EAÕK Tartu piiskopkond

pühad, mälestused, paast, lugemised, teenistused

23.11.2026

UUS KALENDER

esmaspäev | jõulupaastsoe toit ilma õlita

  • Meie pühade isade Ikoonia piiskopi Amfilooki ja Akragase piiskopi Grigoori mälestus.
  • Õilisusulise suurvürsti Neeva Aleksandri, mungapühitsusel Aleksei uinumine.

8. viis

Ikoonioni Amfilohhios
Ikoonioni Amfilohhios
Akragase Gregorios
Akragase Gregorios
Neeva Aleksander
Neeva Aleksander
Meie pühade isade Ikoonia piiskopi Amfilooki ja Akragase piiskopi Grigoori mälestus.

Püha Amfilook, Ikoonia piiskop

Püha Amfilook, Ikoonia piiskop, sündis umbes aastal 340 Kapadookia Kaisareas, linnas, kust on pärit mõned õigeusu kiriku suurimad isad ja õpetajad. Ta oli Konstantinoopolis jurist, kuid pühendus hiljem täielikult kiriku teenimisele. Ta ei olnud üksnes püha Vassiili Suure sõber ja püha Grigoori Jumalasõnaõpetaja sugulane, vaid ka nende õpilane.

Püha Amfilook töötas usinalt Kristuse viinamäel ja elas umbes nelikümmend aastat kõrbes range askeedina, kuni Issand valis ta ülemkarjaseks. Püha Amfilook oli Lükaoonia uue provintsi esimene metropoliit ning palus oma hingekarjasekohustustes sageli nõu ja abi pühalt Vassiililt.

Püha ülemkarjane võitles ariaanluse ja teiste tolle aja hereesiate vastu, kaitstes Püha Vaimu jumalikkust Makedoniose hereesia vastu. Püha Vassiili pühendas oma traktaadi „Pühast Vaimust” piiskop Amfilookile. Lisaks Püha Vaimu jumalikkuse ning Tema võrdsuse tõendamisele Isa ja Pojaga kaitseb püha Vassiili teos kiriku vanu kirjapanemata pärimusi, nagu ristimärgi tegemine, palvetamisel ida poole pöördumine, pühapäeval põlvitamata jätmine ja muud.

Püha Amfilook hoidis palju aastaid Ikoonia karja, mille Issand oli tema hoolde usaldanud. Õiglase mehe palve oli nii tuline, et ta võis paluda Issandat tervendada oma karja ihu- ja hingehaigusi. Ta oli ka andekas kirjanik ja jutlustaja, juhatades oma karja päästeteele. Kindla õigeusu teoloogina võitles pühak lakkamatult ariaanluse ja eunomiaanluse hereesiate vastu. Ta osales aastal 381 teisel üleilmsel kirikukogul ning juhtis võitlust Makedoniose hereesia vastu. Pühaku kirjutistest on säilinud vähe, kuid alles on kaheksa tema jutlust, nende hulgas vanim teadaolev jutlus Issanda templissetoomise püha kohta, mida peetakse 2. veebruaril.

Püha piiskop Amfilook läks rahulikult Issanda juurde aastal 394. Osa tema pühadest säilmetest asub Athose mäe püha Panteleimoni kloostris, Küprose Kýkkose kloostris ja Ateena Benaki muuseumis.

Püha Grigoori, Akragase piiskop

Püha Grigoori, Akragase piiskop, sündis Sitsiilia saarel Akragase linna lähedal Pretoriumi külas vagade vanemate Haritoni ja Teodota peres. Lapsena ristis Grigoori Akragase piiskop Pataimonos. Kümneaastaselt oli õpihimuline poiss omandanud kirjutamise ning oskas lugeda ja kirikulaule laulda. Kaheteistkümneaastaselt anti püha Grigoori vaimulike hoole alla ja tema vaimulikuks juhatajaks sai ülemdiakon Donatus. Järgmised kümme aastat veetis Grigoori Akragase kiriku juures. Siis aga ilmus pühale noormehele, kes soovis tuliselt Jeruusalemma külastada, Issanda ingel ja ütles, et Jumal on tema kavatsust õnnistanud.

Jeruusalemmas esitleti püha Grigoorit patriarh Makariosele (563–574), kes jättis vaga noormehe teenima oma peakirikusse ja pühitses ta diakoniks. Püha Grigoori hing janunes kloostritöö järele ning patriarh õnnistas teda, lubades tal minna Õlimäe kloostrisse. Aasta pärast lahkus Grigoori sealt kõrbesse ühe vanakese juurde, kes õpetas talle neli aastat vaimulikku tarkust, alandlikkust ja kloostrielu põhimõtteid. Askeet, kes nägi pühas Grigooris ette kiriku tulevast suurt valgustajat, õnnistas teda üksinduselust lahkuma.

