Püha Johannes Kuldsuu, Konstantinoopoli ülempiiskop ja üks kolmest suurest kirikuõpetajast, kelle ühismälestust peetakse 30. jaanuaril, sündis umbes aastal 347 Antiookias väejuhi perekonnas. Tema isa Sekundus suri varsti pärast poja sündi. Ema Antuusa, kes jäi leseks kahekümneaastaselt, ei soovinud uuesti abielluda, vaid pühendas kogu oma jõu poja kasvatamisele kristlikus vagaduses. Noormees õppis parimate filosoofide ja kõnekunstiõpetajate juures. Kuid pidades paganliku tarkuse õpetusi tühiseks, pöördus tulevane ülemkarjane Pühakirja sügava uurimise ja palveliku mõtiskluse poole. Antiookia piiskop püha Meletios, kelle mälestus on 12. veebruaril, armastas Johannest nagu poega, juhatas teda usus ja ristis ta aastal 367.
Kolme aasta pärast pühitseti Johannes lugejaks. Kui keiser Valens saatis püha Meletiose aastal 372 pagendusse, õppisid Johannes ja Teodor, hilisem Mopsuestia piiskop, kogenud askeesielu õpetajate, preestrite Flavianuse ja Tarsose Diodorose juures. Eriti suur mõju oli noormehele kõrgelt haritud Diodorosel. Pärast ema surma valis Johannes kloostrielu, mida ta nimetas „tõeliseks filosoofiaks”. Peagi hakati Johannest ja tema sõpra Vassiilit kaaluma piiskopiameti kandidaatideks ning nad otsustasid selle vältimiseks kõrbesse minna. Kui püha Johannes alandlikkusest piiskopiametist kõrvale hoidus, aitas ta salaja kaasa Vassiili piiskopiks pühitsemisele.
Sel ajal kirjutas püha Johannes oma „Kuus kõnet preestriametist”, õigeusu pastoraalteoloogia suurteose. Pühak veetis kõrbes neli aastat askeesivõitluses kogenud vaimuliku juhataja käe all. Seal kirjutas ta kolm raamatut pealkirjaga „Nende vastu, kes on kloostrielu poole püüdlejate vastased” ning kogumiku „Munga võrdlus keisriga”, mida tuntakse ka pikema pealkirja all „Keiserliku võimu, rikkuse ja kõrge seisundi võrdlus tõelise ja kristliku tarkust armastava kloostrieluga”. Mõlemat teost iseloomustab sügav mõtisklus kloostrikutse väärikuse üle.
Kaks aastat elas pühak koopas täielikus vaikuses, kuid oli seejärel sunnitud tervise taastamiseks Antiookiasse tagasi pöörduma. Antiookia piiskop püha Meletios pühitses ta aastal 381 diakoniks. Järgmised aastad pühendas Johannes uutele teoloogilistele kirjutistele: „Ettehooldusest” ehk „Askeet Stagiriusele”, „Neitsilikkusest”, kaks kõnet „Noorele lesknaisele” ning „Pühast Babülasest ja Julianuse ning paganate vastu”.
Aastal 386 pühitses Antiookia piiskop Flavianus püha Johannese preestriks. Johannes oli suurepärane jutlustaja ning tema innustatud sõnad tõid talle nime Kuldsuu ehk kreeka keeles Hrisostomos. Kaksteist aastat jutlustas pühak kirikus tavaliselt kaks korda nädalas, mõnikord aga iga päev, liigutades sügavalt kuulajate südameid.
