Püha Amfilook, Ikoonia piiskop
Püha Amfilook, Ikoonia piiskop, sündis umbes aastal 340 Kapadookia Kaisareas, linnas, kust on pärit mõned õigeusu kiriku suurimad isad ja õpetajad. Ta oli Konstantinoopolis jurist, kuid pühendus hiljem täielikult kiriku teenimisele. Ta ei olnud üksnes püha Vassiili Suure sõber ja püha Grigoori Jumalasõnaõpetaja sugulane, vaid ka nende õpilane.
Püha Amfilook töötas usinalt Kristuse viinamäel ja elas umbes nelikümmend aastat kõrbes range askeedina, kuni Issand valis ta ülemkarjaseks. Püha Amfilook oli Lükaoonia uue provintsi esimene metropoliit ning palus oma hingekarjasekohustustes sageli nõu ja abi pühalt Vassiililt.
Püha ülemkarjane võitles ariaanluse ja teiste tolle aja hereesiate vastu, kaitstes Püha Vaimu jumalikkust Makedoniose hereesia vastu. Püha Vassiili pühendas oma traktaadi „Pühast Vaimust” piiskop Amfilookile. Lisaks Püha Vaimu jumalikkuse ning Tema võrdsuse tõendamisele Isa ja Pojaga kaitseb püha Vassiili teos kiriku vanu kirjapanemata pärimusi, nagu ristimärgi tegemine, palvetamisel ida poole pöördumine, pühapäeval põlvitamata jätmine ja muud.
Püha Amfilook hoidis palju aastaid Ikoonia karja, mille Issand oli tema hoolde usaldanud. Õiglase mehe palve oli nii tuline, et ta võis paluda Issandat tervendada oma karja ihu- ja hingehaigusi. Ta oli ka andekas kirjanik ja jutlustaja, juhatades oma karja päästeteele. Kindla õigeusu teoloogina võitles pühak lakkamatult ariaanluse ja eunomiaanluse hereesiate vastu. Ta osales aastal 381 teisel üleilmsel kirikukogul ning juhtis võitlust Makedoniose hereesia vastu. Pühaku kirjutistest on säilinud vähe, kuid alles on kaheksa tema jutlust, nende hulgas vanim teadaolev jutlus Issanda templissetoomise püha kohta, mida peetakse 2. veebruaril.
Püha piiskop Amfilook läks rahulikult Issanda juurde aastal 394. Osa tema pühadest säilmetest asub Athose mäe püha Panteleimoni kloostris, Küprose Kýkkose kloostris ja Ateena Benaki muuseumis.
Püha Grigoori, Akragase piiskop
Püha Grigoori, Akragase piiskop, sündis Sitsiilia saarel Akragase linna lähedal Pretoriumi külas vagade vanemate Haritoni ja Teodota peres. Lapsena ristis Grigoori Akragase piiskop Pataimonos. Kümneaastaselt oli õpihimuline poiss omandanud kirjutamise ning oskas lugeda ja kirikulaule laulda. Kaheteistkümneaastaselt anti püha Grigoori vaimulike hoole alla ja tema vaimulikuks juhatajaks sai ülemdiakon Donatus. Järgmised kümme aastat veetis Grigoori Akragase kiriku juures. Siis aga ilmus pühale noormehele, kes soovis tuliselt Jeruusalemma külastada, Issanda ingel ja ütles, et Jumal on tema kavatsust õnnistanud.
Jeruusalemmas esitleti püha Grigoorit patriarh Makariosele (563–574), kes jättis vaga noormehe teenima oma peakirikusse ja pühitses ta diakoniks. Püha Grigoori hing janunes kloostritöö järele ning patriarh õnnistas teda, lubades tal minna Õlimäe kloostrisse. Aasta pärast lahkus Grigoori sealt kõrbesse ühe vanakese juurde, kes õpetas talle neli aastat vaimulikku tarkust, alandlikkust ja kloostrielu põhimõtteid. Askeet, kes nägi pühas Grigooris ette kiriku tulevast suurt valgustajat, õnnistas teda üksinduselust lahkuma.
