Püha märter Platon
Püha märter Platon, püha märter Antiooki Arsti vend, sündis Galaatias Ankura linnas. Antiooki mälestust peetakse 16. juulil. Juba noorukina lahkus Platon kodust ja käis läbi linnad, kuulutades paganatele Jumala sõna. Ta hämmastas kuulajaid oma kõne veenvuse ja iluga ning sügavate teadmistega kreeka haridusest.
Kuulutamise pärast võeti ta kinni ja viidi Zeusi templisse asevalitseja Agrippinuse ette kohtusse. Algul püüdis kohtunik meelitustega veenda pühakut Kristusest ära pöörduma. Ta kinnitas noormehele, et too võiks mõistuse poolest olla suurima filosoofi Platoniga võrdne, kui ta vaid kummardaks ka paganlikke jumalaid. Püha Platon vastas, et kuigi filosoofi tarkus on suur, on see mööduv ja piiratud, tõeline, igavene ja piiritu tarkus aga sisaldub evangeeliumi õpetuses. Seejärel lubas kohtunik anda talle naiseks oma ilusa õetütre, kui ta Kristusest lahti ütleb. Samuti ähvardas ta keeldumise korral piinamise ja surmaga. Püha Platon vastas, et valib igavese elu pärast ajaliku surma. Asevalitseja kannatus katkes ja ta käskis märtrit halastamatult peksta ning seejärel vanglasse viia.
Kui püha Platonit vanglasse viidi, pöördus ta templi juurde kogunenud rahva poole ja kutsus neid üles kristlikust usust mitte loobuma. Seitsme päeva pärast viidi märter Platon uuesti Zeusi templisse Agrippinuse ette kohtusse. Seal olid juba valmis pandud piinariistad: keevad katlad, tuline raud ja teravad konksud. Kohtunik andis märtrile valida, kas ohverdada paganlikele jumalatele või tunda neid piinariistu oma ihul. Pühak keeldus taas kindlameelselt ebajumalaid kummardamast ning pärast piinamist heideti ta veel kaheksateistkümneks päevaks ilma leiva ja veeta vanglasse. Nähes, et ka see märtrit ei kõiguta, lubati talle elu ja vabadust, kui ta ainult ütleb: „Suur on jumal Apollo.” Märter keeldus Kristusest lahti ütlemast ja ebajumalatele ohverdamast. Seepärast käskis Agrippinus pühal märter Platonil pea maha raiuda.
Püha märter Roman, Kaisarea diakon
Teavet püha Romani kohta leidub Eusebiose kirikuloo kolmandas ja kaheteistkümnendas raamatus. Püha Roman sündis Palestiinas ja teenis Kaisareas diakonina. Kristlaste tagakiusamise ajal elas ta Antiookias. Kui asevalitseja Asklüpiades tahtis kiriku vundamendini maha lõhkuda, julgustas Roman oma kuulutusega usklikke Kristuse tunnistamises kindlaks jääma. Ta ütles rahvale, et Jumala koja hävitamist tuleb püüda takistada, ja kinnitas, et isegi kui nad selles võitluses surevad, laulavad nad taevas võidulaulu.
Sel ajal peeti ebajumalate auks püha ning püha Roman läks paganlikku templisse, et asevalitsejat ja uskmatuid nende jumalakartmatuse pärast noomida. Kui Asklüpiades oli templisse sisenemas, kuulutas püha Roman kartmatult, et ebajumalad ei ole jumalad ja üksnes Jeesus Kristus on tõeline Jumal.
Asklüpiades käskis pühakut peksta ja püüdis teda veenda Kristusest lahti ütlema. Kui see ei õnnestunud, käskis ta püha Romanit piinata. Roman riputati üles ja teda peksti ning tema külgi kraabiti metallteradega. Neid piinu vapralt taludes tunnistas püha Roman Kristust ja manitses Asklüpiadest tema kangekaelse keeldumise pärast tõde näha.
Seejärel mõisteti püha Roman tulesurma. Kuid niipea kui tuli süüdati, sadas vihma ja kustutas selle. Siis käskis asevalitseja pühakul keele välja lõigata, sest too tunnistas endiselt Kristust ja noomis ebajumalakummardajaid. Ka pärast keele väljalõikamist kõneles pühak edasi nagu enne.
Viimaks naelutati püha Roman väikese vaadi külge ja kägistati vangikongis. Olles oma võitluse Kristuse eest lõpetanud, leiti ta taevariigi vääriliseks, kus ta lakkamatult ülistab Isa ja Poega ja Püha Vaimu läbi kõigi ajastute.
Allikas: www.oca.org