Vanakese juurest lahkunud, elas Grigoori mõnda aega Jeruusalemmas ning läks seejärel Konstantinoopolisse, kus pühade märtrite Sergi ja Vahhi kloostri vennad võtsid ta armastusega vastu. Püha Grigoori askeesitööd märkas Konstantinoopoli patriarh Eutühhios (552–565), kelle nõudmisel osales pühak viiendal üleilmsel kirikukogul aastal 553. Pärast kirikukogu läks püha Grigoori Rooma, et austada pühade apostlite Peetruse ja Pauluse haudu.

Sel ajal suri Akragase piiskop. Vanemad vaimulikud ja Akragase lugupeetud kodanikud sõitsid Rooma ning palusid paavstil valida oma lahkunud ülemkarjase järeltulija nende esitatud kandidaatide hulgast. Kuid paavst lükkas Jumala ilmutuse ajel nende ettepaneku tagasi ning kutsus hoopis püha Grigoori neid piiskopina teenima.

Mõni aasta juhtis püha Grigoori rahus Jumalalt talle usaldatud karja. Ta kaitses rõhutuid ning oli tark jutlustaja ja imeline tervendaja. Ülempiiskopina elas ta askeetliku munga elu ja pidas innukalt kloostritõotusi. Kari armastas oma ülemkarjast ja usaldas teda. Kuid leidus ka pahatahtlikke inimesi, kes olid otsustanud teda laimata.

Kui püha Grigoori viibis kirikus, viisid need kurjad inimesed salaja tema ruumidesse äraostetud hoora. Seejärel, rahvahulga ees, kes oli pärast jumalateenistust piiskoppi tema maja ukseni saatnud, tõid nad naise välja ja süüdistasid püha Grigoorit surmapatus – hooramises. Püha piiskop võeti valve alla. Rahvas püüdis oma piiskoppi kaitsta, kuid edutult. Kohtus andis hoor püha Grigoori vastu valetunnistust. Niipea kui ta laimavad sõnad lausus, langes ta meeletusse raevuhoogu. Kohtunikud süüdistasid pühakut nõiduses. Püha Grigoori saadeti koos ettekandega tema „kuritegudest” Rooma piiskopi ette kohtu alla.

Pärast süüdistuste lugemist ei tahtnud paavst süüalust näha ja käskis ta vanglasse viia. Pühak talus alandust alandlikult, elades lakkamatus palves. Tema palvevõitlus ja imetegemise annid said peagi tuntuks kogu linnas ja selle ümbruses. Vangla juurde hakkas kogunema vagasid roomlasi, keda vangistatud pühak õpetas õiglast elu elama, ning ta palus Issandat haigeid tervendada.

Kahe aasta pärast tuli paavsti juurde ettenägemisanniga vanake Markos, kes tundis püha Grigoorit noorusest peale. Vanake ei uskunud süüdistusi ja veenis paavsti kutsuma Grigoori asja otsustamiseks kokku kirikukogu. Paavsti kutsel tuli kirikukogule palju Akragase vaimulikke koos kõigi pühaku süüdistajatega, nende seas ka hoor. Konstantinoopolist saabus Rooma kolm piiskoppi ja keisri kõrge ametimees Markianos. Teel oli Markianos raskesti haigestunud. Paljude püha Grigoori palvete läbi tervenenud inimeste nõuandel kandsid teenijad sureva mehe vanglasse, kus imettegev pühak vaevles. Püha Grigoori palvete läbi andis Issand Markianosele tervise.

Kirikukogul püüdsid laimajad süüdistusi korrata ning esitasid oma peamise tõendina kohtunikule meeletu hoora, väites, et Grigoori oli ta ära nõidunud. Kuid pühak palvetas naise üle ja ajas kurja vaimu välja. Naine tuli mõistusele ja rääkis kirikukogule kogu tõe. Laimajad jäid häbisse ja nende üle mõisteti kohut. Markianos tahtis nad koguni hukata, kuid püha Grigoori palus neile andeks anda.

Püha Grigoori pöördus austatuna tagasi oma peakirikusse ja juhtis oma karja armastusest ümbritsetuna kirikut kuni rahuliku surmani.

Allikas: www.oca.org

Õilisusulise suurvürsti Neeva Aleksandri, mungapühitsusel Aleksei uinumine.

