Andreas Esmakutsutu oli apostlitest esimene, kes järgnes Kristusele, ning tõi hiljem Kristuse juurde oma venna, püha apostel Peetruse (Jh 1:35–42). Tulevane apostel oli pärit Betsaidast ja pöördus juba nooruses kogu hingest Jumala poole. Ta ei abiellunud ning töötas koos vennaga kalurina. Kui püha prohvet, eelkäija ja ristija Johannes hakkas kuulutama, sai pühast Andreasest tema lähedasim õpilane. Kuulutades Kristust Jumala Talleks, saatis püha Ristija Johannes ise Kristuse juurde kaks oma õpilast, tulevased apostlid Andrease ja Johannes Jumalasõnaõpetaja.
Pärast Püha Vaimu apostlite peale laskumist läks püha Andreas idamaadele Jumala sõna kuulutama. Ta käis läbi Väike-Aasia, Traakia ja Makedoonia, jõudis Doonau jõeni, läks mööda Musta mere rannikut läbi Krimmi ja Musta mere piirkonna ning tõusis mööda Dnepri jõge paika, kus praegu asub Kiievi linn.
Ta jäi ööseks Kiievi küngastele. Hommikul tõusnud, ütles ta kaasas olnud õpilastele: „Kas näete neid künkaid? Neil küngastel hakkab särama Jumala heldus ning siia tuleb suur linn ja Jumal püstitab palju kirikuid.” Apostel käis küngastel, õnnistas neid ja püstitas risti. Pärast palvetamist läks ta edasi mööda Dneprit ülespoole ja jõudis slaavlaste asulasse, kuhu ehitati Novgorod. Sealt läks apostel läbi varjaagide maa Rooma kuulutama ning pöördus taas Traakiasse, kus rajas väikeses Bütsantsi külas, tulevases Konstantinoopolis, Kristuse kiriku. Püha apostel Andrease nimi ühendab emakirikuna Konstantinoopoli kirikut tema tütarkiriku, Vene kirikuga.
Oma rännakutel kannatas esmakutsutud apostel paganate käe läbi palju piinu ja vaeva: teda aeti linnadest välja ja peksti. Sinoopes loobiti teda kividega, kuid vankumatu Kristuse õpilane jäi vigastamata ja jätkas inimestele Päästjast kuulutamist. Apostli palvete läbi tegi Issand imesid. Püha apostel Andrease tööga rajati kristlikke kirikuid, millele ta seadis piiskopid ja vaimulikud. Viimane linn, kuhu apostel jõudis, oli Patras, kus tal oli määratud kannatada märtrisurma.
Issand tegi oma õpilase läbi Patrases palju imesid. Haiged said terveks ja pimedad nägijaks. Apostli palvete läbi paranes raskest haigusest lugupeetud linnaelanik Sosios ning tervenesid Patrase valitseja naine Maksimilla ja vend Stratokles. Apostli tehtud imed ja tema tuline kõne valgustasid tõelise usuga peaaegu kõiki Patrase linna elanikke.
Patrasesse jäi vähe paganaid, kuid nende hulgas oli linnaülem Aigeatos. Apostel Andreas pöördus tema poole korduvalt evangeeliumi sõnadega. Kuid apostli imedki ei veennud Aigeatost. Püha apostel pöördus armastuse ja alandlikkusega tema hinge poole, püüdes talle Issanda püha risti imettegeva väe läbi ilmutada kristlikku igavese elu saladust. Vihastanud Aigeatos käskis apostli risti lüüa. Pagan arvas, et võib püha Andrease kuulutuse tühistada, kui ta ristil surmab.
Püha Andreas Esmakutsutu võttis linnaülema otsuse vastu rõõmuga ja Issanda poole palvetades ning läks vabatahtlikult hukkamispaika. Pühaku kannatuste pikendamiseks käskis Aigeatos mitte naelutada tema käsi ja jalgu, vaid siduda need risti külge. Kaks päeva õpetas apostel kogunenud linnaelanikke. Teda kuulates tundsid inimesed talle kogu hingest kaasa ja püüdsid püha Andreast ristilt maha võtta. Rahvarahutust kartes käskis Aigeatos hukkamise peatada. Kuid püha apostel hakkas palvetama, et Issand annaks talle surma ristil. Just siis, kui sõdurid püüdsid apostlist kinni võtta, kaotasid nad kontrolli oma käte üle. Risti löödud apostel ülistas Jumalat ja ütles: „Issand Jeesus Kristus, võta vastu mu vaim.” Siis valgustas särav jumaliku valguse kiir risti ja sellele löödud märtrit. Kui valgus hajus, oli püha apostel Andreas juba oma püha hinge Issandale andnud. Linnaülema naine Maksimilla laskis pühaku ihu ristilt maha võtta ja mattis selle auga.
Mõni sajand hiljem, keiser Konstantinos Suure ajal, viidi püha apostel Andrease säilmed pidulikult Konstantinoopolisse ja asetati pühade apostlite kirikusse püha evangelist Luuka ja püha Pauluse õpilase püha Timoteose säilmete kõrvale.
Allikas: www.oca.org





