Püha suurmärter Jaakob Pärslane, keda nimetatakse ka tükkideks saetuks, sündis neljandal sajandil vagas, rikkas ja lugupeetud kristlikus perekonnas. Ka tema abikaasa oli kristlane. Abielupaar kasvatas oma lapsi vagaduses ning äratas neis armastust palve ja Pühakirja vastu. Jaakobil oli kõrge amet Pärsia valitseja Izdegerdi (399–420) ja tema ametijärglase Barahranese (420–438) õukonnas. Kuid ühel sõjaretkel lasi ta end valitseja heasoovlikkusest meelitada, kartis tunnistada end kristlaseks ja ohverdas koos valitsejaga ebajumalatele.
Sellest teada saanud, kirjutasid Jaakobi ema ja abikaasa talle kirja, milles teda noomisid ja meeleparandusele kutsusid. Kirja saanud, mõistis Jaakob oma patu raskust. Kohkudes mõttest olla lahutatud mitte üksnes oma perekonnast, vaid ka Jumalast endast, hakkas ta valjusti nutma ja palus Issandalt andestust.
Tema kaassõdurid kuulsid teda Issanda Jeesuse Kristuse poole palvetamas ja teatasid sellest valitsejale. Ülekuulamisel tunnistas püha Jaakob vapralt oma usku ühteainsasse tõelisse Jumalasse. Ükski valitseja pealekäimine ei suutnud teda Kristusest lahti ütlema panna. Seejärel käskis valitseja pühaku hukata.
Tal hakati ükshaaval maha raiuma sõrmi ja varbaid, seejärel käsi ja jalalabasid ning siis käsivarsi ja jalgu. Pika piinamise kestel palvetas püha Jaakob Issandat tänades, et too oli andnud talle võimaluse neist kohutavaist piinadest läbi minnes oma pattudest lunastust saada. Viimaks raiuti märtril pea maha. Kristlased kogusid tema ihu osad kokku ja matsid need suure aupaklikkusega.
Allikas: www.oca.org
