Püha vürst Neeva Aleksander sündis 30. mail 1220 Pereslavl-Zalesski linnas. Tema isa Jaroslav II, ristimises Teodor (†1246), „tasane, lahke ja heatahtlik vürst”, oli Vsevolod III Suure Pesa (†1212) noorem poeg ja püha vürst Juri Vsevolodovitši vend; Juri mälestus on 4. veebruaril. Püha Aleksandri ema, Rjazani vürstitar Feodossia Igorevna, oli Jaroslavi kolmas abikaasa. Nende vanem poeg oli püha vürst Teodor, kelle mälestus on 5. juunil ja kes läks Issanda juurde viieteistkümneaastaselt. Püha Aleksander oli nende teine poeg.

Tema lapsepõlv möödus Pereslavl-Zalesskis, kus tema isa oli vürstiks. Noore Aleksandri vürstipühitsuse ehk sõjameheks saamise sissejuhatava talituse tegi Pereslavli Issandamuutmise peakirikus Suzdali piiskop püha Siimon, kelle mälestus on 10. mail ja kes oli üks Kiievi koobaskloostri paterikoni ehk isade elulugude kogu koostajaid. Sellelt ülemkarjasest vanakeselt sai püha Aleksander oma esimese õnnistuse sõjaväeteenistuseks Jumala nimel, et kaitsta Vene kirikut ja Vene maad.

Aastal 1227 saatis Vladimiri suurvürst Juri oma venna vürst Jaroslavi novgorodlaste palvel Suurde Novgorodi vürstina valitsema. Jaroslav võttis kaasa oma pojad, pühad Teodori ja Aleksandri. Vladimiri vürstidega rahulolematud novgorodlased kutsusid peagi enda juurde Tšernigovi püha Miikaeli, kelle mälestus on 20. septembril. Veebruaris 1229 lahkus Jaroslav koos poegadega Pereslavli. Asi lõppes rahumeelselt: aastal 1230 naasis Jaroslav koos poegadega Novgorodi ning püha Miikaeli tütar Feodossia kihlatati püha Teodori, Aleksandri vanema vennaga. Pärast peigmehe surma aastal 1233 läks noor vürstitar kloostrisse ning sai oma kloostrivägitegude poolest tuntuks Suzdali püha nunn Eufrosiiniana, kelle mälestus on 25. septembril.

Varasest noorusest alates käis püha Aleksander koos isaga sõjaretkedel. Aastal 1235 osales ta lahingus Emajõel praeguses Eestis, kus Jaroslavi väed sakslased täielikult purustasid. Järgmisel aastal läks Jaroslav Kiievisse, jättes oma poja püha Aleksandri Novgorodi iseseisvalt vürstina valitsema. Aastal 1239 abiellus Aleksander Polotski vürsti Brjatšeslavi tütrega. Mõned ajalookirjutised jutustavad, et vürstitari ristimise päev oli tema püha abikaasa nimepäev ning talle anti nimeks Aleksandra. Isa Jaroslav, kelle ristimisnimi oli Teodor, õnnistas neid kihlusel Jumalasünnitaja imettegeva Teodori ikooniga. Hiljem palvetas püha Aleksander pidevalt selle ikooni ees. Pärastpoole võttis tema vend Kostroma Vassili (†1276) ikooni Gorodetsi kloostrist, kus Aleksander suri, ja viis selle Kostromasse.

Vene ajaloos oli alanud väga raske aeg: idast tuli mongolite hord, hävitades kõik oma teel; läänest tulid Saksa ordu rüütlite väed, kes nimetasid end Rooma paavsti õnnistusel teotavalt „ristikandjateks”, kandes Issanda risti. Sel kohutaval tunnil tõstis Jumala ettehooldus Venemaa päästmiseks esile püha vürst Aleksandri, suure sõjamehe, palvetaja, askeedi ja Vene maa kaitsja. „Ilma Jumala käsuta ei oleks seda vürsti olnud.”

Batu sissetung, Vene linnade häving, rahva kohkumine ja lein ning tema parimate poegade ja juhtide hukkumine aitasid kaasa sellele, et ristisõdijate hord tungis Vene piiridele. Esimesed olid rootslased. „Rooma usku kuningas kesköömaalt”, Rootsist, kogus 1240. aastal suure sõjaväe ja saatis selle paljudel laevadel Neevale oma väimehe, jaarl ehk vürst Birgeri juhtimisel. Kõrge rootslane saatis Novgorodi käskjalad püha Aleksandrile ütlema: „Võitle minuga, kui sul on julgust, sest ma olen juba siin ja võtan sinu maa vangi.”