Hingekarjase innukusega soovis püha Johannes aidata kristlastel Pühakirja paremini mõista. Selleks kasutas ta hermeneutikat ehk Jumala sõna tõlgendamist ja analüüsi, mida nimetatakse ka eksegeesiks. Tema seletuste hulka kuuluvad tervete Pühakirja raamatute kommentaarid: esimese Moosese raamatu, psaltri, Matteuse ja Johannese evangeeliumi ning apostel Pauluse kirjade kohta. Ta pidas ka palju jutlusi Piibli üksikute tekstide üle, andis pühadepäevade juhiseid, pidas pühakute kiituskõnesid ning usku kaitsvaid jutlusi anomealaste, judaiseerijate ja paganate vastu. Preestrina täitis püha Johannes innukalt Issanda käsku hoolitseda abivajajate eest. Johannese ajal toitis Antiookia kirik iga päev kuni kolme tuhandet neitsit ja lesknaist, arvestamata nende hulka kodust välja pääsematuid, rändureid ja haigeid.
Püha Johannes alustas esimese Moosese raamatu seletamist suure paastu alguses aastal 388, pidades neljakümne päeva jooksul kolmkümmend kaks jutlust. Suurel nädalal kõneles ta Kristuse äraandmisest ja ristist. Valgel nädalal oli tema hingekarjasekõne pühendatud ülestõusmisele. Esimese Moosese raamatu seletamise lõpetas ta alles sama aasta oktoobri lõpus.
Järgmisel aastal alustas pühak paasapühal jutlusi Johannese evangeeliumi üle ning 389. aasta lõpu poole võttis käsile Matteuse evangeeliumi. Aastal 391 kuulasid Antiookia kristlased tema seletusi püha apostel Pauluse kirjadele roomlastele ja korintlastele. Aastal 393 selgitas ta kirju galaatlastele, efeslastele, Timoteosele ja Tiitusele ning psalme. Kirja efeslastele käsitlevas jutluses mõistis püha Johannes hukka Antiookia kirikulõhe: „Ma ütlen teile ja tunnistan teie ees, et kiriku lõhestamine ei tähenda midagi vähemat kui hereesiasse langemist. Kirik on taevase Isa koda, üks ihu ja üks vaim.”
Püha jutlustaja kuulsus kasvas. Kui aastal 397 suri Konstantinoopoli ülempiiskop Nektaarios, püha Gregorios Jumalasõnaõpetaja ametijärglane, kutsuti püha Johannes Kuldsuu Antiookiast ja valiti Konstantinoopoli piiskopitoolile. Pealinnas ei saanud püha ülemkarjane jutlustada nii sageli kui Antiookias. Pühaku tähelepanu ootasid paljud asjad ning ta alustas kõige tähtsamast: vaimulike vaimulikust täiustumisest. Ta ise oli selles parim eeskuju. Ülempiiskopile määratud rahalised vahendid suunas ta mitme haigete varjupaiga ja kahe palverändurite öömaja ülalpidamiseks. Ta paastus rangelt, sõi väga vähe ning keeldus oma tundliku mao tõttu tavaliselt söömaaegade kutsetest.
Pühaku innukus kristliku usu levitamisel ei piirdunud Konstantinoopoli elanikega. See ulatus Traakiasse slaavlaste ja gootide juurde ning Väike-Aasiasse ja Pontose aladele. Ta seadis piiskopi Krimmis asuvale Bosporuse kirikule. Püha Johannes saatis innukaid misjonäre Foiniikiasse, Pärsiasse ja sküütide juurde, et paganaid Kristuse poole pöörata. Ta kirjutas ka Süüriasse kirju, et markionlasi kirikusse tagasi tuua, ning saavutas selle. Kiriku ühtsust hoides ei lubanud pühak avada Konstantinoopolis ariaanlikku kirikut vägeval gootide väejuhil, kes soovis, et keiser tasuks tema vapruse eest lahingus. Pühak nägi palju vaeva jumalateenistuste ilu suurendamisega: ta koostas liturgia, võttis öisel valveteenistusel kasutusele vahelduva laulmise ning kirjutas mitu palvet haigete õliga võidmise talituse jaoks.
