Püha Joanniki Suur sündis aastal 752 Bitüünias Marikati külas. Tema vanemad olid vaesed ega saanud anda talle isegi algharidust. Lapsest peale pidi ta hoidma perekonna karja, mis oli nende ainus vara. Armastus Jumala vastu ja palve täitsid noore Joanniki hinge. Sageli kaitses ta karja ristimärgiga, läks üksildasse paika ja veetis kogu päeva palvetades. Ei vargad ega metsloomad tulnud seejuures tema karja lähedale.
Keiser Leo IV (775–780) käsul käisid paljud ametnikud läbi linnad ja külad, et võtta noori mehi sõjaväeteenistusse. Keisri sõjaväkke võeti ka noor Joanniki. Ta pälvis kaassõdurite lugupidamise oma hea loomuse tõttu ning oli vapper sõdur, kes sisendas vaenlastesse hirmu. Püha Joanniki teenis keisri sõjaväes kuus aastat. Väejuhid ja keiser tasusid teda rohkem kui üks kord. Kuid sõjaväeteenistus rõhus teda: tema hing janunes vaimulike vägitegude ja üksinduse järele.
Maailmast lahti öelnud püha Joanniki soovis kohe kõrbesse minna. Kloostrielus kogenud vanakese nõuandel veetis ta siiski veel kaks aastat kloostris. Seal harjus ta kloostrikuulekuse, kloostrireeglite ja elukorraga. Ta õppis lugema ja kirjutama ning omandas peast kolmkümmend Taaveti psalmi.
Seejärel sai munk Jumalalt käsu minna ühele mäele ning ta tõmbus kõrbesse. Kolm aastat elas ta seal sügavas üksinduses. Ainult kord kuus tõi üks karjus talle leiba ja vett. Askeet veetis päevad ja ööd palvetades ning psalme lauldes. Pärast iga psalmi salmi lausus püha Joanniki palve, mida õigeusu kirik on tänini veidi muudetud kujul säilitanud: „Isa on minu lootus, Poeg on minu pelgupaik, Püha Vaim on minu kaitsja.”
Kord kohtas Joanniki juhuslikult oma endisi sõjaväekaaslasi. Pühak lahkus kõrbest ja tõmbus Kountourea mäele, et end kõigi eest varjata. Alles pärast kahtteist aastat askeesielu võttis erak vastu mungapühitsuse. Selle järel veetis ta veel kolm aastat üksinduses. Siis läks ta Helidoni-nimelisse paika suure askeedi püha Georgi juurde, kelle mälestust peetakse 21. veebruaril. Askeedid elasid koos kolm aastat. Selle aja jooksul õppis püha Joanniki kogu psaltri peast. Vanaduses asus ta Antidievi kloostrisse ja elas seal üksinduses oma surmani.
Püha Joanniki veetis seitsekümmend aastat askeesitöös ning saavutas suure vaimuliku täiuslikkuse. Jumala armust sai ta oma õpilase Pahomiuse sõnul prohvetliku ettekuulutamise anni. Palvetades tõusis vanake ka maapinnast kõrgemale. Kord läks ta üle kallastest välja voolanud jõe. Pühak suutis muuta end inimestele nähtamatuks ning varjata nende pilgu eest ka teisi.
Kord viis püha Joanniki kreeklastest vangid vanglast välja otse valvurite silme all. Mürk ja tuli, millega kadedad inimesed tahtsid teda hukata, ei teinud talle kahju, samuti ei puutunud teda kiskjad. Ta vabastas Thasose saare suurest hulgast madudest. Püha Joanniki päästis ka ühe noore nunna, kes valmistus kloostrist lahkuma, et abielluda: ta võttis vaevatud neiu kirekannatuse enda peale ning võitis paastu ja palvega kuradi ahvatluse.
Oma surma ette nähes uinus püha Joanniki Issandas 4. novembril 846, olles 94-aastane.
Allikas: www.oca.org