Püha Aleksander, kes ei olnud siis veel kahekümneaastane, palvetas kaua püha Sofia ehk Jumala Tarkuse kirikus. Ta luges Taaveti psalmi: „Mõista kohut, Issand, nende üle, kes mulle ülekohut teevad, võitle nende vastu, kes minu vastu võitlevad. Võta kilp ja kaitserüü ning tõuse mulle appi” (Ps 34/35). Ülempiiskop Spiridon õnnistas püha vürsti ja tema sõjaväge lahinguks. Kirikust väljudes julgustas püha Aleksander oma väge ususõnadega: „Jumala vägi ei ole arvukuses, vaid tões.” Väiksema väega ja Pühale Kolmainule lootes kiirustas vürst vaenlase poole, et oodata oma isalt abi, teadmata, kas või millal vaenlane ründab.

Kuid anti imeline märk: 15. juuli koidikul nägi sõjamees Pelgui, ristimises Filippus, paati, milles olid kuninglikus purpuris pühad märtrid Boriss ja Gleb. Boriss ütles: „Vend Gleb, aidakem oma sugulast Aleksandrit.” Kui Pelgui nägemusest vürstile teatas, käskis püha Aleksander kellelgi imest mitte rääkida. Sellest julgust saanud, kutsus ta sõjaväge vapralt rootslaste vastu võitlema.

„Latiinlasi tapeti suurel hulgal, neid langes loendamatult ja nende juhile jäi teravast odast märk näkku.” Jumala ingel aitas õigeusu sõjaväge nähtamatult: hommiku saabudes oli Ižora jõe vastaskaldal, kuhu püha Aleksandri vägi ei saanud minna, palju tapetud vaenlasi. Selle 15. juulil 1240 Neeva jõel saavutatud võidu pärast nimetas rahvas pühakut Neeva Aleksandriks.

Saksa ordu rüütlid jäid ohtlikuks vaenlaseks. Aastal 1241 vallutas püha Aleksander välkkiire sõjaretkega tagasi muistse Vene Koporje kindluse ja ajas rüütlid sealt välja. Kuid aastal 1242 õnnestus sakslastel Pihkva vallutada. Vaenlane hooples „kogu slaavi rahva alistamisega”. Püha Aleksander läks talvisele sõjaretkele ja vabastas Pihkva, selle Püha Kolmainu muistse kodu, ning pidas 1242. aasta kevadel Saksa ordu vastu otsustava lahingu. Mõlemad väed põrkasid 5. aprillil 1242 Peipsi järve jääl kokku. Käed taeva poole tõstes palvetas püha Aleksander: „Mõista mulle kohut, oh Jumal, ja mõista kohut mu tüliasjas hoopleva rahvaga ning anna mulle abi, oh Jumal, nagu vanasti Moosesele Amaleki vastu ja minu vanavanaisale Jaroslav Targale neetud Svjatopolki vastu.”

Tema palve, Jumala abi ja sõjalise jõu läbi purustati ristisõdijad täielikult. Taplus oli kohutav ning põrkuvad odad ja mõõgad raksusid nõnda, et näis, nagu külmunud järv liiguks ega olekski tugev jää, sest see oli verega kaetud. Kui vaenlased põgenema pöördusid, ajas Aleksandri sõjavägi neid taga ja raius maha, „nagu oleksid nad õhus lennanud, ning vaenlasel polnud kuhugi põgeneda”. Hiljem viidi suur hulk vange püha vürsti järel häbis sammudes ära.

Kaasaegsed mõistsid selgelt suure jäälahingu ülemaailmset ajaloolist tähendust ning püha Aleksandri nime ülistati kogu Pühal Venemaal, „kõigil maadel Egiptuse merest Ararati mäeni, mõlemal pool Varjaagi merd kuni Suure Roomani”.

Vene maa läänepiirid olid kindlalt kaitstud ja saabus aeg hoida Venemaad ida poolt. Aastal 1242 sõitsid püha Neeva Aleksander ja tema isa Jaroslav Hordi juurde. Metropoliit Kirill õnnistas neid selleks uueks paljude raskustega teenimiseks: oli vaja muuta tatarlased vaenlastest ja röövlitest auväärseteks liitlasteks ning selleks oli vaja „ingli tasadust ja mao tarkust”.