Püha ülemkarjane mõistis hukka pealinna elanike, eriti keisriõukonna kõlvatud kombed, tegemata vahet isikute vahel. Kui keisrinna Eudoksia sepitses häbisse langenud kõrge ametimehe leselt ja lastelt nende viimase vara äravõtmist, astus pühak nende kaitseks välja. Uhke keisrinna ei andnud järele ja kandis ülemkarjase vastu vimma. Eudoksia viha süttis uuesti, kui kurjategijad ütlesid talle, et pühak oli edevatest naistest jutlustades pidanud ilmselt silmas teda. Kutsuti kokku kohus, mis koosnes ülemkarjastest, kelle Kuldsuu oli õigusega hukka mõistnud: Aleksandria Teofilosest, Gabala piiskop Severianusest, kes oli sobimatu käitumise pärast pealinnast pagendatud, ja teistest.
See kohus kuulutas püha Johannese tagandatuks ning määras ta keisrinna solvamise eest hukkamisele. Keiser otsustas hukkamise asemel pagenduse kasuks. Kiriku juurde kogunes vihane rahvahulk, kes oli otsustanud oma karjast kaitsta. Rahutuste vältimiseks alistus püha Johannes võimudele. Selsamal ööl oli Konstantinoopolis maavärin. Kohkunud Eudoksia palus tungivalt keisrit pühak tagasi tuua ning saatis pagendatud karjasele kiiresti kirja, anudes teda tagasi pöörduma. Pealinna kirikus ülistas pühak taas Issandat lühikeses kõnes „Kõigi Tema teede eest”.
Laimajad põgenesid Aleksandriasse. Kuid juba kahe kuu pärast tekitas uus kaebus Eudoksias viha. Märtsis 404 kutsuti kokku ebaõiglane kirikukogu, mis otsustas püha Johannese pagendada. Pärast tema pealinnast äraviimist hävitas tulekahju Hagia Sofia kiriku ja senatihoone. Peagi järgnesid laastavad barbarite sissetungid ning Eudoksia suri oktoobris 404. Isegi paganad pidasid neid sündmusi Jumala karistuseks pühaku üle mõistetud ebaõiglase kohtu eest.
Armeenias püüdis pühak veelgi innukamalt oma vaimulikke lapsi julgustada. Arvukates kirjades Aasia, Aafrika ja Euroopa piiskoppidele ning eriti oma Konstantinoopoli sõpradele – säilinud on 245 kirja – lohutas püha Johannes kannatajaid, juhatas ja toetas oma järgijaid. Talvel 406 jäi ta haiguse tõttu voodisse, kuid tema vaenlased ei leppinud. Pealinnast saabus käsk viia püha Johannes Musta mere äärde Abhaasias asuvasse inimtühja Pitiuse paika. Haigusest kurnatud pühak alustas sõjaväelaste saatel oma viimast teekonda, reisides kolm kuud vihma ja pakase käes. Ta ei jõudnudki pagenduspaika, sest tema jõud rauges Komaanas.
Püha Vasiliski hauakambri juures, kelle mälestus on 22. mail, lohutas Johannest märtri nägemus. Vasilisk ütles talle: „Ära heida meelt, vend Johannes! Homme oleme koos.” Pärast pühadest saladustest osasaamist uinus ülemkarjane Issandas 14. septembril 407. Tema viimased sõnad olid: „Au olgu Jumalale kõige eest!”
Püha Johannes Kuldsuu säilmed viidi aastal 438 pidulikult Konstantinoopolisse. Püha Johannese õpilane, vaga Peluusioni Isidor, kelle mälestus on 4. veebruaril, kirjutas: „Taaveti sugu on saanud tugevaks ja Sauli sugu nõrgaks. Ta on elu tormid võitnud ja jõudnud taevasesse rahusse.”
Ehkki püha Johannes suri 14. septembril, viidi tema mälestuse pühitsemine sellele päevale üle püha risti ülendamise püha tõttu. Püha Johannes Kuldsuu mälestust peetakse ka 27. ja 30. jaanuaril.
Allikas: www.oca.org