Vanakese juurest lahkunud, elas Grigoori mõnda aega Jeruusalemmas ning läks seejärel Konstantinoopolisse, kus pühade märtrite Sergi ja Vahhi kloostri vennad võtsid ta armastusega vastu. Püha Grigoori askeesitööd märkas Konstantinoopoli patriarh Eutühhios (552–565), kelle nõudmisel osales pühak viiendal üleilmsel kirikukogul aastal 553. Pärast kirikukogu läks püha Grigoori Rooma, et austada pühade apostlite Peetruse ja Pauluse haudu.
Sel ajal suri Akragase piiskop. Vanemad vaimulikud ja Akragase lugupeetud kodanikud sõitsid Rooma ning palusid paavstil valida oma lahkunud ülemkarjase järeltulija nende esitatud kandidaatide hulgast. Kuid paavst lükkas Jumala ilmutuse ajel nende ettepaneku tagasi ning kutsus hoopis püha Grigoori neid piiskopina teenima.
Mõni aasta juhtis püha Grigoori rahus Jumalalt talle usaldatud karja. Ta kaitses rõhutuid ning oli tark jutlustaja ja imeline tervendaja. Ülempiiskopina elas ta askeetliku munga elu ja pidas innukalt kloostritõotusi. Kari armastas oma ülemkarjast ja usaldas teda. Kuid leidus ka pahatahtlikke inimesi, kes olid otsustanud teda laimata.
Kui püha Grigoori viibis kirikus, viisid need kurjad inimesed salaja tema ruumidesse äraostetud hoora. Seejärel, rahvahulga ees, kes oli pärast jumalateenistust piiskoppi tema maja ukseni saatnud, tõid nad naise välja ja süüdistasid püha Grigoorit surmapatus – hooramises. Püha piiskop võeti valve alla. Rahvas püüdis oma piiskoppi kaitsta, kuid edutult. Kohtus andis hoor püha Grigoori vastu valetunnistust. Niipea kui ta laimavad sõnad lausus, langes ta meeletusse raevuhoogu. Kohtunikud süüdistasid pühakut nõiduses. Püha Grigoori saadeti koos ettekandega tema „kuritegudest” Rooma piiskopi ette kohtu alla.
Pärast süüdistuste lugemist ei tahtnud paavst süüalust näha ja käskis ta vanglasse viia. Pühak talus alandust alandlikult, elades lakkamatus palves. Tema palvevõitlus ja imetegemise annid said peagi tuntuks kogu linnas ja selle ümbruses. Vangla juurde hakkas kogunema vagasid roomlasi, keda vangistatud pühak õpetas õiglast elu elama, ning ta palus Issandat haigeid tervendada.
Kahe aasta pärast tuli paavsti juurde ettenägemisanniga vanake Markos, kes tundis püha Grigoorit noorusest peale. Vanake ei uskunud süüdistusi ja veenis paavsti kutsuma Grigoori asja otsustamiseks kokku kirikukogu. Paavsti kutsel tuli kirikukogule palju Akragase vaimulikke koos kõigi pühaku süüdistajatega, nende seas ka hoor. Konstantinoopolist saabus Rooma kolm piiskoppi ja keisri kõrge ametimees Markianos. Teel oli Markianos raskesti haigestunud. Paljude püha Grigoori palvete läbi tervenenud inimeste nõuandel kandsid teenijad sureva mehe vanglasse, kus imettegev pühak vaevles. Püha Grigoori palvete läbi andis Issand Markianosele tervise.
Kirikukogul püüdsid laimajad süüdistusi korrata ning esitasid oma peamise tõendina kohtunikule meeletu hoora, väites, et Grigoori oli ta ära nõidunud. Kuid pühak palvetas naise üle ja ajas kurja vaimu välja. Naine tuli mõistusele ja rääkis kirikukogule kogu tõe. Laimajad jäid häbisse ja nende üle mõisteti kohut. Markianos tahtis nad koguni hukata, kuid püha Grigoori palus neile andeks anda.
Püha Grigoori pöördus austatuna tagasi oma peakirikusse ja juhtis oma karja armastusest ümbritsetuna kirikut kuni rahuliku surmani.
Allikas: www.oca.org
