Issand kroonis Vene maa kaitsjate püha ülesande eduga, kuid see nõudis aastaid raskusi ja ohvreid. Sõlminud liidu khaan Batuga, pidi vürst Jaroslav sõitma kaugesse Mongooliasse kogu rändrahvaste impeeriumi pealinna. Batu enda olukord oli ebakindel ning ta otsis Vene vürstide toetust, soovides oma Kuldhordi kaugest Mongooliast lahutada. Seal aga ei usaldatud omakorda ei Batut ega venelasi.

Vürst Jaroslav mürgitati. Ta suri piinarikkalt, olles püha märtri Tšernigovi Miikaeli, kelle sugulaseks ta peaaegu oleks saanud, vaid kümne päeva võrra üle elanud. Kuna isa pärandas talle liidu Kuldhordiga, pidi püha Neeva Aleksander sellest kinni pidama, et hoida ära Venemaa uus laastamine. Batu poeg Sartak oli vastu võtnud kristluse ning juhtis Hordis Vene asju. Temast sai Aleksandri sõber ja otsekui vend. Oma toetust lubades võimaldas püha Aleksander Batul alustada sõjakäiku Mongoolia vastu, et saada kogu Suure Stepi peamiseks võimuks ja tõsta Mongoolias troonile tatari kristlik juht khaan Möngke; enamik tema tatari kristlasi olid nestoriaanid.

Kõigil Vene vürstidel ei olnud püha Neeva Aleksandri tarkust. Paljud lootsid mongoli ikke vastu võitlemisel Euroopa abile. Püha Tšernigovi Miikael, Galiitsia vürst Daniil ja Aleksandri vend Andrei pidasid Rooma paavstiga läbirääkimisi. Kuid püha Aleksander teadis hästi Konstantinoopoli saatust: ristisõdijad olid selle 1204. aastal vallutanud ja laastanud. Tema enda kogemused õpetasid teda läänt mitte usaldama. Galiitsia Daniili liit paavstiga, mis talle midagi vastu ei andnud, oli õigeusu reetmine, unioon Roomaga. Püha Aleksander ei tahtnud, et see sünniks tema kirikuga.

Kui Rooma paavsti saadikud aastal 1248 tulid ka teda meelitama, kirjutas ta vastuseks, et venelased on ustavad Kristuse kirikule ja seitsme üleilmse kirikukogu usule: „Neid tunneme väga hästi, kuid teie õpetust me vastu ei võta.” Katoliiklus ei sobinud Vene kirikule ning unioon tähendas õigeusust loobumist, vaimuliku elu allikast loobumist, Jumala poolt ette määratud ajaloolisest tulevikust loobumist ja enese vaimulikule surmale määramist.

Aastal 1252 tõusid paljud Vene linnad tatari ikke vastu üles, toetades Andrei Jaroslavitšit. Olukord oli väga ohtlik. Taas ähvardati Venemaa olemasolu ennast. Püha Aleksander pidi veel kord Hordi juurde sõitma, et hoida ära tatarlaste karistusretk Vene maadele. Lüüa saanud Andrei põgenes rootslaste juurde, otsides abi neilt samadelt röövlitelt, keda tema suur vend oli Jumala abiga Neeval purustanud.

Pühast Aleksandrist sai kogu Vana-Venemaa – Vladimiri, Kiievi ja Novgorodi – valitsev suurvürst. Tema õlgadel lasus suur vastutus Jumala ja ajaloo ees. Aastal 1253 tõrjus ta uue sakslaste sissetungi Pihkva vastu; 1254. aastal sõlmis ta Norraga lepingu rahuaegsete piiride kohta; 1256. aastal läks ta sõjaretkele Soome maale. Kroonik nimetas seda „pimedaks sõjaretkeks”, sest Vene sõjavägi liikus polaaröös, „minnes läbimatutesse paikadesse, nägemata ei päeva ega ööd”. Paganluse pimedusse tõi püha Aleksander evangeeliumikuulutuse ja õigeusu kultuuri valguse. Kogu rannikupiirkond valgustati ja avati venelaste poolt.

Aastal 1256 suri khaan Batu ja varsti mürgitati ka tema poeg Sartak, kes oli olnud Neeva Aleksandrile nagu vend. Püha vürst sõitis kolmandat korda Saraisse, et kinnitada Vana-Venemaa ja Hordi rahumeelsed suhted uue khaani Berkega. Kuigi Batu ametijärglane oli islami vastu võtnud, vajas ta liitu õigeuskliku Vene maaga. Aastal 1261 rajati püha Aleksandri ja metropoliit Kirilli usina tööga Kuldhordi pealinnas Sarais Vene õigeusu kiriku piiskopkond.

