Süüria linnas Emesas elas rikas ja lugupeetud abielupaar Kleitofon ja Leukippe. Nad olid kaua aega lastetud. Nad andsid paganlikele preestritele palju kulda, kuid jäid sellest hoolimata lastetuks.
Emesa linna valitses Süüriast pärit Sekundus, kelle Rooma keisrid olid sinna ametisse seadnud. Ta kiusas kristlasi halastamatult ja innukalt taga ning käskis nende hirmutamiseks piinariistad tänavatele välja panna. Vähimgi kahtlus, et inimene kuulub „Galilea mehe sekti”, nagu paganad kristlasi nimetasid, oli küllaldane tema kinnivõtmiseks ja piinamiseks üleandmiseks. Sellest hoolimata andsid paljud kristlased end vabatahtlikult timukate kätte, soovides Kristuse pärast kannatada.
Üks vanake, nimega Onufri, varjas oma munga- ja preestriseisust kerjuseräbalate all. Ta käis Emesas majast majja ja palus almuseid. Samal ajal kuulutas ta Kristust kõikjal, kus nägi võimalust inimesi paganlikust eksitusest ära pöörata.
Kord tuli ta Leukippe uhke maja juurde. Võtnud naiselt almuse vastu, tajus ta, et naine on kurb, ning küsis, mis on tema kurbuse põhjus. Leukippe rääkis vanakesele oma perekonna õnnetusest. Teda lohutades hakkas Onufri rääkima ühest tõelisest Jumalast, Tema kõikvõimsusest ja halastusest ning sellest, kuidas Ta alati kuuleb nende palvet, kes usuga Tema poole pöörduvad. Lootus täitis Leukippe hinge. Ta hakkas uskuma ja võttis vastu püha ristimise. Peagi ilmutati talle unenäos, et ta sünnitab poja, kellest saab tõeline Kristuse järgija. Algul varjas Leukippe oma rõõmu abikaasa eest, kuid pärast lapse sündi avaldas talle saladuse ning veenis ka teda end ristida laskma.
Lapsele pandi nimeks Galaktion. Vanemad kasvatasid teda kristlikus usus ja andsid talle hea hariduse. Ta oleks võinud teha hiilgavat karjääri, kuid Galaktion soovis pigem laitmatut kloostrielu üksinduses ja palves.
Kui Galaktion sai kahekümne nelja aastaseks, otsustas isa ta naita ning talle leiti pruut: ilus ja lugupeetud neiu, nimega Epistimia. Poeg ei olnud isa tahtele vastu, kuid Jumala tahtel lükati pulmad mõneks ajaks edasi. Oma mõrsjat külastades avas Galaktion talle järk-järgult oma usu. Viimaks pööras ta neiu Kristuse poole ja ristis ta ise salaja.
Peale Epistimia ristis ta ka ühe tema teenija, Eutolmiose. Galaktioni algatusel otsustasid äsja ristitud pühenduda kloostrielule. Nad lahkusid linnast ja varjusid Publioni mäel, kus asus kaks kloostrit, üks meestele ja teine naistele. Uutel kloostrielanikel tuli kaasa võtta kõik kehaliseks tööks vajalik, sest mõlema kloostri asukad olid vanad ja põdurad.
Mitu aastat nägid kloostrielanikud vaeva töös, paastus ja palves. Kord nägi Epistimia unes nägemust: tema ja Galaktion seisid imelises palees särava Kuninga ees ning Kuningas andis neile kuldkroonid. See kuulutas ette nende lähenevat märtrisurma.
Paganad said kloostrite olemasolust teada ja nende asukaid saadeti kinni võtma sõjasalk. Mungad ja nunnad jõudsid aga mägedesse varjule minna. Galaktion ei soovinud põgeneda ja jäi oma kongi Pühakirja lugema. Kui Epistimia nägi sõdureid Galaktioni ahelais ära viimas, hakkas ta kloostriülemat anuma, et too lubaks tal kaasa minna, sest ta tahtis koos oma kihlatu ja õpetajaga Kristuse pärast piinamist kannatada. Kloostriülem õnnistas teda selleks pisarsilmi.
Pühad kannatasid kohutavaid piinu, palvetades Kristuse poole ja Teda ülistades. Neil raiuti käed ja jalad, lõigati välja keeled ning seejärel raiuti neil pead maha.
Eutolmios, Epistimia endine teenija, kellest oli saanud tema vend Kristuses ja kaasvõitleja kloostrielus, mattis pühade märtrite ihud salaja. Hiljem kirjutas ta oma kaasaegsete ja järeltulevate põlvede jaoks üles nende voorusliku elu ja aulise märtrisurma loo.
Allikas: www.oca.org