Seejärel saabus paganliku ida suure ristiusustamise ajastu ning püha Neeva Aleksander mõtiskles prohvetlikult Vene maa ajaloolise kutsumuse üle. Püha vürst kasutas iga võimalust kodumaa ülesehitamiseks ja sellele määratud risti kergendamiseks. Aastal 1262 peatati tema käsul paljudes linnades tatari andamikogumine ja sõdurite värbamine. Oodati tatarlaste kättemaksu. Kuid rahva suur eestkostja sõitis jälle Hordi juurde ja juhtis sündmused targalt hoopis teisele rajale. Vene ülestõusu tõttu oma ametist kõrvaldatud khaan Berke lõpetas andami saatmise Mongooliasse ning kuulutas Kuldhordi iseseisvaks, muutes selle Venemaa tõeliseks kilbiks ida poolt. Selles Vene ja tatari maade ning rahvaste suures ühenduses kasvas ja tugevnes tulevane paljurahvuseline Vene riik. Hiljem hõlmas Vene kirik oma piirides peaaegu kogu Tšingis-khaani pärandi kuni Vaikse ookeani kallasteni.

See püha Neeva Aleksandri diplomaatiline sõit Saraisse oli tema neljas ja viimane. Vene maa tulevik oli päästetud, tema kohus Jumala ees täidetud. Kuid tema jõud oli täiesti ära kulutatud ja elu Vene kiriku teenimisele pühendatud. Tagasiteel Hordist jäi püha Aleksander surmahaigeks. Kuna ta ei suutnud Vladimirini jõuda, andis vürst-askeet Gorodetsi kloostris 14. novembril 1263 oma vaimu Issanda kätte. Ta lõpetas oma raske maise tee, võttes vastu suure skeema munganimega Aleksei.

Metropoliit Kirill, püha vürsti vaimulik isa ja kaaslane, ütles matusekõnes: „Tea, mu laps, et Suzdalimaa päike on nüüd loojunud. Vene maal ei tule enam temast suuremat vürsti.” Tema püha ihu viidi Vladimirisse; teekond kestis üheksa päeva ja ihu jäi kõdunemata.

23. novembril, enne tema matmist Vladimiri Kristuse sündimise kloostrisse, ilmutas Jumal „ime, mis on imeline ja mälestamist väärt”. Kui püha Aleksandri ihu hauakambrisse asetati, tahtsid majapidaja Sebastian ja metropoliit Kirill võtta tema käe, et panna sellesse vaimulik ürik ehk patukustutuskiri. Püha vürst sirutas otsekui elavana käe ja võttis kirja metropoliidi käest. „Hirmu pärast suutsid nad vaevu tema haua juurest eemale vaaruda. Kes ei imestaks selle üle, sest ta oli surnud ja ihu oli talvisel ajal kaugelt toodud.”

Nõnda ülistas Jumal püha sõjameesvürsti Neeva Aleksandrit. Püha Neeva Aleksandri üldkiriklik pühakuks tunnistamine toimus metropoliit Makari ajal Moskva kirikukogul aastal 1547. Pühakule pühendatud kaanoni koostas sel ajal Vladimiri munk Miikael.

Allikas: www.oca.org

10.11.202623.11.2026 / 10.11.2026

VANA KALENDER

понедельник

  • Апп. от 70-ти Ера́ста, Оли́мпа (Олимпа́на), Родио́на (Иродио́на), Сосипа́тра, Куа́рта (Ква́рта) и Те́ртия (Тере́нтия) (I)
  • Мч. Оре́ста врача (304)
  • сщмч. Мили́я, епископа Персидского, и двух учеников его (341)
  • прп. Феостири́кта (Стири́кта), иже в Симво́лех
  • вмч. Константина-Кахи, кн. Грузинского (852)
  • Колесование вмч. Гео́ргия (303) (Груз.)
  • Прмч. Ни́фонта (Выблова), иеромонаха и мч. Алекса́ндра Медема (1931)
  • сщмчч. Проко́пия (Титова), архиепископа Херсонского, Диони́сия Щеголева, Иоа́нна Скадовского и Петра Павлушкова, пресвитеров (1937)
  • сщмчч. Августи́на (Беляева), архиепископа Калужского, и с ним Иоа́нна Сперанского, пресвитера, прмчч. Иоанни́кия (Дмитриева), архимандрита и Серафи́ма (Гущина), иеромонаха, мчч. Алекси́я Горбачева, Аполло́на Бабичева, Михаила Арефьева (1937)
  • сщмч. Бори́са Семенова, диакона, мч. Николая Смирнова и мц. Анны Остроглазовой (1930-е)
  • мцц. Ольги Масленниковой (1941) и Феокти́сты Ченцовой (1942)

Глас 8-й

Рядовое:

Лит. – Ап.: (зач. 278). Ев.: (зач. 65).

Тропарь и кондак
Апостолам · Тропарь, глас 3

Апо́столи святи́и,/ моли́те Ми́лостиваго Бо́га,/ да прегреше́ний оставле́ние// пода́ст душа́м на́шим.

Апостолам Ерасту, Олимпу, Родиону, Сосипатру, Куарту (Кварту) и Тертию · Кондак, глас 2

Боже́ственным све́том ум озари́вше,/ вити́йская плете́ния му́дре разори́сте,/ и язы́ки вся улови́вше, апо́столи сла́внии,/ Влады́це приведо́сте,// Тро́ицу Боже́ственную сла́вити науча́юще.

Мученику Оресту врачу · Тропарь, глас 4

Удо́м усекнове́ние терпе́л еси́/ и о́гненную лю́тую му́ку, му́чениче,/ подви́гся, всесла́вне,/ венце́м я́ве увязе́ся нетле́нным, преблаже́нне,/ Престо́лу же предстои́ши Святы́я Тро́ицы,/ Ю́же помоли́, да спасе́т ны,/ му́чениче Оре́сте,// ве́рою пою́щия тя.

Великомученику Георгию Победоносцу · Тропарь, глас 4

Я́ко пле́нных свободи́тель/ и ни́щих защи́титель,/ немощству́ющих врач,/ царе́й побо́рниче,/ победоно́сче великому́чениче Гео́ргие,// моли́ Христа́ Бо́га спасти́ся душа́м на́шим.

Великомученику Георгию Победоносцу · Кондак, глас 8

К возбра́нному и ско́рому заступле́нию твоему́ прибе́гше ве́рнии,/ мо́лим изба́витися, страстоте́рпче Христо́в, от собла́зн вра́жиих,/ воспева́ющим тя, и вся́ких бед и озлобле́ний, да зове́м:// ра́дуйся, му́чениче Гео́ргие.

Священномученику Прокопию, архиепископу Херсонскому · Тропарь, глас 1

Свети́льник всесве́тлый во гра́де Херсо́не яви́лся еси́, па́стырю до́брый, священному́чениче Проко́пие. Любо́вь и милосе́рдие в сердца́х ве́рных насажда́я, тве́рдо стоя́ти во испове́дании ве́ры Правосла́вныя призыва́л еси́. Те́мже со пресви́тером Иоа́нном за Христа́ пострада́л еси́, и ны́не ку́пно с ни́м на небеси́ престо́лу Бо́жию предстоя́, моли́ Ми́лостиваго Бо́га оте́чество на́ше в Правосла́вии и благоче́стии утверди́ти, ми́р Це́ркви дарова́ти и душа́м на́шим ве́лию ми́лость.

Священномученику Прокопию, архиепископу Херсонскому · Кондак, глас 4

Во святи́телех благоче́стно пожи́в, и муче́ния пу́ть проше́д, безбо́жия си́лу побежда́я, побо́рник бы́в Херсо́нстей па́стве, богому́дре. Те́мже тя́ почита́юще, та́ко вопие́м ти́: от бе́д изба́ви на́с при́сно твои́ми мольба́ми, о́тче священному́чениче Проко́пие.

Преподобномученикам Иоанникию Дмитриеву и Серафиму Гущину · Тропарь, глас 3

Я́ко мона́шествующих утвержде́ние/ и преподобному́чеников похвалу́/ О́птина пу́стынь вас велича́ет,/ Иоанни́кие и Серафи́ме досточу́днии,/ вы бо, ду́ши своя́ за Христа́ положи́вше,/ венце́м страда́ния увенча́стеся./ Те́мже моли́теся Христу́, добропобе́днии,/ страну́ на́шу в Правосла́вии утверди́ти// и душа́м на́шим дарова́ти ве́лию ми́лость.

Преподобномученику Иоанникию (Дмитриеву) · Кондак, глас 2

Непоро́чное твое́ житие́ во и́ночестве, Иоанни́кие,/ и любо́вь ко Христу́ неутоли́мая,/ Правосла́вия побо́рника и преподобному́ченика сла́вна тя показа́./ Сего́ ра́ди во дворы́ ра́йския всели́ тя Госпо́дь,/ еди́ный све́дый серде́чная.

Преподобномученику Серафиму (Гущину) · Кондак, глас 4

Кро́вию твое́ю зе́млю Ру́сскую удобри́в,/ и страда́нием Це́рковь Христо́ву украси́в,/ преподобному́чениче Серафи́ме,/ злонача́льника ору́жием кре́стным победи́л еси́,/ я́ко сие́ есть ми́ра непобеди́мая побе́да.

В понедельник, Небесным чинам бесплотным · Тропарь, глас 4

Небе́сных во́инств Архистрати́зи,/ мо́лим вас при́сно мы недосто́йнии,/ да ва́шими моли́твами оградите́ нас/ кро́вом крил невеще́ственныя ва́шея сла́вы,/ сохраня́юще нас припа́дающия приле́жно и вопию́щия:/ от бед изба́вите нас,// я́ко чинонача́льницы вы́шних Сил.

В понедельник, Небесным чинам бесплотным · Кондак, глас 2

Архистрати́зи Бо́жии,/ служи́телие Боже́ственныя сла́вы,/ А́нгелов нача́льницы, и челове́ков наста́вницы,/ поле́зное нам проси́те, и ве́лию ми́лость,// я́ко Безпло́тных Архистрати́зи.

azbuka

ап. от 70-ти Ераст Панеадский
ап. от 70-ти Ераст Панеадский
Олимп (Олимпан)
Олимп (Олимпан)
Родион (Иродион) Патрасский
Родион (Иродион) Патрасский
Сосипатр Иконийский, Керкирский
Сосипатр Иконийский, Керкирский
Тертий (Терентий) Иконийский
Тертий (Терентий) Иконийский
Орест Тианский (Каппадокийский)
Орест Тианский (Каппадокийский)
Милий Персидский, Сузский
Милий Персидский, Сузский
Константин Грузинский, князь
Константин Грузинский, князь
Георгий Победоносец
Георгий Победоносец
Нифонт (Выблов)
Нифонт (Выблов)
Александр Медем
Александр Медем
Прокопий (Титов), Херсонский
Прокопий (Титов), Херсонский
Дионисий Щеголев
Дионисий Щеголев
Петр Павлушков
Петр Павлушков
Августин (Беляев), Калужский
Августин (Беляев), Калужский
Иоанн Сперанский
Иоанн Сперанский
Иоанникий (Дмитриев)
Иоанникий (Дмитриев)
Аполлон Бабичев
Аполлон Бабичев
Борис Семенов
Борис Семенов
Анна Остроглазова
Анна Остроглазова
Ольга Масленникова
Ольга Масленникова
Феоктиста Ченцова
Феоктиста Ченцова

UV kalender | beta 2.3 07.10.26

© Tartu +Andreas andy@andy.ee

nädala algus
teksti suurus
pühakirja teksti suurus
vana kalendri lugemised

UV kalender | beta 2.3 07.10.26

© Tartu +Andreas andy@andy.ee

Mobiilseadmes saad kalendri lisada avaekraanile
ja kasutada rakendusena.

Lisa kalender avaekraanile

Ava kalender Safaris. Puuduta Jaga → Lisa avaekraanile. Vajadusel leia see valik Veel alt. Lülita sisse Ava veebirakendusena ja puuduta Lisa.

Lisa kalender avaekraanile

Ava kalender Chrome’is. Puuduta ⋮ → Installi rakendus või Lisa avaekraanile ning kinnita valik.

Mõlemad kalendrid kirjeldavad sama päeva.

Uus kalender lähtub EAÕK tavadest.

Vana kalender kasutab azbuka.ru andmeid.

Perikoobil klikkimine avab Piibli teksti.

Uues kalendris eestikeelse teksti päises perikoobil klikkides avaneb see Piibli peatükk Piibel.neti lehel.

Ikoonil klikkimine avab suurema vaate.

Arvutil viib vasak nooleklahv eelmise, parem järgmise päeva juurde. Suure ikooni vaates liiguvad samad klahvid eelmise ja järgmise ikooni juurde.

Nutiseadmes viibe vasakule viib järgmise, viibe paremale eelmise päeva juurde. Suure ikooni vaates viib ekraani vasaku või parema poole puudutamine eelmise või järgmise ikooni juurde.

Uue kalendri all avab link „näita eoc.ee kalender” võrdluseks sama päeva andmed, kui need on seal olemas.

Uue kalendri all avab Azbuka logo sama kuupäeva vana kalendri mälestused. Vana kalendri all viib Azbuka logo selle päeva originaallehele azbuka.ru-s.